Maaliga on kõik hästi

Arsi projektiruumi näitus „Värv kui idee“ on märkideks tihendatud kokkuvõte viimaste aastate silmapaistvamatest maalinäitustest.

LIISA KALJULA

Näitus „Värv kui idee. Mõtisklusi värvist“ Arsi projektiruumis kuni 24. IX, idee autor ja kujundaja Kristi Kongi, kunstnikud Sirja-Liisa Eelma, Mihkel Ilus, Alice Kask, Kristi Kongi, Kaido Ole, Tiit Pääsuke, Tõnis Saadoja ja Kadri Toom.

Maalikunsti väljatungimine tahvelmaali raamist paistab olevat moena möödunud ja saanud üheks võimaluseks nüüdismaali avaldumisvormide reas. Näitusel „Värv kui idee“ domineerivad jälle tahvelmaal ja värviprobleem ning pigem küsitakse seal, mis saab maalikunstist ja värvikultuurist kontseptuaalse järgsel ajal. Kuidas elab oma olemuselt meeleline käsitöö-meedium üle kontseptualismi esile kutsutud võimsa paradigmanihke, mis näis vajutavat pitseri kunsti mõistmisele ja ka kunsti mõistele? Aina selgemaks on saanud, et ka kontseptualismi esile kutsutud paradigmanihe on oma ainuvalitsust kaotamas. Visuaalsus taastab vahepeal kaotatud positsioone ja seepärast ei pea ka kunstile klassikaliselt olemuslikud meediumid ja väärtused oma eksistentsile enam ohtu tajuma.

Ka Kristi Kongi Arsi projektiruumi tarvis kokku pandud näitus näib otsivat tasakaalupunkti kontseptuaalse ja selle järgse, füüsilise ja metafüüsilise, tunnetusliku ja tundelise vahel. Nii kinnitab näitus usku, et inimeses on väreleva, närvilise psüühika ja füüsilise ebatäiuslikkusele vaatamata siiski midagi väärtuslikku. Ent selgelt võetakse fookusse värv kui teaduslik nähtus, tõendades, et maaliga on ka kontseptuaalse järgsel ajastul kõik hästi.

Mitu noorema põlvkonna maalikunstnikku on saavutanud kõrgvormi, kui kasutada soorituslikku sõnavara. Kristi Kongi, kes on Arsi projektiruumi näitusel nii kuraatori kui ka kunstnikuna, on vaatajat viimastel aastatel üllatanud uue, vähem range, vähem geomeetrilise, rohkem intuitiivse, alateadvusliku ja uusi vorme genereeriva laadiga. Murrang, mis tuli kõige võimsamalt esile Kongi kureeritud Narva muuseumi kunstigaleriis toimunud näitusel „Lase mul ükskord veel unistada“ ning jätkus väiksemate näitustega Tartu Kogo ja Viljandi Rüki galeriis. Kõrgvorm võib kunsti puhul mõjuda ehk liiga sportliku kategooriana, ometi on maalikunstnikule füüsilise ja vaimse vormi koostoime ja tasakaal üliolulised, sest maalikunstis on füüsiline niisama võõrandamatu komponent, nagu seda on metafüüsiline. Kongist on harjutud mõtlema kui kõrge värvikultuuriga maalijast, ja ka tema viimaste aastate pintslilöögist võiks kirjutada eraldi essee, sedavõrd kindla käe ja vaba maalilise žestiga on teostatud tema viimase aja maalikomplektid. Näitusel on Kongi esindatud üksnes väikeformaadis töödega, mis on julgelt asetatud kord erkrohelisele, kord krohvihallile taustale, toimides võrkkestale suunatud tajueksperimendina.

Näitusel „Värv kui idee“ domineerivad jälle tahvelmaal ja värviprobleem ning pigem küsitakse seal, mis saab maalikunstist ja värvikultuurist kontseptuaalse järgsel ajal.

Stanislav Stepaško

Sirja-Liisa Eelma maalisari „Kirjutada oma/sinu nime“ on viimaste aastate eesti kunsti veenvamaid maalikomplekte, mis ühendab elegantselt maalilised väärtused ning kontseptualismi ja minimalismi armastatud seeriameediumi. Raske on viimaste aastate kunstist panna siia kõrvale teist seerialist maalitööd, millega töödeldakse vaatajat niisama peenelt ja ühtlasi ka vankumatult. Salapärasena mõjuv, raskesti tuvastatav ornament kordub sarjas nagu plinkiv, sugestiivne kujund unenäoteadvusest. „Teadsin, et seal peab olema õrna meelelisust, kadunud maailma nostalgiat, selget struktuuri ja lõpuks päästvat ülendumuslikkust, ulatuvust, elegantset üleolekut,“ on Eelma oma sarja kohta tabavalt öelnud. Arsi näitusel kasvavad ornamendi keerud üksteisest välja nagu esteetiliste sõdalaste armee ning nähtavasti ongi tegu kunstis läbi aegade nii tähtsa pürgimuse sümboliga. Visuaalne seos popkunsti ja minimalismi pärandiga on selge, kui asetada siia kõrvale kas või Aili Vindi psühhedeelse perioodi monokroomne looming. Aga Eelma on kirjutanud kohaliku maalikunsti ajaloo siiski oma tähtedega üle ja selle võtab sümboolselt kokku ka sarja ambivalentne pealkiri „Kirjutada oma/sinu nime“.

Vanameister Tiit Pääsukese kaheosaline komplekt „Minu värvid ei ole värvilised“ on omamoodi värviõpetus kõigile neile, kes arvavad, et värvide eristamine kunstis on evolutsiooniliselt iganenud oskus. Harides vaatajat postmodernistlike visuaalkultuuri fragmentide abiga, saame näiteks teada, et Johann Köler valdas umbral põhinevat paletti või et caput mortuum’i on armastatud vanitas’e motiivide puhul. Töötades omamoodi värviaabitsana, võib näiteks karmiinpunase jätta meelde populaarse huulepulgavärvi ning ultramariinsinise kuuvarjutuse serval tekkiva värviefekti järgi. Läbi arvukate kunstnike, kes peavad Pääsukest maalikunstis oma õpetajaks, on selline didaktiline positsioon ka omal kohal ning mitmekesistab näitusel esindatud kunstnike põlvkondlikku kuuluvust. Ent ka Tiit Pääsukese puhul toimib väljapanek viitena tema Tartu kunstimuuseumi retrospektiivnäitusele „Nostalgiata“, mida muuseum reklaamis kui suurnäitust, kus „läbi kahe korruse saab tutvuda Eesti ühe parima koloristi loominguga 1960ndatest tänaseni“. Mitmed Arsi näituse maalifragmendid tulevad Tartu kunstimuuseumi näituselt tuttavad ette, sest näituse sõnum näis olevat ju kinnitada, et kunstnik on üha aktiivne ning pole ühtegi põhjust vaadata üksnes nostalgiliselt tagasi.

Mihkel Ilusa ruum näitusel meenutab tema viimaseid ülesastumisi Tallinna Kunstihoones: kevadnäituse õrnade, delikaatsete sõnumitega maali­loosungeid ja Paul Kuimetiga ühisnäitust, mille üks peategelasi oli ju mäletatavasti kratina ellu äratatud molbert. Arsi projektiruumis teeb Ilus jälle oma trikke: maalikunsti valdkonda on toodud meie aja kõige banaalsem sümbol – naerunägu. Ka ei paista Ilusat huvitavat maalikunsti traditsiooniline pool, kus tegeletakse valgusküllaste puhaste värvide ja nende omavaheliste suhetega, järjekindlalt jätkab ta oma loobumise mängu valgega valgel. Ilusaga haakub Kadri Toom, kes tondoformaadis seerias „Nägemisviise perifeeriast“ (2021) tegeleb samuti banaalse või ekstrakunstilise – kõikvõimalikku päritolu trükimaterjal – konverteerimisega kunstiks. Fotokujutised merest ja taevast, röntgenülesvõtted siseorganitest või arvuti genereeritud joonised on koloreeritud erksate neoonkollaste, akvamariinsiniste või mereroheliste toonidega. Teisalt on Toomi huvitanud ka taju teaduslik uurimine, sest „Nägemisviise perifeeriast“ on osutus silma võrkkesta perifeersele osale, kus väheneb kolvikeste ja suureneb kepikeste arv. Kolvikesed sõltuvad valgusest ning vastutavad värvide nägemise eest, kepikesed aga on tundlikumad ning aitavad näha ka väheses valguses.

Perifeerse nägemisega tegeleb näitusel ka Tõnis Saadoja, kelle teos „September. Oliivroheline“ on ühtlasi tagasivaade Tallinna Kunstihoone ühisnäitusele Jevgeni Zolotko ja Dénes Farkasiga „Olge te hoitud ja armastatud“. Sellel näitusel pööras ka kontseptuaalse fotorealistina tuntud Saadoja uue lehekülje, asudes uurima monokroomse maalikunsti võimalusi. Nii nagu fotograafe ajab tänavale või loodusesse udune hommik, näivad Saadojat aktiveerivat sellised atmosfääri tingimused, mis asetavad taju ja objekti vahele hämardavaid filtreid. Sealsamas kõrval on põhjamaisele koloriidile igavesti truu Alice Kask, kes on usutunnistuselt minimalist ning kelle paletti ei mõjutaks ilmselt ka viibimine lõunamaa seniidipäikese all. Eesti maali side meie geograafilise asukohaga on huvitav teema kas või seetõttu, et mitme maalikunstniku paletile on reisimine jätnud tugevaid jälgi. Nii näiteks on Kristi Kongi palett pöördumatult puudutatud Mehhiko valgusrežiimist, Marta Stratskase oma aga on mõjutanud Kesk-Euroopa saksakeelsete maade ekspressiivne värvikultuur. Kui Nõukogude ajal oli Eesti maalikunsti märgiks ülejäänud liidus matt hõbedane koloriit – nii nagu seda esindas näiteks Leili Muuga või Peeter Mudist –, siis nüüdismaalis selline geograafiline brändimine enam ei paista toimivat. Milliseid lugusid räägivad rahvusvaheliste kunstimesside boksides meie galeristid, jääbki saladuseks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht