Loodetavasti on Sihtasutus Konrad Mägi esimene pääsuke

Eero Epner: „Meie eesmärk ei ole Konrad Mäge kuidagi monopoliseerida, vaid vastupidi, kutsuda juurde uurijaid ja toetada nende tegevust.“

REET VARBLANE

On suurepärane ja meil kahjuks veel haruldane, kui kunsti toetamiseks ühendatakse era- ja riigikapital. Pean silmas pikaajalist jätkusuutlikku, mitte ühekordset toetust. Sihtasutuse loomise taga on Enn Kunila, kes on selle nõukogu esimees. Aga kes oleks keelanud (või keelab ka praegu) mõnel teisel missioonitundelisel inimesel mõne kunstinähtuse või kunstniku loomingu süvauurimiseks luua sihtasutus, leida omarahastus, haarata kaasa kunstiteadlased, oma ala eksperdid ja taotleda siis ka riigilt kaasrahastamist.

SA Konrad Mägi nõukogusse kuuluvad veel Eesti kunstimuuseumi juhataja Sirje Helme, kultuuriministeeriumi kunstinõunik Maria-Kristiina Soomre ja kunstiajaloolane Eero Epner.

Miks ikkagi Konrad Mäe sihtasutus? Konrad Mägi on suurepärane kunstnik, Pallase ühingu ja kooli asutajana ning kooli maaliõppejõu ja esimese direktorina on ta vaieldamatult palju teinud meie kunstielu edendamisel, aga ta on ka üks meie vähestest kunstnikest, kelle loomingut on tõesti käsitletud: 1932. aastal ilmus Rudolf Parise, 1979. aastal Evi Pihlaku, 2011. aastal Maie Raitari ja 2017. aastal sinu kirjutatud monograafia.

Eero Epner: Sihtasutuse eesmärk on Konrad Mäe loomingu tutvustamine Eestis ja ka välismaal, seda nii uurimis-, teadus-, populariseerimis-, kirjastus- kui ka näitustegevusega, mis tähendab omapoolseid algatusi, aga ka teiste algatuste toetamist. Nagu Eestis kõigega: ainult koostöös võib midagi saavutada.

Sihtasutuse tegevuse põhjustena nimetaksin kolme. Esiteks väidan, et Eesti kujutav kunst on endiselt publikule võõram kui kirjandus, muusika, teater või film. Visuaalsete kujundite lugemise, hindamise ja väärtustamisega tuleks veel kõvasti vaeva näha ja see puudutab ühtviisi nii nüüdisaegset kui vanemat kunsti. Alles hiljuti küsiti ühel ekskursioonil pärast tunniajalist ekskursiooni Konrad Mäe näitusel ainsa küsimusena, kas tegemist oli geiga või mitte. Seetõttu on vaja edendada ühtviisi nii teaduslikku uurimist kui ka populariseerimist. Meie fookuses on küll Konrad Mägi, sest kogu kujutava kunsti spektriga ei jõua üks sihtasutus tegeleda, kuid on selge, et tema kaudu, varal ja näitel puudutame ka laiemaid küsimusi kunstist − ei ole võimalikki rääkida ühest kunstnikust, ilma et räägitaks laiemalt kunstist.

Teiseks soovime Konrad Mäge tutvustada välismaal. Kurb tõsiasi, aga mitte ainult Mägi, vaid kogu vanema Eesti kunstiajaloo kohta puuduvad näiteks peaaegu täielikult võõrkeelsed materjalid. Isegi Wikipedia on siin pooltühi, nii et tühik, mille Nõukogude aeg Eesti kunstiajaloo tutvustamisel jättis, on tõepoolest väga suur. Ja ometi usun (ning seda tõestab kas või „Balti sümbolismi“ näitus), et toonane kunstilugu väärib kohta Euroopa kunstiajaloos. Jah, mitte ainult Konrad Mägi, kuid usume, et Mäele fookustamine võib olla tulemusrikas ning tuua kaasa ka huvi teiste autorite vastu. Väliskuraatorite huvi Mäe loomingu vastu ei ole olnud kultuuripoliitiline käteväänamine, vaid ta ongi tõmmanud võõraste ja ette valmistamata pilkude tähelepanu, Mäe looming pakub neile ka ilma eeltutvustuseta suurt huvi. Seetõttu ei korralda sihtasutus välismaal reklaamikampaaniaid ega tee turundust, vaid püüab luua olukordi, kus välisvaatajad näeksid Mäe maale, oleksid nendega kursis, teadvustaksid nende olemasolu (ja teeksid seejärel oma otsused). Olgu nendeks vaatajateks väliskuraatorid või ka välismaine publik. Otsime ja toetame seega näitusevõimalusi välisriikides.

Mõne aasta eest aktualiseerus Põhjamaade toonane kunstilugu, kuid Eesti jäi sellest kõrvale. Asi pole ainult näitustes, vaid postkolonialistlikus kunstikäsitlusmüüris. Kui sellesse müüri õnnestub panna idanema kas või üks taim nii-öelda perifeeriast, siis annab see lootust, et sinna saab tulevikus istutada ka teisi. Roomas avas kuuldavasti Mäe näituseks mitu ust fakt, et ka Arvo Pärt on eestlane. Loodetavasti võib ka Mäe abil tulevikus teisi uksi avada. Seega küsimusele, kas sihtasutus keskendub vaid Konrad Mäele, tuleb vastata, et jah, meie fookuses on kahtlemata antud kunstniku looming, ent ühtegi kunstnikku ei saa käsitleda lahus teda ümbritsevast.

Kolmas põhjus antud sihtasutuse loomiseks on koostöö. Koostöö riiklike institutsioonide ja eraisikute vahel Eesti kunsti tutvustamisel on minu arvates ka märgilisena oluline ning loodetavasti inspireerib veel sellesarnaseid formaate, mis seavad fookusse juba teised autorid, perioodid jne.

Nõukogude ajal oli 1920ndate ja 1930ndate kunsti uurimine suure au sees: kaitsti dissertatsioone Pallase koolist ja ühingust, ekspressionismist, pidevalt korraldati tollasest kunstist kas teema, grupi- või isikunäitusi. See traditsioon jätkus veel XXI sajandilgi, Eesti kunstimuuseumis püüti tollastele nähtustele anda rahvusvahelist mõõdet ja konteksti, Tartu kunstimuuseumis keskenduti Pallasega seotud nähtustele ja kunstnikele, ka taas ellu kutsutud kunstiühingus Pallas uuritakse selle koolkonna kunsti. Viimasel ajal on aga tõsine probleem järelkasvu puudumine: kunstiajaloo üliõpilased ei ole enam sellest ajast huvitatud, isegi perioodilisse väljaandesse on raske saada tollest ajast kirjutama kedagi noortest kunstiteadlastest, kellel on teistsugune pilk sellele ajale.

Mida selle probleemiga teha ja kas SA Konrad Mägi saaks aidata?

Jah, see on väga suur probleem. Olukord nüüdisaja kunsti kuraatorite, uurijate, käsitlejate, kriitikutega on tunduvalt parem, neid on rohkem, on dialoog, rahvusvahelised suhted, suurepärased näitused ja käsitlused. Mulle tundub, nagu oleks vanema kunsti suhtes seisukoht, justkui oleks seal kõik juba ära uuritud, valmis, midagi uut ei ole, ja see, mis on valmis, on konservatiivne ning elitaristlik. See ei vasta tõele. Eesti vanem kunst ei ole kindlasti läbi uuritud, seal on kümnete kaupa vägagi nüüdisaegseid lähenemisnurki, rääkimata sellest, et ka Eestis võiksid toimuda näitused, kus nähakse ja näidatakse ühendusniite, mis jooksevad läbi aastakümnete XX sajandi algusest tänapäevani.

Meie arvates ei ole ka Mägi „valmis“, viimane teaduslik monograafia ilmus tema kohta 40 aastat tagasi, pärast seda on ilmunud pildialbum ja elulugu, aga mitte pikemat uurimuslikku käsitlust, rääkimata väiksematest analüüsidest. Meie eesmärk ei ole Konrad Mäe kuidagi monopoliseerida, vaid vastupidi, kutsuda juurde uurijaid ja toetada nende tegevust. Meie saame natuke teha: praegu toetame stipendiumiga ühe kunstiajaloo üliõpilase õppimist Londonis, samuti oleme pakkunud otsestipendiume mõnele kunstiajaloolasele ning nemad on lubanud omakorda rääkida üliõpilastega.

Kuna ühiskonnas on tõsiseid probleeme kujutava kunsti koodide lugemisega (juba metafoor „kood“ on siinkohal väga sulgev), siis ei saa eeldada, et huvi kunsti vastu tekiks lihtsalt heast peast. Kuigi Thomas Bernhardi vaimus võib ka öelda, et miski ei tapa kunstielamust tõhusamalt kui kunstiajaloolase loba, siis mitme tegevuse tulemusel, millest olulisimaks loen näitusetegevust, on ehk lootust, et ühiskonnas kasvab kunsti mõistmine ja selle vastu huvitundmine, ehk toob see ka rohkem noori kunsti uurima. Me ei võta kelleltki midagi ära, vaid tahame juurde anda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht