Lihtsalt Maria

Kadri Mälk

Maria Valdma tööde puhul saab kõnelda vaimsest kvaliteedist.Maria Valdma näitus „Läbipääs” („Passage”) kuni 31. III A-galerii seifis.

Virginia Woolf on oma unustamatus raamatus „Oma tuba” (ilmunud Loomingu Raamatukogus 1994. aastal Malle Talveti tõlkes) kirjutanud nõnda: „Vaim on mõistagi väga salapärane organ [—],
millest mitte midagi ei teata, kuigi me temast täielikult sõltume. Miks ma tunnen, et vaimus tekivad rebendid ja vastuseisud, nii nagu ilmsed põhjused pingutavad füüsist? […] Teisest küljest aga, kui oled naine, tabab teadvust tihti ootamatult lõhenemine. […] Selge see, et vaim vahetab pidevalt fookust ja asetab maailma eri perspektiividesse. Kuid mõned vaimuseisundid, isegi kui nad on spontaanselt omandatud, paistavad olevat ebamugavamad kui teised. Nendes püsimiseks hoiad alateadlikult midagi tagasi, ja pikapeale saab allasurumisest ponnistus. Võib aga olla mõni niisugunegi vaimuseisund, milles püsid ponnistamata, sest midagi ei pea tingimata tagasi hoidma. Ja praegune on ehk üks neist.”
Maria Valdma on oma näituse saatetekstis väitnud, et see näitus on armastusest.
Alustan sellest, millega oleksin soovinud lõpetada – näituse dominandist. Füüsiline ja ka psüühiline tajuhäire valdab ruumi astudes otsekohe igaüht. Pole tavapärane, et eelhäälestus – mustvalge kutse (autor Piia Ruber) ja kujundus (teostuse autor Janek Naruskberg) nii tugevalt kaasa mängib. Selliste väikeste näituste puhul püütakse tavaliselt omaenese jõududega hakkama saada, seekord on kaasatud profid. „Läbipääsu” timmitud kutse on väljapeetud ja annab õige tooni kätte.
Kutse on siiski vaid näituse eelmäng. Maria Valdma näituse tõeliseks tuumaks pean vaikset varjatud võtet viia vaataja taju nihkesse. On tunne, et oleksid kui kindlal maal, kuid taevas sõidab. Või vastupidi.
Töödel ei ole allkirju, näituse pealkiri peaks ütlema kõik. Ohe öös. Must tamm ja eebenipuu on olnud Maria Valdma lemmikmaterjalid läbi aastate. Betoon on midagi uut ja kõlab juveelimaailmas kahtlustäratavalt. Valdma on seda käsitlenud hellalt, töödelnud raudoksiidiga, sel on tume karvakas kuma. Tõtt-öelda on materjalide ületähtsustamine tavapärane läbipääs lõksust, millele muidu hammas peale ei hakka. Ega Valdma ole siin kerge juhtum. Tema varasemate tööde ruumitunnetus kumab kuklas, toolid, mil istuda ja puhata, oma tuba. Ja kõikjal kummitavad peeglid. Nüüd on kõik segi pööratud. Kuigi – oma selge territoorium, kuhu võõra pilk justkui oodatud pole, on siingi.  Valulised kraaped tammepuul, sarve kaarduvad nõusolekud, eebenipuu elegantne kurv, betooni konkreetsus. Ja need niidid, need pingul niidid, need paelad, ilma milleta ei saa, mis kõike ühendavad, millesse võib kinni jääda kui püünistesse … Kas katkevad? Ei katke!
Näituse üldpilt on must, matt ja võrdlemisi monokroomne, kuid ometigi – helge.
Lepitus – võiks oletada. Leppimine omaenese tujudega, saatusega.
Eestis on vähe ehtekunstnikke, kelle tööde puhul pole kohatu kõnelda vaimsest kvaliteedist. Maria Valdma on ehk üks neist.
Kui teda maailma ehtekunstis üldse kellegagi võrrelda, siis ehk Jorge Manillaga, kelle töid samuti hiljuti Eestis näha oleme saanud. Kuid Manilla on metsikum, hulga metsikum.
Maria Valdma kõnetab vaiksemalt, kuid sisendusjõulisemalt, naiselikumalt – kuid tumedad mõlemad.
Arvan, et tegemist on tõeliselt õnnestunud väljapanekuga, millest inimkeeli raske kõnelda. Kui ma millestki oleksin loobunud, siis tagaseina kolmest ovaalist, mis langevad üldisest rippuvast – sõltuvuslikust? – tervikust välja.  Mitte et see teisi feministe-ehtekunstnikke oleks meenutanud (Ketli Tiitsari töid ehk). Ovaali pole ju minu teada siiani patenteeritud. Tühi tagasein oleks kaaluta olekule lihtsalt uima juurde lisanud. Külgseinte kõikuvast kõiksusest oleks täiesti piisanud. Tihti ongi vähem ju rohkem, eriti kui tegemist tugeva tundega. Ja oleksin loobunud ka saatetekstist, mille pretensioonikus jääb alla näituse väga headele töödele. Tugev sõnadeta draama.
Ja ikkagi – see armastus. Lihtsalt Maria.