Lepo Mikko looming sulaaja kontekstis

Marie Vellevoog

Lepo Mikko Kumu näituse puhul on loobutud ametliku ja mitteametliku, konformistliku ja nonkonformistliku kunsti binaarsest jaotusest. Lepo Mikko (1911–1978) näitus Kumu suures saalis kuni 19. IV 2014. Kuraator Anu Liivak, kujundajad Juta Lember ja Tiit Pääsuke, näituse ja kataloogi graafiline kujundaja Tiit Jürna.

Kumus on korraga avatud Nikolai Kormašovi ja Lepo Mikko loomingut käsitlevad näitused. Kui Kormašovi näitusel keskendutakse spetsiifilisemalt kunstniku 1960. aastate loomingule, siis Mikko puhul antakse põhjalik ülevaade kogu tema loomingust. Sellegipoolest võib ka Mikko puhul pidada loomingu kõrgperioodiks sulaaegset uuenduslikku suunda, millele on koondatud ka selle näituse põhitähelepanu.
Lepo Mikkost ei ole senini kirjutatud põhjalikumat monograafiat, mistõttu on Kumu näituse ja sellega kaasnenud kataloogi puhul tegemist väga tänuväärse täiendusega eesti kunsti ajaloole. Mikko looming koos ülejäänud sulaaegse kunstiga, mis ei kuulunud otseselt nonkonformistlikku kunstiuuendusse, on jäänud sageli varju. Sellest hoolimata on tegu huvitava suunaga, mis peegeldab tundlikult ajastu kohati skisofreenilist olemust, ühiskondlikke olusid ning kunstnike valikuid nende raamides tegutsedes.

Nõukogude modernism
Pärast Stalini surma hakkasid kunstis sotsialistliku realismi ranged reeglid lõdvenema, kunstnikele oli see suur kergendus, sest sotsrealismi kaanonite ja nõuetega ei suudetud (ega tahetud) lõpuni kaasa minna. Ka Mikko sotsrealistlikke katsetusi on näitusel eksponeeritud, kuid nendegi puhul on märgatav kunstnikule omane vormiüldistus, mille eest kunstnik pidevalt noomida sai. Pärast reeglite lõdvenemist pöördus enamik vanema põlvkonna kunstnikke tagasi Pallase-aegsete loominguvõtete juurde, kuid nooremad, nende seas Mikko, suundusid teistsuguste vormiotsingute poole.
Sulaaja kunstis ehk nii-öelda nõukogude modernismis sai populaarseks n-ö karm stiil, selle järjekindlamaks esindajaks eesti kunstis peetakse Kormašovi, kuid selle mõjusid on märgata ka Mikko ja mitmete teiste loomingus. Eeskuju võetakse mitmetelt lääne kunstnikelt, kelle looming Stalini ajal oli põlu all. Olulisemaks neist võib pidada Prantsuse kommunistlikku parteisse astunud Pablo Picassot.
Üha enam on Ida-Euroopa kunsti uurimustes hakatud kaasama postkolonialistlikku teooriat. Traditsiooniliselt kasutatakse seda teooriat Kolmanda Maailma kultuuri uurimisel, kuid aina rohkem nähakse selle teooria ideedes ja mõistetes tööriista, mis aitab värskema ja mitmekesisema nurga alt vaadata ka teiste maailma piirkondade kultuuri. Endise idabloki riikide puhul käsitletakse kolonisaatorina Nõukogude Liitu (võttes arvesse, et tegu on erisuguse kolonisatsiooni vormiga) või räägitakse ka kultuuri enesekolonisatsioonist, mis seostub lääne mõjutuste omaksvõtuga.

Postkolonialistlik vaatenurk
Ka sulaaja kunsti saab paigutada postkolonialistliku teooria raamidesse, millega kaasneb tavapärasest suurem vaatenurkade mitmekesisus. Postkolonialistliku teooria järgi iseloomustab kolonialismi subjekti traumaatiline ning katkeline identsus, mida püütakse leevendada kompensatoorsete käitumisviisidega. Kahtlemata on traumaga seotud identiteedist kohane rääkida ka stalinistliku režiimi läbielanute puhul ning lõdvenenud olustikus, tekkisid kunstis rohkem või vähem teadlikud suunad, mida võib näha kui püüdeid kompenseerida kunsti arengus aset leidnud ränka katkestust. Baltimaade identiteet seostus enne sõda tugevalt lääne ning euroopalikkusega. Sulaaja kunstis läbi mängitud lääne modernistliku kunsti ajalukku kuuluvaid suundi, mida esineb ka Mikko loomingus, võib seostada siinse subjekti identsusele omase ihaga läänelikkuse tagasituleku järele.
Kolonisaatori eesmärk on üldiselt muuta koloniseeritav enda sarnaseks, kuid mitte liiga otseseks koopiaks, sest see tähendab koloniseeritu emantsipeerumist, mille ees tunneb koloniseerija hirmu. Tulemus on nähtus, mida postkolonialistlikus teoorias nimetatakse mimikriks. Koloniseeritu kultuur kõigub kahe vastandliku pooluse vahel: soovitakse sarnaneda normiga ning teiselt poolt endale omast säilitada. Sellist kahevahel olekut võib märgata kohati ka Mikko ja teiste tema kaasaegsete kunstnike loomingus: tahetakse end seostada sõjaeelse kunsti traditsiooniga ja kaotatud läänelikkusega, ent režiim nõuab domineerivale ideoloogiale vastamist. Tulemuseks on hübriidne segu, mis ei mahu täielikult kumbagi kategooriasse.

Nüüdisaegsuse ideoloogia
Kuigi nõukogude modernismis laenatakse vormikeel sajandi algusest, valitseb temaatikas nii-öelda kaasaegsuse ideoloogia. Mitmed teosed, mille puhul polnud tegu just puhtakujuliste temaatiliste kompositsioonidega ehk sotsialistliku realismi teemade ringi (töötav inimene, põllutöö jms) kajastamisega, õigustasid oma olemasolu kaasaegsuse idee kaudu. See suunitlus ei erinenud mitte ainult sotsialistliku realismi dogmadest, vaid ka 1930ndate Pallase küllaltki traditsioonilistest suundumustest. Kaasaegsusele võis viidata kas või üksikute detailide kaudu: Mikko loomingust võib välja tuua arvukad natüürmordid elektrikitarriga või ka loodusmaastike taustal asuvad elektripostid, kõrgepingeliinid ning raudkonstruktsioonid.
Orienteeritus omaaegsusele või lausa utoopilisele tulevikule kasvab veelgi 1970ndatel, kui traditsioonilisem loodusmaastike temaatika asendub jõuliselt uue tehnoloogia ja kosmose teemalise kunstiga. Mikko loomingus on tehnoloogilisus ühendatud orgaaniliselt tema süveneva monumentaalse laadiga. Ta lõi muu hulgas mitmeid suuremõõtmeliste avaliku ruumi teoste kavandeid, millest lõpuks realiseerus vaid teaduste akadeemia raamatukogu fuajee pannoo.
Sulaajal levinud kunstidiskursuses nähakse küll enamasti varasemast suuremat vabadust, kunstnikele omistatakse laialdasemat õigust iseolemisele ning valikuvabadusele. Siiski võib selle ajastu kunstis näha samasugust ideoloogilist suunitlust, mida teostati lihtsalt teistsuguste vahenditega. Pärast stalinistlike aastate jõhkraid ümberkorraldusi võeti sulaaja leebem suhtumine loomulikult vastu suure entusiasmiga. Nõukogude modernismi nii-öelda ametlikuks kunstistiiliks saanud karm stiil leidis palju poolehoidjaid ning ametliku ja eksperimentaalse või nonkonformistliku kunsti lõhet oli varasemaga võrreldes raskem määratleda.
Selliseid protsesse võib aga vaadelda ka sotsialistliku kunstinormi juurutamise teise lainena, mis jätkas stalinismi perioodil saavutamata jäänud eesmärkide poole püüdlemist. Olid ju ka sulaaja modernismis teemade poolest siiski nõutud kindlat tüüpi kompositsioonid (kas või eelmainitud kaasaegsuse ideedest lähtumine), kuid kunstnikud võtsid need omaks enamasti ilma suurema valulikkuseta, sest vormi osas oli katsetamine teatud piirini võimalik. Nii näeme ka Mikko loomingu hulgas sellest perioodist väga optimistliku meeleoluga maale. Siinkohal võib aga püstitada küsimuse, kas vabadus oli ikka reaalne või pigem vaid näiline. Stalinistlik kunst ei juurdunud siinsete kunstnike seas kunagi täielikult, kuid nõukogude modernismist sai orgaaniline kunstielu osa vahest just salakavalama ja varjatud ideoloogilise protsessi tõttu, mis rõhus valikuvabaduse illusioonile.
Minu arvates on Mikko ja Kormašovi näituse puhul oluline rõhuasetus: on püütud loobuda seni väga tugevalt juurdunud ametliku ja mitteametliku, konformistliku ja nonkonformistliku kunsti binaarsest jaotusest. Mõlema kunstniku puhul on näha olude kriitilist kujutamist ja ka optimistlikku vaadet oma aja ühiskonnale. Elus ei liigitata inimesi vaid must-valgesse kategooriasse, vaid igaüks püüab oma keskkonnas toime tulla parimal võimalikul viisil ning igaühel võib olla ühiskonna kohta oma arvamus.

1 D. C. Moore, Kas post- postkoloniaalses on post- postsovetlikus? Globaalse postkoloniaalse kriitika poole. – Methis. Studia humaniora Estonica. Tartu Ülikooli Kirjastus, nr 7, 2011.
2 Seda teemat on käsitletud põhjalikult Liisa Kaljula oma magistritöös „Kaasaegsuse ideoloogia hajumine sulaajastu eesti kunstis” (Tallinn 2012).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht