Kuriteod punases toas

Eero Kangor

LeRoy Stevensi näitus „Linnu nokast” Tallinna Linnagaleriis kuni 6. VI, kuraator Karin Laansoo. Kunstnikuga sai kohtuda 19. V Märzi projektiruumis.  Tallinna Linnagaleriist ei saa enam ükskõikselt mööduda, sest selle erepunased aknad mõjuvad korraga ligitõmbavalt ja eemaletõukavalt.  Punasega assotsieerub nii positiivseid kui ka negatiivseid emotsioone. Kuigi Linnagalerii näeb välja nii, justkui oleks see verd täis valgunud, siis kuritööd pole siiski toime pandud. Galeriis ei ole laipa, tänavapoolse saali keskel on hoopis väike meteoriidisarnane metallikera, mis osutub lähemal vaatlusel kokkusulatatud müntideks. Seintel ja tagumises, mustaks värvitud saalis on eksponeeritud selle „meteoriidi” saamislugu. 

Ameerika kunstnik LeRoy Stevens on astunud üle oma kodumaa seaduse piiride. Selle kunstiteose jaoks on ta hävitanud Ameerika Ühendriikide rahatähti – 100 dollari väärtuses Abraham Lincolni rinnakujuga ühesendiseid. Kuigi selle tegevusega on ta andnud neile kunstilise lisaväärtuse (ühesendiste materjaliväärtus on nende nominaalväärtusest suurem ja neid ei vaevuta isegi tänavalt üles korjama), tuleb tal leppida sellega, et oma teost saab ta näidata vaid välismaal.       

LeRoy Stevensi „skulptuuri” teeb huvitavaks selle loomise kulg: kunstnik kasutas müntide sulatamiseks päevavalgust koondavat seadeldist. Skulptuuri valmimiseks kulus umbes pool aastat, mille otseseks ekvivalendiks on samal ajal kasvanud kunstniku juuksed. Nii „monstrumi” kui juuste kasvamine on jälgitav eksponeeritud fotodelt. 

Näituse kuraator Karin Laansoo on Suurbritannia väljaandes The Telegraph ilmunud Sukhdev Sandhu artiklist lähtuvalt muu hulgas rõhutanud ekspositsiooni allegoorilist tähendust.  Sandhu arvab, et Ameerika ühesendiste sulamine likviidseks massiks sümboliseerib üleilmse majanduskriisi päevil kogetud ebastabiilsust ja kindluse kadu.¹ 

Stevens ise näeb oma „skulptuuri” saamisprotsessi tähendust neomarksistliku retoorika võtmes. Walter De Maria sõnul sisaldab „mõttetu töö” „kõiki vanade kunstivormide nagu maalimine ja kirjutamine parimaid  omadusi, [aga] … mõttetut tööd ei saa müüa kunstigaleriis”.2 Isegi kui selle veidra metallikera valmistamine oligi n-ö mõttetu töö, tekkis selle valmistamise jooksul kunstnikul oma tööga eriline emotsionaalne side. Teose loomine füüsilise kogemusena harjutas kunstniku elama päikese rütmis. Tema ainitine sõltuvus meie planeedi olemasolu kõige tähtsamast energeetilisest garandist viib mõtted kogu maailma vaevavatele keskkonnaprobleemidele ja energiakriisile. Selliselt võib LeRoy Stevensi projekti pidada lausa prohvetlikuks, kuid tema nimetamine prohvetiks või ajastu peegliks on muidugi maitse küsimus. Samamoodi võib prohveteiks pidada neid LeRoy Stevensit inspireerinud XIX sajandi Ameerika teadlasi, kes püüdsid päikest vaadates paremini mõista silma võrkkestale tekkivat järelkujutist ning jäid pimedaks. Oma projekti alguses oleks sama saatus tabanud ka kunstniku  ennast, sest ta ei osanud ette kujutada, et päikese jõud on nii tohutu. Veidi teistsugust füüsilist kogemust saab iga näitusekülastaja omal nahal proovida juba uksest sisseastumisel.       

Sisenenud galerii esimesse ruumi, näeme seda täiesti punasena, mõne aja pärast silm kohandub ja kogu galerii tundub justkui oranži uttu mähituna. Galerii väiksemasse koopasarnasesse saali siirdudes võib meditatiivset müntide sulatamist vaadates veidi jalgu puhata.  Tagasi esimesse saali pöördudes näeb külastaja seda jällegi veripunasena, ka galeriiakendest paistev tänav on mattunud punasesse uttu. Galeriist välja astudes võib veenduda, et maailm on siiski endine.       

Näituse lahtioleku esimestel päevadel selgus „punase toa” tegelik psühhofüüsiline mõju, kui ekspositsiooni järelevaataja kurtis igaõhtust peavalu. Keegi tuli lagedale jutuga, kuidas muistses Hiinas oli inimese punasesse tuppa kinnipanemine üks levinud piinamisvõte. Sarnast võtet olevat kasutanud ka KGB. Praegu on  korraldatud nii, et kunstiteose kontseptsioonis olulist osa mängiv efekt ei tekitaks kellelgi püsivaid tervisehäireid. Sellise tahtmatu terroriga ei osanud kunstnik ilmselt arvestada.     

1 Sukhdev Sandhu, LeRoy Stevens: his very own financial meltdown. – The Telegraph 20. V 2010.
2 Jonathan Miller, For A (Meaningless Work) Song. Käsikiri.