Kunstnikuvastutus

Rao Heidmets

Tallinna XV graafikatriennaali peaauhinna võitnud Edmunds Jansonsi näitus „Hüljeste saar” („The Isle of Seals”) Tallinna Linnagaleriis kuni 23. III.

Erakordselt soojad ilmad on mõjunud  linnarahvale joovastavalt. Igakevadine uuestisünni eufooria on teinud meeled rahutuks, on tekkinud vastupandamatu soov ka ise midagi suurt korda saata. Moodsa inimesena mõistame, et selleks on vaja koguda informatsiooni.  Loodus on eeltöö teinud.  Piisab vaid jätta galerii uks pärani ja juba on uudishimulike kamp sees. Mina sealhulgas.  Lõhnab videokunsti järele.  Esmapilgul.  Kolmel ekraanil jookseb korraga kolm lugu. Jutt käib Tallinna Linnagalerii Edmunds Jansonsi „Hüljeste saare” näitusest.
Olen ammu mõelnud, et autorianimatsioon ei ole kinosaali teema. Kuidagi ebamugav on vaadata head programmi 400kohaga saalis koos kaheksa juhukülastajaga. Palju mõnusam on sellist programmi vaadata näitusesaalis. Jansons  just  seda pakubki. Ta näitab oma kolme parimat animatsiooni – kõik on head. Kaks on saanud rahvusvahelise auhinna. See on ka mõistetav, sest Jansonsi on voolinud selliseks Eesti animatsioonikool.
Väljapaneku kolmas film „Hülgesaar” on uus ja tekitas minus erilise huvi, sest lätlasest autor on ise öelnud, et ta sai inspiratsiooni Ruhnu saarest. Praeguses geopoliitilises maailmas hakkab punane tuluke vilkuma seose „lätlane ja Ruhnu” peale.  Filmi läbi vaadanud, rahunesin, lappasin külalisteraamatut ja leidsin sissekande: „Võibolla ma ei saa selles elus millestki aru, aga see on väga, väga, väga imelik koht.  Kellele?  Miks? Millest? Igal juhul meid Ljusjaga see soojendas. Täname.”
Nii võikski kunst inimestele mõjuda. Täpselt ei saa aru, aga annab hea tunde. Kes sellega ei rahuldu, saab flaieril teada, et lugu kõneleb sügaval autori sisemuses peituvast paigast, kus sünnivad olulised küsimused kunstniku vastutusest ärakasutatud tegelase suhtes.
Soovitan kindlasti minna Edmunds Jansonsi näitust vaatama, lisaks filmidele näete ka häid pilte filmikaadritest.