Kuraatoriga Endel Kõksi näitusel

Tiina Abel

Näituse koostamisest ja kuraatoritööst kõneleb TKMi teadusdirektor Tiiu Talvistu, teda küsitleb EKMi programmijuht-kuraator Tiina Abel. Tartu kunstimuuseumis on 24. märtsini veel avatud Endel Kõksi (1912–1983) loomingu ülevaade. 1940. aastal Tartu Pallase kunstikooli lõpetades andis Kõks märku uue kunstnike põlvkonna tulekust. Koos koolikaaslaste Elmar Kitse ja Lepo Mikkoga tunnustas ka Kõks 1930. aastail Pallase koolkonna kunstnike seas hinnatud prantsuse kunsti saavutusi, eriti Henri Matisse’i puhastes värvitoonides dekoratiivseid pilte. Nii andis ta juba Teise maailmasõja eel aimu sellest, millises suunas oleks kulgenud eesti kunsti loomulik arengutee, kui seda poleks katkestanud mitmed võimuvahetused. Kõks oli üks neist, kes 1944. aastal Eestist Saksamaale põgenes, tegutsedes esialgu Geislingeni põgenike laagris maaliõpetajana. Oluline oli kunstniku osa esimese pagulaskunstnikke koondanud institutsiooni, Eesti Kujutavkunstnike Keskuse asutamisel 1946. aastal. 1950. aastast elas Kõks Rootsis, kus lisaks loomingulisele eneseteostusele kujunes temast üks viljakamaid kunstikriitikuid ja pagulaskunsti tutvustajaid. Kunstniku koostatud „Välis-Eesti kunstielu bibliograafia” (1984) on väliseesti kunsti uurimisel tänini äärmiselt väärtuslik andmepank. Kunstniku loomingus on paljude Eestis alustanud, kuid pagulusse siirdunuile iseloomulikke jooni: soov läbi proovida kogu moodsa kunsti võttestik kubismist abstraktsionismini, hootised pettumise ja raskemeelsuse hood, reisidelt saadud impulsid. Eriti inspireerivalt mõjus 1967. aasta reis USAsse, Kanadesse ja 1972. aastal Mehhikosse, mille järel täienesid Endel Kõksi teosed popkunsti võtetega, piltidesse sulandusid indiaani ainestik ja sümbolid. Aktiivse kunstnikuna jõudis Kõks oma töödega esineda kolmel mandril ja paljudes linnades. Tartu kunstimuuseumi näituse kuraator on Tiiu Talvistu, kaaskuraatorid on ka Reet Mark ja Reet Pulk-Piatkowska.

Miks valisite lähemaks uurimiseks just Endel Kõksi loomingu?

Teemade leidmine on sageli keerukas. Isikunäitusega peaks asi lihtsam olema, aga siingi on vaja leida vaatenurk. Kõksi ja näitusel eksponeeritud tema kaasaegsete Elmat Kitse ja Lepo Mikko (nn Tartu kolmiku) puhul oli läbiv joon liikumine tinglikuma vormi (abstraktsuse) suunas. Sageli viib järgmise teemani eelmisel näitusel riivamisi puudutatud probleem või niidiots, mida võiks edasi harutada. Kõksi loomingu uurimisel tuli kasuks kokkupuude pagulaskunstiga ja tema tööde nägemine USAs ja Kanadas, samuti põlvkonnakaaslase Elmar Kitse näitus. Kolleeg Tõnis Tatra mõni aeg tagasi peetud loeng Tartu kolmikust andis idee teha Kõksi näitus, kaasata ka Mikko ja Kits ning otsida sama põlvkonna, kuid erinevas keskkonnas kujunenud kunstnike loomingulisi kokkupuutepunkte ja lahknemisi. Kõks tundus olevat ka üks pagulaskunsti võtmefiguure, kelle näitel on hea jälgida eksiilkunsti probleeme ja arengusuundi. Kõks on ka suurepärane näide kunstnikust, kes on oma loomingus läbi mänginud abstraktsionismi võimalused: esialgu mäng vormiga, selle lõhestamine, seejärel vormist vabanemine ja keskendumine värvile.

Milline pilt kolme kunstniku kõrvutamisel avanes?

Lepo Mikko oli Nikolai Triigi õpilane ja pööras tähelepanu vormile. Elmar Kits ja Kõks, kes mõlemad olid Ado Vabbe õpilased, lähtusid aga enam värvist. 1950. aastate lõpust oli Kitse loomingu üks oluline joon liikumine abstraktsuse poole. Kitse abstraktsete tööde näitus oli 1966. aastal. Ta lähtus 1920.-1930. aastate prantsuse kunsti ekspressiivsemast suunast, mille edasiarenduseks oli sõjajärgne informalism, ja liikus mööda enda avastatud teed abstraktsionismini, sest Nõukogude Liidust ta kordagi väljas ei käinud. Selle kõrval hakkas huvitama Mikko võimalik areng ja leidsimegi tema üksikud abstraktsed katsetused, kuid tema kiindumus kuulus arhitektoonilisele vormile. Kitse ja Kõksi abstraktsionismi jõudmise võimaluse ja baasi tagas Pallase koolitus. Mõlemad on väitnud, et kooli lõpetamise järel jäi neil mitte-esemelise maalikunstini vaid üks samm.

Kõksi looming on aga nagu abstraktse kunsti õpik. Kõigepealt Saksamaal saksa ekspressionismi mõju alla sattumine, deformatsioon ja värvid, traagiline ekspressiivne joon ja ka seal nähtud prantsuse maalikunsti väljapanekud, mis toovad tema töödesse matisse’ilikud värvipinnad. Rootsis hakkab ta mängima vormi geometriseerimisega, mille kaudu jõuab 1950. aastate lõpus abstraktsete amorfsete värvipindadeni. Ameerikas lisandub indiaani kultuuri ja sealsete (samuti indiaani kultuurist huvitunud) abstraktsete ekspressionistide kaudu tema töödesse särav värv, õigemini omandab see nüüd keskse koha. Ta arendab edasi põlisrahvaste ornamente, teiselt poolt võib näha raku struktuuri meenutavaid vorme. Kõks huvitus täppisteadustest, keemiast, astronoomiast, elektroonilisest muusikast, kõigest uuest. Siin ta lõpuks vabanebki. Parimad tööd on võrreldavad Mark Rothko teostega, värv on muutunud aistitavaks.

Näitus valmis Eesti ja Rootsi kogude teoste põhjal. Kindlasti ei olnud võimalik kokku tuua kõiki teoseid, mida näituse kuraatoritena oleksite soovinud. Millest näituse ülesehitamisel lähtusite?

Alati tuleb arvestada ruumidega ja mõelda sellele, millist sõnumit tahad edasi anda. Tartu kunstimuuseumi ruumiprogramm oma üksteisele anfilaadsüsteemis järgnevate tubadega on küllaltki pealesuruv ning sunnib mõtlema ja materjali jaotama ruumikeskselt. Üpris loogiline tundus olevat rõhutada sõjaeelset- ja järgset aega. Esimesel korrusel alapealkirjaga „Kilde Tartu profiilist” (ühe Kõksi artikli pealkiri) esitame loomingut 1944. aastani. See aeg 1930. aastate lõpust okupatsioonideni oli erakordselt keerukas aeg ka Tartu kolmikule, kes eesti kunstis esindasid esteetilistele probleemidele keskendunud kunstnike tiiba, nn prantsuse maalikooli, kuigi ükski kolmest ei olnud tegelikult Prantsusmaale saanud. Nad olid näinud vaid 1939. aastal Kunstihoones toimunud prantsuse kunsti näitust. Kõige eksperimenteerivam žanr on tollal tihti natüürmort, kus annab kõike läbi mängida: esemed ei jookse eest ära, neid saab ümber paigutada. Just vaikeludes tuleb selgelt välja, et kolm kunstnikku katsetasid otse äravahetamiseni samade asjadega. Ühelt poolt tuleb see Pallase koolkonda kuulumisest, teiselt poolt ka prantslaste „kunst kunsti pärast” idee nautimisest. Maailm võis olla melanhoolne ja kurb, aga see oli alati esteetiline. Ajastu traagika jõuab vaatajani pigem piltides valitseva meeleolu läbi. Teise ekspositsioonikorruse teemaga „Rahvusvaheline mees” keskendusime sõjajärgsele ajale. Kõksi palavikulisele rändamisele vastandub kahe kaasteelise suletud maailm, vastandus, mis tuleb ilmsiks maakaardil tähistatud reisimarsruutide kaudu. Lugu algab Kõksi Saksamaa deporteerimislaagris loodu ja siinse stalinismiaja loomingu paralleeliga. Sellele järgnes kunstnike eneseleidmine nii kodus kui ka Kõksil võõrsil Euroopa, USA ja Kanada vahel kurseerides.

Kas käis peast läbi ka teisi näituse ülesehitamise võimalusi?

Oleks võinud lähtuda ka Kõksile iseloomulikest teemadest ja motiividest (tsirkuseartistid, daamid, mingi hetk kummitanud kalurite teema, kohvikumaailm), aga tundub, et teemad jäävadki ühte või teise loominguperioodi, sõjaeelsesse või -järgsesse aega. Temaatiline ühtsus kujunes välja nagu iseenesest. Naise ja mehe teema on ainus, mis mingil määral kordub isegi abstraktsetes või poolabstraktsetes piltides. See suhe jääb teda lüürilise kunstnikuna vaevama. Ajastute segamine ei oleks asja selgemaks teinud. Hilisema perioodi puhul tundus loomulik näidata ta loomingulist vabanemist, värvi valdamiseni viinud teoste loogilist rida. Eriti seetõttu, et meil polegi teisi kunstnikke, kelle puhul liikumist vormilt värvile üldse näidata.

Kuivõrd on sellise näituse tegemine uurimistöö? Kuidas suhtud n-ö visuaalse kunstiajaloo kirjutamisse?

Töötame muuseumis eelkõige kunstiteosega ja mõtleme siis ka teosekeskselt, kui sellest kirjutame. Ma olen mõelnud, et oleme teadlase tüüpi inimesele ajaloolise ja dokumentaalse materjali ettevalmistajad. Monograafilise näituse puhul püüad esile tõsta kunstnikuga seotud ilminguid ja probleeme, see eeldab ülevaatlikkust. Liiga kitsale uurimisprobleemile ei ole tavaliselt võimalik keskenduda. Arvan, et iga suurem näitus ongi kunstiajaloo visuaalne „kirjutamine”. Kuna näitus on aga ajutine meedium, siis on suurepärane, kui sellega kaasneb kataloog, mis jätab märgi tehtud tööst.

Praegusel ajal on ka näituste puhul keskpunktis kontekst ja tähenduste avamine. Tundusid need küsimused sulle olulised?

Minule olid olulised Pallase koolkond, kolm indiviidi ja nende soov liikuda realistlikust käsitluslaadist vabama ja abstraktsema poole. Need moodustavad näituse konteksti. Tähendusloomega loomulikult tegeled, ent tihti on tunne, et kirjutada oleks parem pärast, mitte enne näituse tegemist. Tekstil on teistsugune loogika ja nõudmised kui näitusel. Ma visualiseerin näitusel kunsti esitamise kaudu oma mõtted, filosoofilisel või teoreetilisel tasandil saaks siit edasi minna. Teoste koosmõju on väga inspireeriv. Näituse sees tekivad alati uued seosed, mida kirjutises arendada. Näituse koostamine on nagu ukse avamine: kogud materjali ja püüad selle esmaselt läbi töötada. Muuseumis on aga harva võimalust näituse järel sama teema juurde kogetu baasil tagasi tulla. Nii koguneb järjest viljakam huumusekiht, kus uusi ideid idandada.

Eksperimenteerimine näitusel. On sellel sinu meelest mingit mõtet?

Eksperiment peab esitatud materjalist välja kasvama. Näiteks lõi Kiwa näitusele heliinstallatsiooni. Elektroonilise muusika kaasamine tundus loomulikuna, kuna Kõks oli väga kiindunud eesti muusiku Udo Kasemetsa loomingusse. Loodan, et seos Kõksi isiksusega tuleb välja. Nüüd, kui Kiwa heliinstallatsioon on avatud, võin öelda, et Kõksi pildid said juurde uue mõõtme ja koosmõju on suurepärane. Mul on hea meel, et see mõte teostus. Suure näituse kõrvale on kavandatud kõrvalepõiked muuseumi kunstikabinetis: Kõks ja indiaani kultuur, inimesed Elmar Kitse ja Lepo Mikko kunstis.

Kõksi teosed panite te saalides ise paika. Milline on sinu arvates näituse kujundaja osa?

Olen mõelnud kujundaja ja kuraatori vahekorra üle. Kujundaja roll on oluline, aga ma olen kindel, et kuraator määrab, mida näidata ja kuidas näidata. Seekord oli meil abiks kataloogi kujundanud Andres Rõhu. Kujundajast on palju abi: ta näeb teoseid teistmoodi, toob õiged asjad esile, oskab teinekord üht või teist seost rõhutada. Kuraator on siiski olulisem. Pealegi ma armastan ise pilte sättida ja selle juures neile mõelda. Tartu kunstimuuseumis on kujundaja-kuraatori amet väga pikkade traditsioonidega. Kuraator peab suutma visuaalide kaudu esitada samu mõtteid, mida artiklis sõnade abil. Teoste seostamise ja kõrvutamise kaudu ideede avamisel saab kujundaja abil kontrollida, kas mõtted tulevad selgelt välja. Ma ei talu eriti kujunduse diktaati. Mulle ei meeldi ülekujundatud klassika-väljapanekud. Keskne koht on kunstiteosel, seda pole mõtet rohke müraga ümbritseda.

Kui palju sa mõtled näitust tehes vaatajatele, neile mõeldud selgitustele?

Mulle meeldivad üpris klassikalised näitused, minimaalsete viidete ja selgitustega. Seejuures pean ma oma pildiridadega suutma mõtte edasi anda nii, et see jõuaks inimeseni. Loomulikult aitavad saatetekstid ja giidid, aga mulle oli ka Kõksi näituse puhul oluline, et mõned emotsioonid tekiksid pikema selgituseta. Pealkirjadest tõhusamad on siin tööde kooslused. Kuraatori seisukohalt on ekspositsioonis alati oma loogika. Kui külastaja selle näitust vaadates ära tunneb, siis on hästi. Selle järgi tunned ära hea tegija. Kõksi näituse puhul oli oluline, et kaks erinevat maailma, Teise maailmasõja eelne ja järgne aeg, oleksid selgelt tajutavad. Pagulusperioodi algust tähistava meeleolulise pöörde esilekutsumiseks kasutasime kahte võtet: amorfsete vormidega abstraktset kompositsiooni ja selle kõrval tööd, millel on kujutatud Ameerikast saadetud kirjaümbrikku. Mõtlesin inimestele, kellele tulid kirjad teisest maailmast – Ameerikast, selle kaudu astusid nad justkui teise reaalsusesse. Lisaks on samas ruumis Elmar Kitse autoportree 1956. aastast ja Kõksi Saksamaal valminud tumedad raskemeelsed monotüüpiad. Nende märkide kaudu peaks avanema Kõksi Saksamaal deporteeritute laagris alanud seitsmeaastane pidetuse periood.

Kas konteksti on võimalik avada ainult visuaalsele materjalile toetudes?

Minu arvates on see täiesti võimalik. Ka sellel näitusel on sõjaaegsetes kohvikupiltide ruumis väga hästi tunda sõjaaja meeleolu. Nii mõnedki Kõksi tööd viitavad sellele, et kunstnik pidi töid müügiks maalima. Teoste kaudu saab jutustada väga erinevaid lugusid. Kunstniku looming on ühe persooni kaudu visualiseeritud ajalugu, vähemalt on see Kõksi-taolise modernisti puhul nii. Pildina jutustatud lugu on akadeemilise tekstiga võrreldes alati emotsionaalsem. See on nagu heliteos, mis sünnitab emotsioone. Seejuures tundub mulle, et pilti ei tohiks kasutada ainult selleks, et midagi jutustada, kuigi teemanäituste puhul on teose asetamine illustratsiooni funktsiooni vahel võimalik ja vajalik. Igal juhul tuleks vältida vaataja koormamist mitmekordse ülerääkimisega ning esteetiline külg ei tohiks kaduma minna.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht