Kväärihääl

Querelle: „Tahan, et näeksime tegelikke värve. Kuradile elegantsus! See, kes ma olen ja kelle poole hoian, on lahtiste kaartidega manifestatsioon.“

URMAS LÜÜS

Edvinas Grinkevičius on Leedus elav tugeva sotsiaalse närviga kunstnik. Ta kureerib Kaunase kunstnike maja residentuuriprogrammi, on vastandkultuuri­liikumise WE ARE PROPAGANDA üks algatajaid ja osaline Emma sotsiaalkeskuse juhtimises. Kanuti gildi saali NU performance’i- festivalile tõi teda aga esinemine drag-artistina Querelle nime all. Nagu ikka kunstimaailmas, viisid meid kokku ühised sõbrad ja sedasi võtsime aja maha, et veidike lähemalt eluolust juttu puhuda.

Edvinas Grinkevičius, oled Kaunase kunstielus kuraator, aktivist ja kunstnik, laval aga terroristlik drag-DJ Querelle. Milles seisneb vahe hommikul tööle mineva Edvinase ja pidudel bravuuritseva alter ego vahel?

Edvinas on kõigi nende seksikate outfit’ide ja look’ide pärast kindlasti Querelle’i peale lõppkade. Ta loodab, et kunagi leiab ka eneses kindluse korraldada oma garderoobis revolutsioon ja panna hommikul tööleminekul peale kunstküüned. (Naerab.) Alustasin esinemist alter persona Querelle’ina millalgi 2016. aastal ning sellest peale tunnen end järjest rohkem ja rohkem väekana. Ma ei ütleks, et drag’i tehes muutun kellekski teiseks. Drag’ina muutun iseendaks. Valjemaks, jõulisemaks, kuumemaks, nähtavamaks, võimsamaks iseenda teisendiks. Drag on vahend seljatamaks ebakindlus ja hingehaavad, viis seada normatiivsus kahtluse alla ja eksida vabastavatesse seiklustesse. Vähemalt mina tunnetan seda niimoodi. Mäletan, kuidas tööl kureerisin kord üht üritust, aga õhtujuhti oli tabanud ärevus ja lavahirm. Midagi oli valesti, publik ei tundnud end kaasatuna. Tundsin ka ise kõhedust, õhtujuhi närvivärin ja ärevus nakkasid, lõid mu kõikuma. Hoidsin hinge kinni, vaimusilmas kujutlesin end laval drag’ina – kui tugev ja enesekindel ma seal endale tundun. Tundsin end tugeva ja võimekana, läksin kolleegile appi ja haarasin õhtujuhi koha. Mu meeleolu kandus ka talle üle ja õhtu läks korda. Pärast seda tajusin, kui palju olen drag’ist teada saanud ja kuidas drag’i supervõimed saab kantida tavamaailma. See on teraapiline. Oleme ühe sõbraga mõelnud, et tuleks luua drag-teraapia meistriklass. See on uskumatult vabastav ja võimestav kogemus. Oleks ülekohtune, kui ma seda teistega ei jagaks.

Nii et Querelle’i isik aitab sul oma kväärihäält kuuldavale tuua.

Querelle on värvikas, suur ja lärmakas – teda on võimatu mitte näha. (Naerab.) Aga ma avaldan oma drag-esinemistes ka poliitkriitilisi seisukohti. Teen kvääri­hääle drag’i suu kaudu kuuldavaks. See on minu kui aktivisti kasvulava. Ma ei arva, et pidutsemine, kultuuri­skeene ja poliitiline aktiivsus peaksid eksisteerima eraldi. Need on meie elus korraga olemas, seega on tähtis need koos hoida ning lasta neil üksteise suhtes võnkuda. Ja see toimib.

Querelle positsioneerib end vasakpoolse aktivistliku kväärina. Liigitades end tugeva tunnussõnaga, nt vasakpoolne, geikristlane, feminist või keskkonnaaktivist, tekib surve, nagu peaks hakkama liikumist jäägitult kaitsma. Ideaalid võivad klappida, aga detailides tekivad vastuolud. Nagu sa oma etteastes märkisid, on ka gay-, queer– ja feministlikes liikumistes palju silmakirjalikke ja end teistest paremaks pidajaid. Näiteks geide sotsiaalsel platvormil Grindr, kus noorte füüsilises tippvormis meeste kultus on paljudele teinud enese aktsepteerimise ja väärtustamise märksa raskemaks ja süvendanud alaväärsuskompleksi.

Ma ei usu ühte konsensuslikku vasakpoolsusesse, feminismi või millesse iganes. Ma isegi ei ürita esindada illusiooni. Ma ei fänna sildistamist, kuid leian, et tähtis on vahendada mõningaid sotsiaalpoliitilisi sõnumeid. Kunstimaailm on liiga vähe poliitiline, liiga liberaalne, liiga ebamäärane, liiga pehme, jätab liiga palju ruumi kõikvõimalikule – lahtised küsimused valguvad laiali, sumbuvad abstraktsusse ega kanna sotsiaalpoliitilist vastutust. See ajab närvi. Vaata ringi, maailm põleb! Tahan, et näeksime tegelikke värve. Küllap sellest ka mu näkku paiskav sotsiaalsete, feministlike, poliitiliste ja kvääriküsimuste vahendamise maneer. Kuradile elegants! See, kes ma olen ja kelle poole hoian, on lahtiste kaartidega manifestatsioon.

Querelle: „Drag on vahend seljatamaks ebakindlus ja hingehaavad, seada normatiivsus kahtluse alla ja eksida vabastavatesse seiklustesse.“

Alan Proosa

Sinu ülesastumised on provokatiivsed. Aastaid tagasi sattusin elama Amsterdamis samal ajal, kui kesklinnas üritati mitut omaalgatuslikult hõivatud maja anarhistlikult meelestatud inimestest tühjaks tõsta. Aga neist majadest olid aastakümnete jooksul saanud kesksed alternatiivkultuuri keskused. Valitsuse määrustele vastati protestilainega. Provokatiivsete protestidega mängiti seaduse­silmale ise trumbid kätte. Millist rolli ja mõju kannab provokatsioon kvääri­hääle kuuldavaks tegemisel?

Mil moel oleksid nad sinu arvates pidanud oma meelt avaldama? Tegema Facebookis pahase postituse või kirjutama petitsiooni? Ei! Otsene tegevus ja silmitsi seismine on parim tähelepanu saavutamise tee ja sõnumi edastamise viis. On alati olnud. Tasakaalukas provokatiivsus on eriti tähtis, et tuua kväärihääl ja teiste möödavaadatavate sõnum kuuldavale. Miks? See on väga lihtne: valitsust ja möödakõndijaid ei huvita, mis meil öelda on. Nad tahaksid meid näha hillitsetute ja tasastena, et elada segamatult oma igavat heteronormatiivset elu. Demokraatia mängimine ei too meile seda, millest puudust tunneme. Kõik suuremad enesekehtestamised LGBTQI+ õiguste vallas on saavutatud kampaaniate ja protestidega. Seda ei juhtu inimesteta, kes on nõus oma turvalisusega riskima, kes tulevad välja ja püsivad koos. Pride on protest. Me oleme hakanud seda unustama ja sellest on saanud suur probleem.

Kui me enne su ülesastumist juttu ajasime, märkisid, et tunned kõhedust teatris kunstipubliku ette astuda. Saalis ringi vaadates nägin, et enamik publikust on klassikalise Kanuti oma asemel hoopis kvääri­ringkonnast. Tahtsid etteastesse kaasata saalisviibijaid, kuid Kanuti publik oli otsustanud vastu võtta teatrikülastaja rolli ja sa nägid kurja vaeva, et üldse kedagi lavale meelitada. Kusagil underground-kvääri­peol oleks joovastunud seltskond sult suurema vaevata mikrofoni vallutanud.

Meil on komme võtta endale rolle. Roll olla õpetaja, ülemus, gei, poliit­aktivist, mees ja olla isalik eeskuju. Hiinas peetakse „oma näo kaotamist“ üheks rängemaks hoobiks inimese langusele, aga kas meil on üleüldse kõigi nende rollikonfliktide kõrval võimalik omaenda nägu leida?

Alustasin esinemist kvääripidudel. Alles hiljuti, umbes kaks aastat tagasi hakkasin saama kutseid kunstiinstitutsioonidelt. See on teistsugune kogemus. Kui aus olla, siis kväärilikkus on juba müügiartikkel ja ma olen esinemiskohtade suhtes väga valiv. Kanuti gildi saali puhul tajusin, kui kaasavalt ja arvestavalt olid kuraatorid programmi koostanud ning tähelepanu oli õigetel detailidel. See oli vinge kogemus. Ega koht ise määra midagi, rahvas ehitab üles õige keskkonna. Aga need rollid … ma ei fänna identiteedipoliitikat. Sildid ei tee mulle rõõmu. Peab nägema meie ühiseid lõikumispunkte ja vastastikuseid sõltumissuhteid. Tunnen inimesi, kes ütlevad, et ei näe vajadust ühiselt välja astuda, kuna nad on saavutanud majandusliku heaolu ja aktivism neid ei huvita. Nad elavad oma elitaarses privilegeeritud mullis. Minu unistus on ühiskond, kus igaüks saab end teostada võrdsete turvalises keskkonnas, ja kuigi tegu on kättesaamatu utoopiaga, ei tohi me eirata sotsiaalset reaalsust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht