Materjalipõhisus ahvatleb noori skulptoreid

Sarah Nõmm: „Meie minevikus on tavasid, mida nüüd peame naise õigusi piiravaks, aga (naise)keha reglementeeritakse ja stigmatiseeritakse ka tänapäeval.“

URMAS LÜÜS

Eesti kunstiakadeemia skulptuuri ja installatsiooni eriala üleskutsele kandideerida noore skulptori preemiale jõudis tuld võtnutest Arsi maja projektiruumi näitusele kolmteist noort skulptuurihuvilist. Ütlen nimme „huvilist“, sest skulptuuri erialal õppimine ei olnud eeltingimuseks. Eesmärk oli kokku koguda kunsti värsket verd, noori kunstnikke, kes tunnevad huvi vormi ja ruumi praktikate vastu.

Žürii (Hanno Soans, Kristina Õllek, Raul Keller ja Jaanus Samma) otsustas anda peapreemia skulptuurieriala kolmanda kursuse üliõpilasele Sarah Nõmmele, kes saab viibida kuu aega Vaskjala loomeresidentuuris aktiivseks tegutsemiseks vajaliku toetusega. Teisena leidis äramärkimist vahetustudengina Eestis viibinud Ged Proost ja kolmandana maalieriala üliõpilane Olev Kuma, kes on oma installatiivsete maalipraktikatega ka varem mahuliste vormidega kurameerides silma jäänud.

Selleks et säästa leheruumi kirjeldamisest, sest näitus suleti koos riigiga, kasutan soodsat võimalust ja teen juttu pärjatuga, et saada aimu, mis üht noort loojat kõnetab ja tegutsema paneb.

Urmas Lüüs: Sinu võidutöö on juustest vilditud tanu, millele lisanduvad video alasti kuduvast naisest ning kaks liniku- või vaibataolist vilditud elementi. Juuksed on feministlikus kunstipraktikas üks omamoodi ikoonilisi materjale. Loomeprotsessi ja performatiivse aktina on kudumine ja viltimine samuti enesele nüüdiskunstis koha võitnud tänu naiskunstnike sotsiaalset närvi torkivale loomingule.

Sinu teoses on kohtunud karvadeta keha fetišeerimise kriitika ja traditsiooni ikkes naiskäsitöös teostatavad eneseotsingud, et seda õilistada. Kuidas sa positsioneerid enese samalaadseid vahendeid kasutanud (nais)suurkujude taustal, kui võtta näiteks Louise Bourgeois, Mona Hatoum või Eva Hesse?

Sarah Nõmm: Sinu mainitud suur­kujud on ühed kõige julgemad abjektsusega tegelevad feministliku kunsti tee­rajajad. Nende teoseid on peetud segadust, halvimal juhul lausa vastikust tekitavaks, sest käsitletud teemad jäävad ühiskonna vastuvõtupiiridest välja. Tänu julgetele vestlustele, kuhu nad sootsiumi on kaasanud, avaneb meile üha rohkem uksi. Seetõttu püüan ka mina tõmmata publikut vestlusse teemadel, mille vastu ei tunta huvi, mida ei olda võimelised mõistma või mille puhul puudub kuulamis­soov. Ma tahaksin paugutada neid uksi, mis on veel naistele suletud.

Naise kehale seatud represseerivad normid on ajalooliselt eesti kultuuriga läbi kasvanud. Selleks et mõista meisse sügavalt juurdunud kammitsevaid reegleid, on vaja uurida naisajaloo sügavamaid juuri, et seeläbi paremini mõista ka praegusi murekohti. Kui taas mõtestada eesti kosjakombeid ning neisse kätketud represseerivaid kultuurilisi sümboleid, aitab see tuua tähelepanu meelevaldselt kujundatud normidele. Jätsime naisekeha Loora Kaubiga koostöös valminud videoteoses isikustamata, et tuua välja naise vaikiv kõrvalosa pulmas.

Meil on minevikust pärit tavasid, mida nüüd peame naise õigusi piiravaks, aga (naise)keha reglementeeritakse sotsiaalselt ja stigmatiseeritakse ka tänapäeval. Lääne peavoolumeedias on kehakarvade omamine soopõhine küsimus. Kogu maailmas on see välja arendatud avalikuks debatiks ja on loodud illusioon, et igaüks võib kommenteerida, milline on „õige“ ja „puhas“ naisekeha.

Lüüs: Terve näituse peale on ainult kaks teost, kus on kasutatud videot. Sarah Nõmme installatsioon on üks nendest. Tema installatsioon koosneb mitmest objektist ja ühest videost.

Ignorantselt suhtudes võib ju oletada, et paljudel digipõlvkonna noortel kunstnikel on tung suunata pilk laia maailma just netiaknast, mitte kasutada näiteks liiva sulamist klaasis. Selle põlvkonna ellu ei ole virtuaalsus sisenenud, nemad ise on juba sündimisest saati sisenenud virtuaalsusesse. Esimese generatsioonina oled ka sina kasvanud situatsioonis, kus kehaga tajutav maailm on ainult üks reaalsuse kiht paljudest, ja eriti viirusest tingitud piirangute ajal on netivoogude laiad massid arvatavasti märksa apetiitsemad sihtmärgid. Ometi oled sa eelistanud oma juustest vilditud tanu loomisel (inim)loomset ürgmaterjali, millest, töödelduna maailma vanima tekstiilitehnikaga, oled valmistanud keskaegse rõivaeseme.

Ka hiljuti Tallinnas Kanuti gildi saalis debüüdi „Eden Detail“ teinud noored koreograafid Jette Loona Hermanis ja Johhan Rosenberg mainisid kunstnikuvestluses, et virtuaalteatri tegemine neid väga ei tõmba ja nagu sinagi ammutavad nad inspiratsiooni pärimusloost. Huvitav, kas digitaalsuse leigus tuleneb skulptuuriõppest või on digiköidikud digitaalse küllastumuse tõttu lõdvenenud? Skulptuurieriala teise kursuse üliõpilane Sandra Ernits on näitusele esitanud lausa heintest punutud lakke kõrguva köiepuhma. Selle ellujäämistaktikast tuttava oskuse omandamisega osutab ta võõrandumisele sellest, mida sööme, kanname ja kulutame. Progressi­kriitiline akt masstoodetud esemete anonüümsuse suhtes.

Nõmm: Kompimise kaudu maailma mõistmine on inimese üks omasemaid ja ürgsemaid tegevusi ning vajadus objekti katsuda on ju säilinud. Usun, et mateeria täielik mõistmine saab osaks ainult vahetult seda puudutades.

Olen loonud oma teosed enamasti füüsilisse maailma, kuid nende ideeline järelvõnge võib edasi elada ka internetiavarustes ja ka seal vaataja hinge puudutada. Tunnen siiski, et kui silmitseda objekti ainult ekraani kaudu, ei anna see aimu sellega ühes ruumis eksisteerimise kogemusest.

Praegune aeg soosib meid nagunii kompama digi- ja füüsilise maailma piire. Niigi küllastunud kübermaailmas on materjalipõhisus seda ahvatlevam.

Eriti tuleb see esile neis teostes, kus üks lähtepunkt ja materjal on karvad ning nendega manipuleerimine. Niivõrd kehalise materjali puhul oleks mannetu luua objekt vaid virtuaalruumi. Kuigi juuksed on bioloogiline mass, on juustel sotsiaalne ja poliitiline tähendus. Juuksed on viljakas meedium, mille kaudu saab rääkida tabudest, müütidest ja rituaalsusest. Orgaanilisusest ja loomu­likkusest hoolimata võivad juuksed esile kutsuda nendele omadustele vastanduvaid tundmusi. Juuksed on seotud ultra­feminiinsuse, viljakuse ja iluga, kuid kehast eraldi mõjuvad need tülgastava, ebapuhta ja jäledana. Installatsioonis kasutatud juustest vilditud esemed võiksidki tuua esile meisse kodeeritud ebavajalikke tundmusi. Kehakarvade olemasolu või nende puudumine on iga naise enda otsustada.

Lüüs: Endiselt on märgata suundumust, et kuigi enamik kunstiüliõpilastest on naissoost, siis pika ja eduka karjääri ehitavad kergema vaevaga üles mehed. Nagu oleks tegu jooksuvõistlusega, kus meestele antakse samaks distantsiks sprindirada ja naisele takistusriba lastekasvatamise, koduhoidmise, söögitegemise ja kõige muuga. Tuleb teha valik karjääri ja pere vahel. Oleks huvitav kuulda, kuidas sa noore, peagi iseseisvalt kunstimaailma siseneva naise ja kunstnikuna seda sotsiaalset ärevust tajud.

Nõmm: Ühiskond on meisse kodeerinud mõtlemise soorollide raamistikus ja niiviisi üles ehitatud küsimustega toodame taas patriarhaalseid toimemehhanisme. Majapidamise tööjaotuses, näiteks lastekasvatamises ja kodukorrashoius, on kindlasti naised ebavõrdsemas seisus. Mina emarolliga veel suhestuda ei saa, kuid tunnetan, et sellist tüüpi elukorraldust eeldatakse ka praegu. Seesuguse mõttelaadi muutmiseks on vaja esitatud küsimus ümber mängida. Tuleb hoopis küsida, kuidas kandvaid elurolle, näiteks lapsevanema oma, jagada võrdsemalt. Kuidas rakendada võrdõiguslikkuse printsiipi sedamoodi, et ükski naiskunstnik ei peaks tundma hirmu tuleviku ees?