Lugemik toob maailma koju kätte

Reet Varblane

Lugemiku kirjastusest ja raamatupoest kõnelevad Indrek Sirkel ja Anu Vahtra, küsitleb Reet Varblane. 26. aprillil, just samal päeval, kui EKKMis avati Köler Prize’i nominentide näitus, avas kohe seal kõrval uksed Lugemiku raamatupood, Eesti esimene ainult kunsti- ja kultuuritrükistele keskenduv ettevõtmine. Kuid Lugemik ei ole ainult raamatupood, vahendaja, vaid ka kunstiraamatuid väljaandev kirjastus. Kas Eesti küllalt kireval ja rohkearvulisel kirjastustemaastikul on kohta veel ühel uustulijal? Indrek Sirkel: Kui alustasime 2010. aasta lõpul, 2011. aasta algul, ega siis ei olnud kirjastust, kes annab välja noorte kunstnike, kunstiväljal uustulnukate trükiseid. Ega nüüdki ole. Puudus ühine avaldamisplatvorm, kuigi tekkinud oli uus aktiivne kunstnike põlvkond. Olete välja andnud 19 trükist. Kuidas olete valinud kunstnikud, kelle raamatu just teie kirjastus tahab avaldada? Uusi aktiivseid noori on ju märksa enam, kui on teie huviorbiiti jäänud. Anu Vahtra: Süsteem on üsna lihtne: kui kunstniku projekt pakub meile huvi ja kunstnik on valmis meiega trükise kallal töötama, siis see käiku lähebki. Eks see muidugi on meie subjektiivne valik, mis tihti kujuneb tänu spontaansele tähelepanekule või juhuslikule jutuajamisele. Kuidas koostöö kunstnikuga algab? Kas teie olete teinud ettepaneku või on ka teie poole pöördutud ja pakutud oma projekti? I. S.: Enamikul juhtudel oleme ise pöördunud. A. V.: Või on koostöö justkui iseenesest alanud. I. S.: Mari Laanemetsa Berliinis kureeritud näituse „There, life would be easy” („Seal võiks elu kerge olla”) materjal oli väga huvitav, eelarve oli küll hästi väike. Seetõttu otsustasimegi selle ise välja anda. See kataloog läks küll juba Lugemiku egiidi all, kuigi kirjastust ametlikult veel ei eksisteerinud. Järgmisena tegime soome fotograafi Tuukka Kaila raamatu, siis tuli Paul Kuimeti esimene trükis „In Vicinity”. See jäi meile kunstniku samanimelisel näitusel silma kui hästi viimistletud ja terviklik teos.

Paul Kuimeti raamatusse on essee kirjutanud Mari Laanemets. Kas see oli kunstniku valik?

I. S.: See tuli taas välja omavaheliste arutluste käigus. Kuimet on hästi põhjalik kunstnik, tema vaid ühest seeriast koosnevat raamatut tegime enam kui pool aastat. Pauli pildiline materjal oli lõpuni läbi mõeldud, nii tekkiski mõte, et töö konteksti võiks laiendada keegi teine. Kohtusime Mariga, kui ta oli Eestis käimas, teda hakkas see projekt huvitama. Teksti lisamine on kunstnikuraamatu puhul suur sisuline otsus: kas seda on vaja või ei.

A. V.: Teksti olemasolu tundus põhjendatud ka Laura Tootsi raamatu juures. Sinna kirjutas essee Miklos Gaál.

I. S.: Kunstnikuraamatus on tekstil omaette tähendus. Oleme püüdnud hoiduda selgitavatest tekstidest. Teksti ülesanne seisneb pigem kontekstualiseerimises. Kuimeti raamatu puhul mängisime teksti puhul näiteks ka tõlkega.

On ju loogiline, et Eestis välja antud kunstnikuraamatud tõlgitakse teise keelde.

I. S.: Oleme andnud välja ka ainult eestikeelseid, aga ka ainult ingliskeelseid raamatuid. Kuna näiteks Laura Tootsi tööde pealkirjad omandavad tähenduse inglise keeles, siis tundus asjata ponnistusena neid eesti keelde tõlkida. Aga Tõnis Saadoja NO99 teatri laemaali raamat, Eesti monumentaalmaali entsüklopeedia andsime esialgu ainult eestikeelsena välja: see on väga mahukas, kulukas ja ka väga spetsiifiline materjal. Meid huvitas eesti lugejate tagasiside, enne kui ingliskeelset tõlget planeerima hakata. Koostöös Flo Kasearu majamuuseumiga tehtud muuseumigiidi andsime aga välja kuuekeelsena: kasutasime ära tavapärase muuseumi infotrükise formaadi.

Kuidas on Lugemiku raamatute kujundamisega: kas olete ise teinud või tellinud ka teistelt kujundajatelt?

I. S.: Enamuse oleme ise teinud, kuid näiteks Marge Monko raamatu on kujundanud Ranno Ait, Jan Tomson on kujundanud oma ajalehe ise. Ronald Pihlapsoni T-särgi raamat oli juba tema enda valmisteos, mida siis tiražeerisime. Enamikul juhtudel on kujundus tekkinud ikka koostöös kunstnikuga. Kuna aga pahatihti on eelarve hästi väike, siis minu kujundus ja Anu fototööd on meiepoolne panus. Oleme püüdnud kultuurkapitalist ise taotleda nii vähe kui võimalik, seda on teinud kunstnikud. Nii tuleb meie kirjastuse puhul rääkida projektipõhisest dotatsioonist.

Kas Eestis on mõnda teist kirjastust või ka kirjastavat institutsiooni, kelles näete konkurenti? Muuseumid annavad välja peamiselt näitusekatalooge, teie nimetate enamikku oma väljaannetest kunstnikuraamatuks.

I. S.: Me ei ole oma tegevust konkurentsi mõttes analüüsinud. Eks tõesti annavad näitusepaigad peamiselt välja katalooge. EKA panustab küll teooria kirjastamisse ja tõlkimisse, aga oma tudengite trükiseid nad ei avalda.

Meie tegemistega sarnaneb mõnevõrra Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse kirjastustegevus, kas või nende Veneetsia biennaali kataloogid ei ole pelgalt kataloogid: need on tehtud küll ühe projekti põhjal, kuid sisaldavad ka olulist lisamaterjali. EKA uue näituse „Tase” kataloog on hea näide, kuidas kataloog võib olla ka midagi muud kui ainult teabeallikas, arhiveerimine tulevastele põlvedele või pildialbum. Gregor Tauli korraldatud loengusarja „Lahkavad vestlused” transkriptsioon, mis jookseb läbi trükise magistrande ja nende töid tutvustavate lehekülgedega kõrvuti, on väärtuslik nüüdiskunsti ja -kunstihariduse olukorda kriitiliselt analüüsiv lisandus.

Miks kunstnikul teid üldse vaja on? Igaüks võib ju ise oma raamatu välja anda: kunstnik küsib kulkast raha, lepib kokku kujundaja, kriitiku ja trükikojaga.

A. V.: Üks vastus olekski, et otseselt ei ole vaja. Me ei pea oma tegevust „teenuseks”, mida kunstnikele pakume. Pigem on Lugemik platvorm, kus saame tegeleda projektidega, mis meile huvi pakuvad. Samal ajal kaasneb kirjastamisprotsessiga mitmeid praktilisi etappe. Näiteks teeme pea kõigi trükiste puhul koostööd trükiks ettevalmistaja Marje Eelmaga, et leida iga kunstiteose reprodutseerimiseks sobiv trükitehnoloogiline lahendus. Samuti on väga oluline roll nii kohalikul kui ka rahvusvahelisel levivõrgustikul.

I. S.: Eks sellepärast ka Lugemiku raamatupoe tegime, et tagada trükistele parem levi ja sobiv kontekst, see tundus kirjastustegevusele loogilise jätkuna.

Kas kirjastuste valikul olete eelistanud ka mõnda maad? Hollandit või Saksamaad?

A. V.: Kindlasti ei vali me raamatuid kirjastuste päritolumaa järgi. Meie poes on raamatuid, mis on välja antud kõikjal üle maailma: loomulikult Euroopa maad, siis Kanada, Ameerika Ühendriigid, Korea, Uus-Meremaa.

Millistes riikides teie raamatuid müüakse?

I. S.: Meie kirjastuse raamatuid võib osta näiteks Saksamaal, Hollandis, Soomes, Norras, Lõuna-Koreas, USAs.

Kuidas teie kontaktid on tekkinud? Ainult Hollandis õppimise ajal saadud isiklike tutvuste peale ei saa vist loota?

A. V.: Hollandis elatud aastate jooksul tekkis päris suur erialane võrgustik. Aga kirjastamise maailm ei ole suur ja selles tegutsevad inimesed on vastastikku vastutulelikud ja sõbralikud, sest nad ajavad sama asja. Seega on reeglina ka esmakontakti puhul vastus entusiastlik.

Kas kunstiraamatumessidel on mõtet osaleda?

I. S.: Kindlasti on mõtet messidel osaleda, me lihtsalt ei ole veel jõudnud. Septembris üritame minna New Yorki kunstiraamatumessile. Kvaliteetseid, huvitavaid, just väikekirjastustele keskenduvaid messe on viimase kümne aasta jooksul tekkinud nagu seeni pärast vihma.

A. V.: Võrreldes kunstimessidega ei ole raamatumessidel osalemine nii kallis ja eksklusiivne – osalema pääsevad ka uustulnukad ning veidrat valikut pakkuvad väljaandjad.

Millistel kunstiraamatumessidel tuleks silm peal hoida?

I. S.: Berliinis on „Miss Read”, Pariisis on „Off Print”, Amsterdamis „Art Book Fair”. Viimase Baseli kunstimessi raames toimus ka spetsiaalne kunstiraamatumess „I Never Read”, selle aasta Veneetsia biennaali kõrvalüritusena oli oma raamatumess.

Kas peate raamatud ette välja ostma või saate need komisjonimüüki?

I. S.: Enamik väiksemaid raamatupoode ja ka kirjastusi toimib komisjonimüügi põhimõttel. Väljaostmist on vähe, meie poes on vaid osa kirjastuste raamatud ette välja ostetud. Näiteks Sternberg Press, kelle raamatute järele on nõudlus piisavalt suur, nii et neil on võimalik sätestada konkreetsemad müügitingimused. Vahel on mõistlik ka kaugemalt tellitud raamatud välja osta, sest juhul, kui neid ära ei müüda, on tagasisaatmine pea sama kulukas kui väljaostmine.

Kuidas Lugemiku raamatupoe raamatute hind on kujunenud? Üks asi on raamatut poes käes hoida, lehitseda, lugedagi ja siis tunda, et pean selle ostma. Aga kui mingit raamatut on vaja, siis kõige lihtsam on see internetis tellida.

I. S.: Oleme püüdnud hoida sama müügihinda, nagu on teistes samalaadsetes poodides üle maailma. Meie juurdehindlus on 40%, millest käibemaks moodustab 9%, pood saab 31%, kirjastaja 60%. 40% on üsna tavaline ka mujal maailmas.

A. V.: Mis puudutab internetist tellimist, siis see käib tänapäeval ju igasuguse kauba kohta ja kui inimene teab täpselt, mis raamatut ta osta tahab, võib ta selle muidugi meie veebipoest ja kodust väljumata muretseda. Aga kuna raamat on siiski kolmemõõtmeline objekt ja selle tegemisel on mõeldud ka näiteks sellele, kuidas lugeja raamatut käes hoiab, milline on paberi tekstuur, kas tegemist on pehme- või kõvakaanelise trükisega jne, siis eriti kunstiraamatute puhul on oluline enne ostmist ka „kaupa proovida”.

Kas olete saanud endale ka lisatööjõudu lubada? Kauplus on lahti neljapäevast pühapäevani kella 13–19, mis tähendab, et vähemalt üks teist peab kogu selle aja siin olema.

A. V.: Esimesel kuul olime ainult ise kohal, kuna tööd on poega palju. Nüüd oleme aeg-ajalt leidnud ka asendajaid. Praegu on meid aidanud välja endised ja praegused graafilise disaini osakonna tudengid ning samuti äsja kunstiteaduse lõpetanud Marten Esko.

Kas kauplusehoone on teie enda ehitatud? Kellele see kuulub?

I. S.: Ehitasime selle koos EKKMi ning Neeme Külma ja Jaana Jürisega, kes veavad näituste installeerimise ja kunstiteoste produtseerimise firmat Valge Kuup. Nende kasutada on kahest garaažist väiksem, meil suurem ruum. Garaažide ruumilise kavandi visandamise ise, arhitektuurse lahendusega olid hindamatuks abiks Salto Arhitektid.

A. V.: Garaažid ehitasime oma kuludega, materjalidega aitasid mitmed toetajad ning palju vabatahtlikku tööjõudu tuli sõpradelt ning EKA graafilise disaini osakonna tudengitelt. Kuna oleme palju investeerinud ruumide rekonstrueerimisse, siis üüri me praegu ei maksa. Tundub ka, et kommunaalkulud saame raamatumüügist tasutud.

Ilmselt igaüks, kes tegutseb mingis kunstivaldkonnas, on tundnud vajadust sellise kunstiraamatute kaupluse järele, kus rõhk ongi teoreetilistel käsitlustel ja kunstnikuraamatutel, mitte kaunitel pildialbumitel. Aga kui mõelda Eesti peale, siis sellistel raamatutel on viis huvilist ja mitte rohkem kui kolm ostjat, sest suhteliselt väikese tiraažiga akadeemilised teooriaraamatud on kallid. Kuidas teil on läinud?

I. S.: Ei ole küll millegagi võrrelda, aga tundub, et on täitsa hästi läinud.

A. V.: Kuigi oleme juba poolteist kuud tegutsenud, nimetame oma tegevust ikka veel heaks alguseks. Poes käiakse ja raamatuid ostetakse. Päevad on erinevad, kuid võib öelda, et nüüdisaegsete teoreetiliste käsitluste järele on nõudlust – seda nii meie oma inimeste kui ka väliskülaliste poolt. Tore oli kuulda, et meid külastanud ühe siin müügil oleva raamatu autor, artiklikogumiku „World Art Studies” koostaja Kitty Zijlmans, kes pidas EKA kunstiteaduse instituudis loengu, kiitis meie valikut.

I. S.: Teooriaraamatute puhul, isegi kui autorit ei tunne, äratab juba teema tähelepanu: olgu siis nüüdisaegne kunstiharidus või kunstitöötajate olukord või kunstiäri – teema kõnetab juba iseenesest, kutsub lugema ja ostma. Suhe visuaalkunstiga, iseäranis, kui kunstnikku ei tea, võtab märksa kauem aega.

A. V.: Pea iga nädal jõuab poodi ka uusi trükiseid. Eelmisel nädalal näiteks saabusid Hollandis asuva Werkplaats Typografie väljaanded ning Bedford Pressi ja AA Publicationsi raamatud Suurbritanniast.