Lahkusest

Reisikiri kunstiaastast 2016

MARIA-KRISTIINA SOOMRE

Marge Monko kuraatorinäitus „Kõik kirjad on armastuskirjad“ Tallinna Kunstihoones 23. I – 6. III; IX Berliini biennaal „The Present in Drag“ ehk „Ülemängitud olevik“ 4. VI – 8. IX ja XI „Manifesta“ ( „What People do for Money“ ehk „Mida raha eest tehakse“) 11. VI – 18. IX.

Hea Andreas, *

palun vabandust, lubasin kirjutada juba ammu. Aga ei osanud, ja siis ei vastanud enam e-kirjadele ka – mänguri kolmekordselt tühi bluff. Loodan, et nägid selle kohe läbi, sest vaikiv postkast on ilmselt kunstiajakirja toimetaja tüütu argipäev. Ometi oli mul suvel korraks nii palju öelda näituste, tänapäeva kunsti, trendide ja võõristuse, kujutiste ja külalislahkuse kohta. Kaks suurt biennaali, ambitsioonikat-pretensioonikat näitust, kunstnike/kirjutajate kuraatoritööd, kunstnike töö ja töö üldse, hargnemised ja lahkumised … Arvan, et asi oli lõpuks selles aastas. See ei olnud lihtne, sellest ei ole ikka veel kerge rääkida.

Kohe alguses jäi kripeldama, et Marge Monko armastuskirjade-näitus Tallinna Kunstihoones – tagasivaates on sellest saanud natuke nagu noodivõti kogu aastale – jäi ilma piisavalt lähilugevast tähelepanust, kuigi kirjutati suhteliselt palju. Oma viga muidugi, et ei oska ise ka päriselt sõnastada seda armkoe küsimust, millega kõige valusamad tööd seal näitusel nii otse rinda pistsid. Mitte haavatavus, vaid haavatus, haavajärgne olek nagu Egon van Herreweghe lahustatud, rebitud ja kraabitud töödes „Süütalaste tapmine“ ja „Vogue’i maalid“. Tead ju küll seda tunnet, kui koorik hakkab kohe-kohe maha tulema, tuletades väikeste talutavate valusööstudega traumat üha uuesti meelde.

Tänavuse „Manifesta“ põhiosa moodustasid kunstnike sekkuvad projektid. Zürichi Rothausis Teresa Margollese hotellituppa, kus algselt kavandatud seksitöötajate pokkerilaua asemel seisis monument Mexicos hukkunud transnaisele.

Tänavuse „Manifesta“ põhiosa moodustasid kunstnike sekkuvad projektid. Zürichi Rothausis Teresa Margollese hotellituppa, kus algselt kavandatud seksitöötajate pokkerilaua asemel seisis monument Mexicos hukkunud transnaisele.

Marko Stamenković juhib Egoni van Herreweghe töödest rääkides tähelepanu sellele, kui vähe me (teise) valu tegelikult tunneme, ennast selles ära tunneme, et oleme üha võikamate kujutiste ja julmemate (aga ka isiklikumate) teadete maailmas nii oma empaatia kui süütunde sügavale enesesse matnud. Kooriku peale kasvatanud. Sellises olukorras võib ikonoklasm olla kõige kommunikatiivsem kõneviis, kõige eetilisem kunstitegemise võimalus. Ja armastus(kirjad) ainus võimalus enese loomiseks, nagu Marge Monko rõhutas.

Siis, jaanuaris, mõtlesin esimest korda üle hulga aja lahkusele. (Külalis)lahkus on kuraatorluse oluline alus. Kuraatoritöö etümoloogia viib tagasi hoolimise ja hoolitsemiseni (curare), esialgu küll rangelt teoste ja nende igavese säilimise teenistuses, alles palju hiljem kunstnikele tingimuste loomise ja tähelepanu osutamise tähenduses. Marge Monkol õnnestus luua Tallinna Kunstihoones mõneks ajaks läheduse ja siiruse atmosfäär, natuke nagu perekonnaring, kus jagati omavahel kahtlusi, unistusi, (ka lõpuni mõtlemata) mõtteid, võimalusi, privileege ja kogemusi valehäbi ja kadeduseta, kartmata olla natuke haavatav. Mitte alati ei lähe näitustega nii.

Iga näitus on kogukonna loomine. Kuigi „kogukond“ kõlab iseenesest turvaliselt, isegi mõnevõrra trendikalt, ei anna see sõna piisavalt hästi edasi seda paratamatult väljasulgevat momenti, mis iga vähegi sidusama ringi ümber paratamatult tekib. Suurnäituste puhul on panused suuremad, (koos)loomise asemel käib enamasti juba globaalses mastaabis enesekehtestamine (või seda on vähemalt kombeks alati kahtlustada) ja ka umbusu ning eituse foon on seda lihtsam tekkima.

Just nii läks Berliini biennaaliga, mille kriitikas ja tagasisides domineerivad kaks rinnet: nõudlikult eitav, peaaegu moraliseeriv ning vastukaaluks kaitsev-selgitav-samastuv. Peaksin ilmselt valima poole, kui tahan siin jätkata. Kas ma tundsin end seal omade keskel? Kas ma aasta eest üldse teadsin, kes need DIS-rühma „moeajakirjanikud“ sellised on? Pigem mitte. Kas mulle meeldis see biennaal? Oli see oluline? Igal juhul. Ja ometi oli õhk lõpuks „lahedate“ ja „nohikute“ igavese koolikiusamise samaaegselt leppimatust ja mõttetust vaenust paks …

IX Berliini biennaal „Ülemängitud olevik“ („The Present in Drag“) oli väga hästi tasakaalustatud ja täpselt läbi lavastatud, maitse ja (mõne arvates) eetika piiridel mänglev edev ning ideaalselt kohaspetsiifiline vaatemänguline tervik. Viis näitusepaika Berliini, uue Euroopa pealinna südames oli ühe keskmise biennaali kohta talutav maht, kureeritult mõjunud vahemaadest sai Disney-düstoopilises turistilõksus näituseterviku lahutamatu osa. Biennaali korporatiivse esteetika suleboa ja moemängude paksu meigikihi alla mahtus nii melodramaatilist maailmavalu kui ka sotsiaalselt teravat irooniat, provokatiivsetest otsenähvamistest ja tundlikest lähedusekujutustest rääkimata. Näitus, mis igal sammul näitas natuke liiga palju, aga ühtlasi piisavalt vähe, et salapära ja esmase segaduse kõrval saaksid küpseda ka tõsised küsimused tuleviku olekute kohta. Mulle sai sellest uutmoodi lahkuse, distantsi hoidva, mõõdetud sõbralikkuse sünonüüm.

See on nüüd ilmselt viimane õige hetk öelda midagi ka postinterneti kohta. Postinterneti kunst kuulutati Berliinis surnuks: „Elagu post-postinternet,“ ütlesid mõned kriitikud. Raske arvata, kui palju selles siltide ja brändimise padjasõjas on eespool kirjeldatud „ringi sees ja ringist väljas“ seltskondlikku või territoriaalset enesekehtestamist, kui palju reaalset ajalookirjutuse ambitsiooni. On sellel üldse tähtsust? Kas XXI sajandil („e-Eestis“ sealhulgas) on võimalik teha kunsti, mis pigistab mõlemad silmad kinni kõige virtuaalse ja viirusliku ees? Oleks see eetiline?

Kas kunst on seltskonnamäng? Muidugi saab postinterneti kunstnikest rääkida kui kambast, sõpruskonnast, kes on järsku kõikjal. Kes nad sellised üldse on? Kas see on üldse kunst, mida nad teevad? Üks asi, millest sel suvel oleksin tõesti tahtnud pikemalt kirjutada, on see, kui rumal on mitte anda kunstile võimalust pelgalt sellega kaasas käiva sildi pärast. Kahtlemata on aeg mingitest olulistest liigestest lahti ja võib-olla on paarikümne aasta pärast diagnoosi juba palju lihtsam kirja panna, kas või kahe kümneaastase vahega Berliini biennaalil üles astunud Eesti kunstniku, Jaan Toomiku ja Katja Novitskova võrdluses.

Või, mis sa arvad, on see vahe tegelikult üldse nii hoomatav või olemuslik? On selle ajaga midagi muutunud? Katja Novitskova töö Berliinis Honeckeri-aegse valitsushoone, nüüdse globaliseerunud äri- ja õigushariduse templi fuajees mängis rituaalse žestiga kõik ideoloogiad üheks ja üle, asetades totralt esoteerilise välimusega leegitsevad sarvekujutised majanduskooli promoriiulite ja börsikursse vilgutavate ekraanide ette selle tähendustest tiine ruumi närvipunktidel.

Berliini biennaali kõige karmimad kriitikud süüdistasid näitust pealiskaudsuses ja kergemeelsuses poliitiliselt kõige teravamal võimalikul hetkel. Kuidas teha kunsti pärast Palmyrat? Tõepoolest, Katja Novitskova ei tegele valge mehe ja tema muredega, aga ta küsib valge mehe maailma kohta („Earth Potential / Maa potentsiaal“) vähemalt sama eksistentsiaalselt nagu Toomik oma videotes, ja mitte ainult Sirilt või Google’ilt. Kunstiteos võib olla poliitiline seisukohavõtt ka siis, kui mängus on geko käpp või mõni muu nunnu loom. Või miks mitte droon, kes Amanda Leari abil laulab Berliini kunstiakadeemia pommivarjendit meenutavas keldris lammastele serenaadi (Hito Steyerl, „ExtraSpaceCraft“, 2016).

Katja Novitskova. Maa potentsiaal, 2016. Novitskova ei tegele valge mehe ja tema muredega Berliini biennaalil, aga ta küsib valge mehe maailma kohta vähemalt sama eksistentsiaalselt nagu Toomik oma videotes.

Katja Novitskova. Maa potentsiaal, 2016. Novitskova ei tegele valge mehe ja tema muredega Berliini biennaalil, aga ta küsib valge mehe maailma kohta vähemalt sama eksistentsiaalselt nagu Toomik oma videotes.

2 × Maria-Kristiina Soomre

Postinterneti kunst võib trendina muidugi surnud ollagi, aga see ei tähenda, et kõik läbi oleks. BB ühe keskse teose Cecil B Evansi mastaapse animainstallatsiooni „What the Heart Wants“ ehk „Mida süda igatseb?“ üks kaastootjatest on Kiasma, kelle „Ars’17“ programmist tuleb pärast Berliini (ja Zürichit) nii mõnigi nimi veel tuttav ette. Üks viimaste biennaalide kõige järjekindlamalt läbivaid nimesid ei ole aga trendide kiuste mitte 1980ndate põlvkonna tehnikageenius, vaid 1970ndate mõtteviisi esindav kontseptuaaltrikster Adrian Piper, kes biennaalilt biennaalile järjekindlalt kuulutab, et kõik kaob („Everything will be taken away“). Kunstnik-kuraator Christian Jankowski Zürichi tööteemalisel XI „Manifestal“ pealkirjaga „Mida raha eest tehakse“ oli Piperil väljas aga hoopis tantsutunnivideo „Funk lessons“ ehk „Fungitunnid“ (1983) – üks mõnusama olemisega teoseid sel küll päris palju huumoriga flirtinud, aga iseenda võttest siiski natuke kohmetult istuli vajunud rändbiennaalil. Muidugi on ka tants töö – ja mida kõike veel inimesed raha eest (või pärast) ei tee.

Aga kuigi Zürich on tore linn ja „Manifesta“ paljudele meist ammu omaks saanud formaat, ei saa ma seda näitust mõõta sama lahkusepuuga nagu eelmisi siia mäletamiseks kirja pandud momente. Löwenbräu kvartali ajaloolis-entsüklopeedilise tuumnäituse (kuraator Francesca Gavin) kõrval moodustasid seekordse „Manifesta“ põhiosa kümned kunstnike sekkumised Zürichis töökohtadel. Võõrustajate sõbralikkusest hoolimata ei saanud aga mingisugust kogukondlikkust, ühisosa või jagatud kahtlust tekkida näiteks järveäärses süstatöökojas Jorinde Voigti vabadusfilosoofilisi joonistusi valvava noore puusepa või erakliiniku fuajees Michel Houellebecqi terviseandmeid jagava klienditeenindajaga.

Aga võib-olla olin oma ootustes ebaõiglane. Muidugi oli mul valus, kui astusin Rothausis Teresa Margollese hotellituppa, kus algselt kavandatud seksitöötajate pokkerilaua asemel seisis monument Mexicos hukkunud transnaisele. Kokkusattumus, et ilmselt olen Baltimaade kolleegidega üht neist tubadest kaheksa aasta eest jaganud, aitas muidugi isiklikult-võtmisele kaasa. Üks kogu aasta ilusamaid läbikukkumisi lahke kunsti kontekstis oli kahtlemata Zürichi järvel Maurizio Cattellani tahtel ratastooliga liuglema pidanud paraolümpiakangelane Edith Wolf-Hunkeler. Mul on hea meel, et ma ühegi reaalse „väljasõidu“ ajaks sinna puidust refleksioonide paviljoni ei jõudnud. Vahel piisab ka ainult ilusast ideest.

Ükskõik kui trendivaba ja tegelikult aktuaalne on töö (ja raha) küsimus praeguses internetijärgses maailmas, kunstinäitusena oli kindlasti kõnekam kõlavatel lööklausetel ja reklaamiesteetikal liugu lasknud „ülemäng“ Berliinis. Kui kõik kaob (või meilt ära võetakse), on pisut julgem olla varustatud mingigi kujutluspildi, miks mitte ellujäämisstrateegiaga.

Tervitustega Maria

*Andreas Trossek on KUNST.EE peatoimetaja.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht