„Loomakari” kui uue ühiskorralduse näide

Ernest Truely

Sandra Jõgeva kuraatoriprojekt „LOOMAKARI ”, kujundaja Tanel Saar. Tallinna Kunstihoones kuni 12. IV.        Näitusega käsitletakse inimesi kui loomakarja ning vaadeldakse nende käitumist seoses sotsiaalsete normide ja võimuga. See on Sandra Jõgeva esimene suur kuraatoriprojekt. Kunstnikuna on ta esinenud mitmel pool Euroopas ja Ameerika Ühendriikides, ta on ka kunstikriitik ning pidanud blogi, hiljuti ilmus tema novellikogu „Draamapunkt”. „Loomakarja” plakatil on ainukesena eraldi välja toodud kuraator Sandra Jõgeva nimi. 

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Selline kuraatoriisiksuse esiletõstmine sai alguse 1988. aastal Damien Hirsti kuraatoriprojektiga „Freeze” („Tardumine”) Saatchi galeriis, mis oli stardipauk noortele briti kunstnikele (YBA). 1990ndatel muutsid kunstnikud nagu Damien Hirst kuraatorirolli: nad võtsid endale oma kuraatoriprojektides õiguse muuta osalevate kunstnike teoste tähendust vastavalt oma kontekstile, jätsid kunstnikud kuraatori varju.  Sandra Jõgeva on võtnud endale ka näituse kujundamisel aktiivse rolli. Nii ongi väljapanekus kesksel kohal Jõgeva kolm installatsiooni, tema kuraatorivalik on jätnud teiste kunstnike tööde kontseptsiooni tähele panemata. Sandra Jõgeva on otsustanud näidata ainult kolmemõõtmelisi teoseid. Maalid, fotod ja graafilised lehed on pandud avalikkuse silma alt kõrvale eraldi ruumi. Külastaja  saab teoseid vaadata ainult videomonitoril.

Aimu võib aru saada Katrin Piile hüperrealistliku maali ja Krista Sokolova teose ideest, kuid ülejäänud kunstiteosed on jäetud pakendisse, nii nagu need näitusele toodi. Jõgeva on kasutanud konkreetseid kunstiteoseid, et luua installatsioon, mis kõneleb järjest kasvavast digitaliseeritud maailmast, kus reaalset elu vahendatakse võimu ja järelvalve sümboleid tähistavate tehniliste vahendite  (turva- ja teised jälgimiskaamerad) kaudu. Kuraator armastab kanda mobiili väljakutsuvalt kaelas, tal on komme helistada ka neile, kes on vaid mõne sammu kaugusel. Mobiili võib vaadata kui modernsuse, massimeedia ja tarbimisühiskonna sümbolit.

Non Grata rühmituse kunstnikud on teinud mitmeid tegevuskunsti aktsioone ruumides, kus nad on publikust eraldatud ning nende tegevust saab jälgida ainult monitori  vahendusel või mõnikord ka läbi uksesilma. Selliseid Non Grata performance’eid võib vaadata kui kultuuriisolatsioonist saadud šoki tõlgendusi. Kuraator Jõgeva on muutnud projekti kaasatud kunstnike tööde kontseptsiooni, et luua oma installatsioon. Lõpliku vormi on sellele installatsioonile andnud Tanel Saar: kõik kahemõõtmelised tööd on trükitud postmarkidena. Kui külastaja siseneb installatsiooni  ruumi, käivitab andur ventilaatori, mis paneb klaasaknaga mustas kastis margid lendlema. Kuna margid lendlevad, on raske eristada, mida on markidel kujutatud. Kunstnikud on selle installatsiooni soovimatud kaasloojad. Kunstiteosed, mille tegelik tähendus peitub nende suuruses, tekstuuris, materjalis ning värvides, on taandatud postmargi formaati. Seda võib vaadata kui põgusat pilguheitu nõukogude aega, kui moodsat kunsti  sai näha ainult salaja sisse toodud kataloogides, selle asemel et seda kogeda. Ei ole kaugel päev, kui Euroopas on kasutusel ainult üks rahaühik, euro, kuid rahvustele jäävad nende oma postmargid. Sellegipoolest suletakse Eestis postkontoreid, sest maailmas, kus digikommunikatsioon järjest kasvab, pole postiteenus enam nii tähtis. Postmarkidega tähistatakse Euroopa rahvuslikku identiteeti.  Sandra Jõgeva kolmas installatsioon ulatub maast laeni: puur on pool meetrit lai ja seal on viis elusat papagoid. Ta on oma kunstiteostes varemgi kasutanud elusaid loomi.

Projektis „Wooligans” (2006) oli Tallinna Kunstihoone fuajee täidetud lammastega. Jõgeva on loonud teemal „Ökoloogiline paberihunt salajaste dokumentide hävitamiseks”, ka mitmeid installatsioone kus kasutanud elusat liivahiirt: 2007. aasta kevadel kunstnike liidu  aastanäitusel „Elamise kunst” Tallinna Kunstihoones ja hiljem samal aastal Grace’i galeriis New Yorgis. Anthony Faroux’ installatsioon on eksponeeritud linnupuuri installatsiooni võrguga ümbritsetud alal. Nii jääb mulje, et ka see asub puuris. Faroux on filminud taevavalgust läbi Kunstihoone suure saali klaaslae näituse ettevalmistamise ajal. Filmitu on projitseeritud installatsioonis ning see projektsioon meenutab  võitlevaid organisme. Installatsiooni on ta lisanud veel nõukogudeaegset katkist mööblit. Näituse avamise ajal liikus kunstnik installatsiooniruumis, peatudes aeg-ajalt, et mängida klaverit. Ta kandis tumedat ülikonda ja valgeid kingi, sarnanedes puurilinnuga, kellelt on võetud tema vabadus, et uudishimulikud vaatajad saaksid teda imetleda. Näitusesaali sisenemisel hakkab esimesena silma 430-liitrine akvaarium kahe suure  kala ning puumaja maketiga. Installatsiooni autor Tanel Saar on loonud Pärnu Non Grata koolimaja täpse koopia. Sellest viitest saavad aru ainult asjasse pühendatud. Teos annab tunnistust Non Grata mõjust Eesti moodsale kunstile, nende domineerivast positsioonist, prestiižist ja võimust Eesti kunstimaailmas. Akvaarium on vaakum: kaladele on see kogu nende maailm, vaatajatele lihtsalt kast.  Võrreldes Damien Hirsti akvaariumi 4,3meetrise balsameerimisvedelikus hõljuva tiigerhaiga teoses „Surma füüsiline võimatus selle mõtetes, kes on elus” („The physical impossibility of death on the mind of someone living”, 1991), mõjuvad Saare 30-sentimeetrised elusad kalad töös „Alfa, beeta ja gamma” suutäiesuurustena. Saar väidab, et oli ka kolmas kala, kelle teised kalad enne näituse algust ära sõid. 

Eesti ühiskonnas kuulen tihti sõna „alfaisane”, mis tähendab füüsiliselt tugevat ja kaunist meest. Kuid postindustriaalse ajastu mehe võimustandard on teistsugune: mehe võim on defineeritud sidemete, vara, intelligentsi ja süsteemiga manipuleerimisoskuse kaudu. Füüsiliselt tugev nägus mees võib sageli olla heade sidemetega nutika mehe alluva rollis. Sandra Jõgeva väidab kuraatoritekstis:  „Oma nõrgaks jäänud kaaslasi välditakse ja hüljatakse, samas selle pärast kristlikku süükompleksi põdedes. Sellest tekib pidev sisekonflikt: oma karilooma instinkte ning põhiloomust häbenetakse, tahtes näha end üksildase hundina.”

Jõgeva kuraatoriotsused on võimusüsteemi kohandumise demonstratsioon. Ta on otsustanud võtta ja anda võimu, lähtudes võimu jaotumisest läbi ajaloo. Ta kirjeldab  järjekindlalt kunstnike töid karjana, grupikontekstis. Kui kunstnikel on vabadus väljuda etteantud ideoloogia ja stereotüüpide piiridest, siis „Loomakarja” kontekstis on iga osalev kunstnik selgelt piiritletud sool, väljenduslaadil ja kuuluvusel põhineva tüübiga. Soome kunstniku Jenni Juulia Wallinheimo kümnest installatsioonist koosnevale teosele on kuraator andnud keskse koha ega ole selle väljapanemisse sekkunud. Teos räägib  kunstniku kogemusest, mis tuleneb tema füüsilisest seisundist, väikesest kasvust ning habrastest luudest. Installatsioon koosneb heliteosest ja karussellimudelist: need vihjavad karnevali ja tsirkusega kaasnevatele freak show’dele. Jõgeva toob esile, et Wallinheimo tegeleb kunstis kunstniku enda invaliidsusprobleemiga. Wallinheimo on aktivist, kes kasutab kunsti oma eesmärgi saavutamiseks ega ole kinni traditsioonilistes kujutava  kunsti reeglites. Publikul võib võtta aega, et saada aru, et kunstnik tõstatab oma puudega keha kujutamise kaudu üldisemaid küsimusi. Nendel teemadel rääkimise õigus on antud terve kehaga valgele mehele. „Loomakarjas” kannab seda rolli väike naiskunstnik, kes on esitanud kunstina oma kehalise kogemuse. Kjehl Kauslandi töödele on Sandra Jõgeva andnud vähem tähtsa koha ekspositsioonis. 

Kauslandi, „alfa-isaselikult” tugeva kehaehitusega norra kunstniku fotod väljendavad mehe ilu ja kangelaslikkust. Kuraator tahab vähe tähtsa eksponeerimispaiga abil lükata ümber Darwini loodusliku valiku teooria ja kunstimaailma sotsiaalse tellimuse poliitika. Sandra Jõgeva on kasutanud oma võimu kuraatorina, et tegelikke võimusuhteid tasakaalustada ning ümber korraldada. Näitusega „Loomakari” on loodud uus süsteem, kus  võim kunstimaailmas on antud nõrgematele. See näitus on suurepärane näide, et noored Eesti kunstnikud on suutelised ennast tõestama rahvusvahelises kunstimaailmas.

Tõlkinud Ulla Juske

 

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht