Matemaatiline meditatsioon tuleviku ajaloost

Jeremy Shaw’ mitmeti mõistetav teos ei ole kaos, vaid organiseeritud, fiktsionaalseid ja reaalseid elemente põimiv kaasahaarav lugu.

ELLI MARIE TRAGEL, MARI-LIIS KRAUTMANN

Jeremy Shaw’ näitus „Phase Shifting Index“ ehk „Faasi nihestamise indeks“ Kumu suures saalis kuni 20. II. Näituse meeskond Jeremy Shaw stuudiost arhitekt Thilo Reich, helitehnik Titus Maderlechner, videotehnik Kai Müller ja stuudio juht Cuno Andréhn Bärtås ning Kumust koordinaator Kati Ilves, graafiline disainer Tuuli Aule, tehniline koordinaator Aleksander Meresaar ja projektijuht Inga Jaagus.

Jeremy Shaw (1977) on Berliinis elav Kanada päritolu visuaal- ja helikunstnik, kes erinevate meediumidega töötamise abil on loonud isikupärase tervikliku ja vaatajat liigutava kunstiilma. Kumu suures saalis eksponeeritud mastaapne videoinstallatsioon on tagasivaade inimestele ajal, mida veel ei ole olnud. Enne Kumu on näitus olnud väljas New Yorgis Šveitsi instituudis, Montréalis kaasaegse kunsti muuseumis, Frankfurter Kunstvereinis ja Pariisis Pompidou keskuses. Pompidou keskuse väljapaneku põhjal valis kunstiajakiri Frieze selle 2020. aasta Euroopa kümne parima näituse sekka.

Communitas1 ja aegruum

„Phase Shifting Index“ on mokumentaalne teos XXII sajandi maailmast, kui tulevikuhirmud hakkavad tõeluseks saama. Seitsmel ekraanil antakse edasi tuleviku ajalugu. „Tsükliline kultuur“ („The Cyclical Culture“), „Null-ühed“ („Zero Ones“), „Tagasinõutajad“ („Reclaimers“), „Joondumisliikumine“ („The Alignment Movement“), „Violetne valgus“ („The Violet Lux“), „Tagasiloendajad“ („Countdown“) ja „Kvantmodernid“ („Quantum Moderns“) olid alternatiivseid kehalisi tegevusi harrastavad liminaalsed grupid.

Omal moel püüdles iga Shaw’ videotes uuritud communitas inimlikkuse ja masinlikkuse samastumisega leppimise kaudu kollektiivse vabanemise poole. Nihet ühelt olemisviisilt või -astmelt teisele kutsusid nad esile tantsuliste rituaalidega, mida nähti ühendusena XXII sajandiks sakraalsesse staatusesse jõudnud füüsikalise sfääriga.

Jeremy Shaw’ teistegi teoste läbiv teema on müstilised kogemused ja teadvuse seisundid. Vastureaktsioonina XXI sajandil domineerivale individualismile toob Shaw spirituaalsuses välja selle ühiskondliku mõõtme. Vaimse tervise küsimusi ei käsitleta sageli koos kultuuri ja tehnoloogia põhjustatud probleemidega, Shaw aga on pööranud pilgu just inimeses ümbritseva avaldumisele (nt meie meta-laadne „Ühik“ („The Unit“), mille kõikehõlmavus on põhjustanud virtuaaltrauma „Tagasiloendajatele“). Kollektiivse vaimsuse kadumises on Shaw näinud ka tuleviku­ühiskondade võimalikku valupunkti. Vastureaktsioonina virtuaalsele eraldatusele ja individualistlikule enesekaitsele olid „Phase Shifting Indexis“ tutvustatud kogukonnad otsustanud pöörduda ühisesse usaldusse ning üritasid aegruumi nihestamise abil päästa inimkonna ja maailma vaimne tervis.

Videod on salvestatud siseruumides ühegi nähtava viiteta välismaailmale. Ruumid, kus grupid on kokku saanud, paistavad seetõttu universaalsete paikadena, mis võiksid asuda kõikjal, kas või kõrvaltoas. Kuklas on aga teadmine, et neid kohti pole kusagil, sest need paiknevad ajas meie elu ulatusest väljaspool. Üle ekraanide ühendab gruppe ka tulevikus kõneldud lingua franca – loomulike keelte elemente imiteeriv ja seetõttu tuttavalt kõlav tehiskeel, mille semantiline tähendusetus on näitusekülastajale ingliskeelsete subtiitritega tähenduslikuks tõlgitud.

Nihestamisriitused: eraldumine

Kujutatud XXII sajandi kollektiivid tegelesid seisundi nihestamisega tantsulistes riitustes, mis põhinesid gruppe määratlevatel teaduspõhistel uskumustel. Näiteks „Tsükliline kultuur“ teisendas oma seisundit embrüonaalse arengu taasõppimise ja „Null-ühed“ masinliku liikumise jäljendamisega. „Kvantmodernid“ ehk „K-modid“ arendasid intuitsiooni ja imiteerisid tantsus kvantpõimumise nähtust, nn „kauget tontlikku sündmust“2, kus kaks osakest tajuvad ja peegeldavad teineteise habrast liikumist ka siis, kui viibivad eri aegruumis.

Jeremy Shaw’ Kumu suures saalis eksponeeritud mastaapne videoinstallatsioon on tagasivaade inimestele ajal, mida veel ei ole olnud.

Aron Urb / pressifoto

Kui viimasel ajal iseloomustab praegust aega ärev teadmatus tehnoloogia arengu mõjust tulevikule ja inimkonna vabadusele, mida kunstis käsitletakse tihtilugu võõristuse võimendamise kaudu (nt Katja Novitskova tühjad robothällid), siis Shaw on lähenenud teistpidi: ka domineerivalt tehislikus maailmas on keskmes inimkeha. Masin-DNAga inimestes on tavalisest enamgi inimlikkust, sest inimene on nad loonud.3 Sellega seob Shaw tehisliku inimlikkusega, milles tehislik pole enam külm ja kauge, vaid rõhutatult osa inimesest, inimese loodust.

Keha on ka põhiline vahend, millega Shaw’ lugusid etendavad tantsijad nihestavad ruumi ja loovad kollektiivset sümbioosi. Etendajad liiguvad eri aegade ja ruumide vahel justkui koreograafi käe all, matkides muu seas mineviku esteetikale truult möödunud sajandist tuttavlikke liigutusi (nt lühikeste pükste ja valgete põlvikutega Hitlerjugendi poisid „Joondusliikumises“ või ennastunustav hip-hop mosh-pit „Tagasiloendajate“ anarhias). Näitust külastades nakkab korporeaalne korrastatus ka ekraanilt väljapoole ning kohati tundub, et videoinstallatsiooni klippide näol on tegemist hoopis treeningvideotega, millega tahaks liigutusi matkides kaasa minna. Selline võimalus avaneb lastele näituse haridusprogrammis. Kehalist kogemust toetab ka näituseruum: pretensioonitu värviga pehme vaipkate võtab külastaja enda rahulikku embusesse. Loodud on toetav turvaline keskkond, kus võib sisse võtta mugava asendi, kas või pikutada, et kollektiivselt ja konstruktiivselt otsida lahendusi Shaw’ eri valdkondi (antropoloogia, sotsioloogia, füüsika) ühendavale tõlkimatule teemapüstitusele.

Üleminek

Jeremy Shaw ei ole määratlenud tulevikku enneolematu kaudu, vaid on edastanud selle tuttavas, isegi nostalgilises pildikeeles. Tulevikuennustuste kui ajaloolis-antropoloogiliste uurimuste näitamiseks on kunstnik kasutanud kavalalt ära harjumuspäraselt minevikku kujutavat esteetikat. Iga videoklipp on filmitud mõne möödunud sajandi salvestustehnikaga 16 mm filmist VHSini.

XX sajand kui tulevikku vaatav, pidev muutuste ja progressi aeg on oma hüppeliselt arenenud salvestusvahenditega mõjutanud seda, kuidas me minevikku ette kujutame. Shaw on katkestanud ajastute kujutamise ja tehnoloogia tüüpilised ühendused ning sobitanud tuttavlikku vormi midagi sisult täiesti uut. Ajastute (ette)kujutamise mängimisega on ta rõhutanud, et aeg ei ole lineaarne, vaid et ajalugu ja kultuur kulgevad tsükliliselt, olnu ja tuleva pidevas ühenduses. Nii on võõras tulevik tehtud vaatajale pealtnäha tuttavaks. Kohati katkendlikud kaadrid seostuvad mälusilmas lausa koduvideote kaadritega. Absurdsete nimedega „Tagasiloendajad“ ja neoonvärvi trikoodes „Violetne valgus“ võiksid samahästi olla tegelased vanemate pulmavideos või naabrimehe näärivana külaskäigus. Masin-DNAga süstitud inimkehas tehisintellektid ei tekita seetõttu võõrastust. Shaw’ teos on kui võte häälestamaks nägema kauget tulevikku mitte ulmeliste, vaid olmeliste seoste kaudu. Nii on võõras saanud tuttavaks, tuttav aga võõraks. Shaw’ teos on nõnda kui kaasahaarav kummastusvõte, mille „eesmärk ei ole oma tähendust meie arusaamisele lähendada, vaid kutsuda esile objekti eriline tajumine, nägemus temast, mitte äratundmine“.4

Ühinemine

Nagu rituaalse tegevuse puhul sageli, nii kulmineerub ka näitus katarsisega. Tipphetk läheneb teose iseseisvate osade järkjärgulises sünkroniseerumises. Subkultuure seob esmalt kokku taustaheli, mis annab ka vaatajale ettevalmistava vihje sündmuse algusest. Ruumi ühendavale helile lisandub aegamööda ka samasugust mustrit jälgiv liikumine.

Shaw’ audiovisuaalsest meisterlikkusest pakatav kulminatsioon kestab üsna kaua, kujunedes vaatajale kehaliseks elamuseks ehk isegi meditatiivseks kogemuseks. Külastaja saab aimu meeleseisundist, mida selles „kokkujooksmises“ võisid läbi elada XXII sajandi olendid, kellega ühise kogukonnana seda oleviku­hetke Kumus jagatakse. Pinge kasvab veelgi, videopildid pikselduvad, inimkujude liikumine aeglustub, kuni toimub vabanemine ja ekraanidel kujutatud inimesed moonduvad sagedusteks, masin-DNA hõljumiks, mis surisedes lainetab lahustumiseni. Seejärel mattub saal taas vaikusesse ning 36minutilise teose lõpust saab algus, salvestised algavad otsast peale – tsükliline kulg jätkub. Piiride hägustumine ja eraldava funktsiooni asendumine ühendavaga loob uusi olemisviise, millest ka kujutatud tulevikuinimene üle ega ümber ei saa: hing ihkab ikka puudutust ja nii oli XXII sajandiks kvantmehaanikastki saanud vaimne õpetus.

Külastuselamust mõjutab kindlasti see, millisel hetkel näitusesaali astutakse. Teekonda katarsisesse oleks ideaalne alustada siis, kui tuleviku­mineviku subkultuurid oma rituaalseid liikumisi selgitavad ja alles otsivad lahendusi. Teose pinge kasvamise juures olles saame ülevaate eri tehnikate ja ajastute kokkusulamisest, mineviku ja tuleviku koondumisest praegusel hetkel jagatud aegruumi. Minevik ja tulevik on alati vaid siin olnud ning tulevikust saab alati minevik, kuigi see ei ole iseenesestmõistetav.

On mõttetu hakata piiritlema üksikuid küsimusi või vastuseid, millele Shaw erinevaid tehnikaid ja distsipliine siduvas teemakäsitluses osutaks, sest nagu kunstnik isegi intervjuus on öelnud, ei taha ta näitusega ilmtingimata midagi öelda. Teos ei ole siiski suvaline kaos, vaid organiseeritud fiktsionaalseid ja reaalseid elemente põimiv kaasahaarav lugu. Just see teose mitmetimõistetavus ja tõlgendusvõimaluste lõpmatus, mitte konkreetsele teemale fikseerumine, on ju ka üldisemalt inimolendite tugevuseks ja ühenduskohaks. Vahest võikski näha tulevikku turvalise piirideta maana, kus vaipadest ümbritsetuna „Null-ühtede“ eeskujul matemaatiliselt mediteeritakse mineviku ja oleviku teemadel.

1 Victor Turneri mõiste (1969) sotsiaalsetes suhetes oleva liminaalse kogukonna tähistamiseks.

2 Albert Einstein on nimetanud müstilist kvantpõimumise nähtust tontlikuks kaugmõjuks (sks spukhafte Fernwirkung, ingl spooky action from a distance).

3 Jeremy Shaw’ filmis „I Can See Forever“, 2018.

4 Viktor Šklovski, Kunst kui võte. Tlk Boris Kabur. – Kogumikus „Kirjandus kui selline. Valik Vene vormikoolkonna tekste“. Toim Märt Väljataga. TLÜ kirjastus, 2014, lk 29.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht