Lakooniline ja siiras nagu Skandinaavia disain

Elina Brotheruse ülimalt lihtsatest teostest võib leida sümboleid, teoste melanhoolne noot paneb tajuma elu absurdsust ja märkama eksistentsi tühja kulgemist.

MARIAN KIVILA

Elina Brotheruse näitus „Tüdruk kastanite all“ Pärnu uue kunsti muuseumis, 4. XII 2017 – 4. II.

„Rõvedad rinnad,“ ütleb külastaja oma kaaslasele Elina Brotheruse autoportreed vaadates. Autoportreelt paistab lihtne, peaaegu askeetlik vannituba ja peeglisse vaatav alasti kunstnik. „Nagu praemunad, on ju?“ – „Uhh, ja vaata, milline ropp nõukaaegne kraanikauss,“ lisab kaaslane. „Ei, see vist ei ole nõuka­aegne? Ta ju soome kunstnik,“ viitab mõttevahetust alustanud külastaja näituse autori päritolule. „Ei teadnudki, et soome kunstnikud ka vaesed on,“ tõdeb teine.

Põhjamaade ühe tuntuma fotokunstniku Elina Brotheruse autobiograafiline näitus „Tüdruk kastanite all“ Pärnu uue kunsti muuseumis tõi publikuni läbilõike viimasel paarikümnel aastal valminud teostest, kus figureerivad peaasjalikult autoportreed. Nüüdiskunstis leidub vähe naisfotograafe, kes ei oleks fotodel ühes või teises võtmes iseennast kujutanud. Olgu eesmärgiks siis kriitika naise keha kui objekti suhtes või püüdlus analüüsida traditsioonilisi kunstniku ja modelli ning objekti ja subjekti suhteid.

Minuga samal ajal näitusesaalis viibivate külastajate omavaheline vestlus viitab sellele, et Brotheruse tõstatatud küsimused pakuvad unise väikelinna näitusesaalis kõneainet ning et keskmise inimese ootused pildiesteetikale on hoolimata kunstnike aastakümnepikkustest püüdlustest nihutada tavapäraseid arusaamu ilust, esteetikast ja naise rollist ühiskonnas on visad taanduma.

Elina Brotherus. Minu koer on ilusam, kui su kole beebi. Digitrükk, 2014.

Pressifoto

Kui kontseptuaalse autoportree žanris otsa lahti teinud Cindy Sherman kehastab oma fotodel modellina stereotüüpseid rolle raamatukoguhoidjast telestaarini, siis Brotheruse portreed kõnelevad naise rollist tema enda silmade ja kogemuste kaudu. Tundub, et lihtsates ja siirastes fotodes on lavastuslikkuse moment viidud miinimumini. Selles mõttes võib Brotherust pidada moodsaks realistiks: kõik, mis on pildil, on seal ilustusteta just nii, nagu see parasjagu on või autor tahab kujutada. Tema kujutusviis püüab olla otsekohene ja puhas, umbes sama paljas ja siiras nagu ülimalt lihtsustatud skandinaavialik disain, kust ei leia grammigi luksust ega glamuuri.

Pragusel Instagrami ajastul, kui iga ühismeediasse paisatud pilt saab eelnevalt ilufiltri, kus pildil jäädvustatud inimeste silmad on suuremad ja sügavamad ning nahk on jumalikult ühtlaseks hägustatud, mõjuvad Brothe­ruse fotod isegi tooremalt ja brutaalsemalt kui 1990ndate lõpul, kui enamik neist on pildistatud. Ka praeguste skandaalide taustal (Ojasoo ja NO99 skandaal, Reinsalu „kanakarja kambakas“) võib öelda, et feministlikul kunstil on meie ühiskonnas veel palju öelda ja palju muuta ning kindlasti ei ole naise roll ühiskonnas tuhandeid kordi käsitletud teema, mille võiks koos eelmise sajandiga ajalukku saata.

Brotheruse fotod jutustavad biograafiliste fragmentide kaudu kunstniku eluloo üliõpilasaastatest Prantsusmaal varases keskeas naise eneseotsinguteni. Kohanemisest võõra keele- ja kultuuriruumiga viljastumisraskusteni ning põrumisena emarollis. 1999. aastal Prantsusmaal tehtud fotod seavad ühtsesse kompositsiooni kunstniku enda koos juhuslike argiobjektidega, mis on üle kleebitud kollaste märkmekleepsudega ja tähistatud prantsuskeelsete vastetega (mantel, tass, peegel, raamatud, hambahari). Vahelduseks saadavad vaatajat põhjamaiselt melanhoolsed loodusfotod, kus figureerib autor taas iseendana, kõneldes justkui kõikehaaravast ängist ja üksindusest suures laias ilmas.

Mõnest Brotheruse teosest kumab läbi iroonia naise kui viljakuse sümboli suhtes. Aastatel 2009–2013. aastatel seadis kunstnik keskmesse emakssaamise: nende aastate dokumentatsioonist leiab kunstniku portree mitmes kompositsioonis koos viljakust tõstvate hormoonravimitega – tablettide ja süstitavate medikamentidena. Ühel fotol süstib autor enesele ravimit kõhtu. Kuigi naise põhirollina nähakse endiselt ema ja sünnitajat, ei ole loodus samal arvamusel ning umbes 10% naistest ei ole võimelised loomulikul teel viljastuma, kui üldse kuidagi. Kui tugineda EKRE arvamusliidritele, võib tõdeda, et vabatahtlikult ema rollist loobunud naisi peetakse veel ikka ühiskonnale kasutuks. Naise kui ema seeria lõpetab mõnusalt irooniline ja terav portree mitte imiku, vaid taksikoeraga („Minu koer on ilusam, kui su kole beebi“, 2014).

Teise osa Brotheruse loomingust, mida ka näitusel näha sai, moodustavad lühikesed videoteosed, kus püütakse edasi arendada fotokunsti piiratust, kui tahetakse dokumenteerida vaid üht üürikest momenti. Kompositsioonilt ega sisult ei eristu need kuidagi Brotheruse fotodest ning jätkavad järjekindlalt sama liini, tuues sisse lavastuslikku performatiivsust. Klipid, nagu ka fotod peegeldavad argistseene (nt hammaste pesemine), aga ka Fluxusest ja dadast inspireeritud absurdi esmapilgul mõttetu ja tühise tegevuse kaudu (nt kotitäie sidrunite poetamine lumisesse metsa). Brotheruse ülimalt lihtsatest ja lakoonilistest teostest võib küll otsida sümboleid ja sügavamõttelist sisu, kuid teoste melanhoolne noot paneb tajuma elu mõttetumat ja absurdsemat poolust ning märkama eksistentsi tühja kulgemist. Võib-olla toob sellised mõtted pähe ka talvine inimtühi Pärnu, kuhu Brotheruse looming imeliselt hästi sobitub.

Pärnu näituseasutused püüavad murda arusaama, justkui ei oleks talvel Pärnusse mõtet minna. Tegelikult on küll, tundub isegi, et madalhooajal on näitusesaalides näha just sellist kvaliteeti, millest puhkusehooajal suvel turiste teenindades puudu kipub jääma. Samal ajal kui Soome ja Eesti 100. juubelile pühendatud „Tüdruk kastanite all“ tõmbab Uue kunsti muuseumi näitusesaalis otsi kokku, avati teistel Pärnu näitusepindadel (Pärnu Linnagalerii, keskraamatukogu, Endla teater) fotonäitused egiidi all „Pärnu Fotofest 2018“, teemaks „Vaikus“.