Lood pildi taga

Kristel Laur: „Ei aita ainult heast tehnikast, oskustest ja suurepärasest silmast, dokumentaalfotograafias on vaja saavutada pildistatuga usalduslik suhe.“

REET VARBLANE

Dokfoto keskuse galerii Telliskivi loomelinnakus alustas alles eelmise aasta augustis. Esimene näitus oli keskuse töötajate Kristel Lauri ja Toomas Järveti kureeritud „Perifeeria – Kihnust Lõuna-Aafrikani“, sellele järgnes ülimenukas pungifotode näitus „Iseleiutatud inimesed. Pungi nägu Nõukogude Eestis“.

Keskuse idee sai alguse Juhan Kuusi näitusest Adamson-Ericu muuseumis. Kuusi enda soov oli ärgitada fotohuvilisi rohkem dokumentaalfotoga tegelema ja selle üle arutlema. Pärast Juhan Kuusi õnnetut surma asutati Juhan Kuusi fond. Vestlused fotograafidega dokumentaalfoto vajadusest viisid dokfoto keskuse sünnini. See oli loomulik protsess, kus üks sündmus viis teiseni. Nüüd on dokfoto keskuse veebilehel välja toodud missioon, strateegilised eesmärgid, DNA põhitegevused (dokfoto.ee). Keskuse programm ja tegevushaare aina täienevad.

Iga fotokunstnik kasutab oma projektides dokumentaalfotot kas otseselt või nihkega, enamikus nüüdiskunstiprojektides kasutatakse fotomeediumi. Miks on dokumentaalfotot vaja eraldi eksponeerida?

Toomas Järvet: Iga foto on dokument ja selles mõttes tegeleb iga fotokunstnik dokumentaalfotoga. Kuid dokumentaalfoto ja nüüdiskunsti seos ei ole täiesti lineaarne. Kunstnik kasutab tavaliselt paljusid meediume, et oma ideed, sõnumit edasi anda: ta mõtleb, milliste vahenditega oma lugu kõige paremini, adekvaatsemalt vaatajani tuua. Dokumentaalfoto on aga valdavas osas kindel, kergesti piiritletav žanr.

Kust see piir läheb?

Järvet: Paralleele võib otsida kinematograafiast: dokumentaalfoto on nagu dokumentaalfilm ja kujutav, kunstiline foto nagu mängufilm. Kindlasti on ülemineku variante, nagu hübriidkino, kus ühendatakse mõlema žanri elemente. Üks piire on see, kas pildistatu, jäädvustatu on fotograafi arvates päriselu, tegelik situatsioon, sündmus, inimene. Dokumentaalfotograaf edastab tegelikkust – seda, mida tema näeb konkreetses situatsioonis või inimeses, ta tahab seda edastada võimalikult adekvaatselt.

Et tegemist on visuaalse väljenduse vormiga, siis ka dokumentaalses fotos on alati sees loomingulisus: kuhu fotograaf oma kaamera suunab, millise valguse valib jne. Ka seal on autori nägemus. Igas fotos on alati vähemalt kaks tegelast: kujutatu, see keda pildistatakse, ja fotograaf, kes pildistab. Kui tahaksime ainult puhast dokumenti, siis peaksime võtma politseikroonika vanglafotod – profiilid ja otsevaated.

Puhast dokumenti on ju nüüdisfotokunstnikud mitmel puhul ise ära kasutanud. Kas või Peeter Linnapi autoportreede seeria, kui tuua üks näide.

Järvet: See võib olla inspiratsiooniallikas, konnotatsioonide käivitaja. Üks oluline asi dokumentaalfotograafia juures on fotograafi motivatsioon: miks ta just sellel ajal mingi teemaga tegeleb. Minu arvates on see, mida fotograaf ise pildistamise ajal tunneb, sama oluline kui see, mida ta pildistab. Mida ta tahab pildistatuga öelda, selle abil saavutada?

Kristel Laur: Dokfoto keskuses keskendume eelkõige projektidele, millel on laiem mõju, millega puudutatakse olulisi küsimusi ja mis aitavad lugude kaudu teatud teemasid paremini mõista ning suurendada empaatiat. Oleme mõjutatud ideaalist, et kui meie keskuse ja fotograafide lugude abil on mõni inimene saanud inspiratsiooni oma või teiste elu paremaks tegemisel, siis on see kõik seda väärt.

Praegu on igaüks fotograaf, sest igas telefonis on korralik kaamera ja igaüks on võimeline jäädvustama ükskõik millist olukorda. On ju teada palju juhtumeid, et nii mõnigi tähtis sündmus, mida ametlikult taheti maha salata, on jõudnud avalikkuse ette amatööride telefoniülesvõtete abil. Neid fotosid poleks saanud teha korraliku aparaadiga. Need amatöörijäädvustused, ka siis, kui kvaliteet pole kõige parem, on ju ehtne dokfoto.

Järvet: Kui vaadata seda dokfoto kontekstis – igaühel on aparaat alati võtta, mida professionaalsed fotograafid näevad ka ohuna oma erialale –, siis see on ainult tervitatav. Dokumentaalsus on hakanud sisse murdma ka teistesse valdkondadesse, näiteks reklaamfotosse. Otsitakse orgaanilisust, naturaalsust, argielu poeesiat. Nägin hiljuti ühte moebrändi kampaaniat, kuhu oli sisse toodud tavalisi inimesi. See ei tähenda, et kunstiline foto oleks välja surutud, sellel on oma koht. Siin võib tuua paralleeli dokumentaalfilmiga – sellel žanril läheb paremini kui kunagi varem. Ka dokumentaalfotograafial läheb praegu väga hästi.

Laur: Dokumentaalfotot ostetakse järjest enam ka muuseumide ja eraisikute kogudesse. Tähtsad on nii sisu, foto kunstiline pool, tehnilised võtted kui ka fotodega seotud lood. Üheks eduteguriks on kindlasti avatud ühiskonna väärtused ja auditooriumi vajadus tähenduslike lugude järele. Dokumentaalfoto kutsub vaatlejat kasutama isiklikke kogemusi, olema valmis uuteks küsimusteks ja vaatekohtadeks. Dokumentaalfotod on lood elust enesest, kuid peegeldavad ka igaühe enda lugu – see paelub ja lisab neile väärtust. Väärtust kasvatavad ka kaasas käivad taustalood, näiteks, kuidas foto on tekkinud.

Kuidas on Eesti dokumentaalfoto seis?

Järvet: Võiks parem olla. Kui mõelda selle peale, milline potentsiaal on uurimuslikul fotograafial, siis seda ei ole vääriliselt hinnatud.

Laur: Kahjuks ei ole veel tellijaid ja piisavalt stipendiume – rahalist toetust, selleks et jäädvustada ja jutustada nii Eesti kui muu maailma lugusid. Korralikud visuaalsed uurimused võtavad aega ja vahendeid. Praegu tehakse palju projekte oma kuludega.

Ilusate loodusfotoalbumite ja pressifoto kataloogide kõrval on väga vaja, et ka teistsugused dokumentaalsed teemad oleksid jäädvustatud. Alati ei pea ka dokumentaalfotograafiat köitma probleemne, kriisiolukord. Näiteks meie praegune tänavafotograafia näitus „Tänava vaist“, prantsuse fotograafi Mika Aimi eesmärk ei ole tabada midagi erakordset, tema rõhuasetus on oskusel märgata ja väärtustada argipoeetikat.

Dokfoto keskuse eesmärk ei ole ainult teha näitusi galeriis, soovime arendada seda valdkonda ja teha koostööd professionaalide ja fotohuvilistega, kasvatada järelkasvu ja rikastada oma tegevust nii publiku- kui haridusprogrammidega. Dokumentaalfoto pedagoogilist aspekti on seni alahinnatud. Soovime teha rohkem koostööd haridusasutustega ning luua võimalusi kohtumisteks auditooriumiga ka väljaspool Tallinna ja galeriiruume.

Aga peame tähtsaks näituse eksponeerimist kindlas ruumis. Selle võlu seisneb võimaluses võtta aega konkreetsele teemale ja kogemusele, mis omakorda annab võimaluse kogetut paremini mõtestada. Kui mõelda näiteks maailma pressifoto näituste peale, siis enamik seal eksponeeritud fotodest on varem meedias avaldatud, aga kogeda neid ühes kohas koos eksponeerituna mõjuvad need hoopis teisiti.

Järvet: Fotoraamatud on samuti vajalikud. Kui foto jäädvustatakse raamatus, siis salvestatakse see pikemaks ajaks, sellest saab ajalooline osund. Kui foto pannakse mainekas galeriis välja, siis lisandub sümboolne väärtus. Raamat on boonus, muuseumikogust rääkimata. Iga kiht lisab midagi juurde.

Keda meie dokumentaalfotograafidest võiks nimetada?

Järvet: Märkimisväärt on Annika Haasi pikemad uurimuslikud projektid Peipsi-äärsetest vanausulistest ja Eesti romadest. Kindlasti ka Birgit Püve, temagi puhul on tundlikku uurimuslikku silma koos suurepärase kunstilise käsitlusega. Tema töid on õnneks avaldatud paljudes väljaannetes väljaspool Eestit. Aprillis avame Annika Haasi kureeritud näituse „Silmast silma“, sealt võivad esile tulla mõnedki tulevikutegijad. Näitust täiendab ka Helsingi fotograafi Hannamari Shakya loeng „Dokumentaalfotograafia ja selle tänapäevased trendid“ (7. IV).

Eesti väljaanded peaksid fotograafe suunama pikemaajalistele uurimisprojektidele. Vajame visuaalseid lugusid, sügavuti minevaid uurimusi. Möödunud aastal nägin Postimehes Liis Treimanni fotolugusid ja need olid väga head.

Laur: Ei aita ainult heast fototehnikast, oskustest ja suurepärasest silmast, dokumentaalfotograafias on sageli hea tulemuse saamiseks vaja saavutada pildistatuga usalduslik suhe. Hea dokumentaalfoto näitab elu ja maailma laiemalt kui vaid üks hetk. Räägib lugu. Seega ei tasu jahtida ainult ilusat pilti, vaid lugu selle taga. Enamasti nõuab see aega ja pühendumist.

Teie üks menukamaid projekte oli punkfoto näitus „Iseleiutatud inimesed. Punginägu Nõukogude Eestis“. See oli tagasivaateline näitus 1980ndate värvikatest inimestest. Miks võtsite ainult ajaloolise vaatenurga?

Järvet: Ei julge öelda, kas praeguse aja pungil oleks fotokatet. Näituse idee tekkis, kui lavastaja Andri Luup, kes oli lavastanud teisitimõtleja loo, peaosas endine punkar Ivo Uukkivi, ütles, et tal on mõned lahedad punkfotod, äkki saab nendest midagi teha. Kui neid nägin, võtsin otsekohe tuld. Asi ei olnud ainult karakterite värvikuses, vaid ka maailmatasemel fotokvaliteedis. Need 1980ndail Eestis tehtud fotod sobiksid ükskõik millise Londoni galerii seintele. Seda öeldi meile ka näitusel. Eelmisel sügisel tähistas mitu bändi, nagu J.M.K.E, Vennaskond, Velikije Luki oma ümmargusi tähtpäevi. Üks ring oli neil täis saanud. Tundus, et on õige aeg pungifoto näituseks. Kui nägin veel Arno Saare arhiivi, siis oli selge. Aeg oli õige: EV 100, vastukultuuri käivitamine, kaasmõju iseseisvuse saavutamisel jne.

Laur: Soovisime näitusega keskenduda portreedele – üksik- ja grupiportreedele, nii poseeritud kui ka loomulikele –, see andis intiimsema kogemuse. Saime külastajatelt tagasisidet, et meie punkarid olid päris punkarid, see oli ikka päris anarhism. Praegu võib igaüks olla punkar, erinev välimus ja arvamus on lubatud ja oodatudki. Praegune punkarlus on kindlasti ka teisenenud teistsugustesse vormidesse, mis on aga natuke pikem teema. Muidugi oli ka tol ajal mitmesuguseid ambitsioone ja ideoloogiat, võimule vastuhakkamist, aga oli ka lihtsalt noore inimese eneseotsingut ja -väljendust. Muidugi ka punkmuusika ja -luule. Praegu pigem toetame seda, sest see annab võimaluse iseseisvaks mõtlemiseks ja toetab ka eneseväljendusvabadust, mida tol ajal ei soositud. Heade fotode kõrval huvitasid meid ka fotograafide Arno Saare, Väino Meresmaa ja Urmas Lange endi lood.

Järvet: Meie eesmärk oli publikule, ka välismaalastele ja väga noortele inimestele selgitada tollast olukorda: nad ei näe ainult tollaste punkarite portreesid, vaid tuleb ka mõista, mida tähendas tol ajal niiviisi fotograafile poseerida – millega portreteeritavad, aga ka fotograafid riskisid.

Näitusel tuli välja veel üks tasand: fotograafid hakkasid tollast aega meenutama. Näiteks kui Peeter Langovits neid fotosid vaatas, meenutas ta, kuidas Arno Saar, Tallinna fotoklubi kõige noorem liige ohverdati, visati klubist välja, kui klubi esimees kutsuti Volkonski fotode pärast partei keskkomiteesse vaibale.

Laur: Usume, et dokumentaalfotol on võime puudutada mitut moodi. Keskuse ülesanne on täita selles ahelas oma roll.