Kunstnike liidu tellimusel on valminud kolm uut kunstifilmi

Juta Kivim?

“F.F.F.F. läheb laiali”, režissöör Marko Raat, Kuukulgur Film, 2005; “Mare Vint”,  režissöör Anri Rulkov, Exitfilm, 2005; “Jaan Klõšeiko”, režissöörid Eve Ester ja Igor Ruus, Estonia Film, 2005.  

Eesti Kunstnike Liit on aastaid tellinud oma kunstnikest portreefilme ning sama kaua on kostnud ka seisukohti, mis seavad selliste filmide tegemise otstarbekuse kahtluse alla. Ise pean kõiki neid filme vajalikuks, enamasti on need olnud ka professionaalselt teostatud ja inforohked.

Kuigi Marko Raadi “F.F.F.F. läheb laiali” linastuse eel tutvustas režissöör filmi eelkõige viie kunstniku portreefilmina, on  ta esitanud 50 minutit kestva viie noore naise antropoloogilise uurimuse. Grupisisesed kiindumused, rivaliteet ja pinged räägitakse halastamatult lahti, kaunid varasele keskeale lähenevad näod on lähivaates hingestatud ja haavatavad. Spice Girlsi, Melanie C ja Victoria Beckhami muusika saatel ilmuvad grupi liikmete kaasaegselt mõtestatud objektid ja ehted. Võib-olla oli Marko Raadi valimine režissööriks effide viimane kaval ühisnõu ning tegelikult on ka film üks nende ühiseid menukaid projekte. Lühikeses Eesti kunstiajaloos tagasi vaadates võiks meenutada, et eesti kunstnikel pole õnnestunud luua täit kümmetki ellu jäänud kunstirühmitust. Nii projektikunstis kui tarbekunstis ühtviisi edukalt toiminud effid on vahest võrreldav Eesti Kunstnikkude Ryhmaga, kuigi rühm ei suutnud kaugeltki sama edukalt kasutada oma ajastu võimalusi. 1996. aastal alustades toetuti meeleldi hetkel aktuaalsele girl power’i müüdile. Eesti kunstikriitika tegusad daamid seostasid grupi pikemata feministliku liikumisega kunstis, tüdrukud lasid sel endale meeldida, märk jäigi külge. Sel momendil oli see vaieldamatu edu märk, effide objekte, ehteid ja fotoinstallatsioone on tänaseks ostnud nii Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseum kui Eesti Kunstimuuseum ja ka Leedu merevaigumuuseum. Viimastel aastatel on nad asetanud oma feministliku manifesti kahtluse alla ja väitnud, et tegelikult ollakse naiskunstnikud, kes palgatud modellide asemel peavad otstarbekaks esitada iseendid nii 1930. aastate kaunitaride, naiskodukaitsjate, laulatuskleidiga pruutide või avalike naistena – seegi väide on täna osa projektist. Ka aastate pärast peaks filmi vaadates taipama, et F. F. F. F. on suutnud aastate vältel huvi pakkuda väga erineva taustaga publikule. Berit Teeääre klaaspärlitega lateksist objektid on absurdsed, ent niisama palju esteetilised ja külgetõmbavad, Maria Valdma siluettidega ehted ja klaasikildudele paigutatud väikesed pildid toovad mälust välja nii palju peegeldusi kunagi loetud ilukirjandusest ja kultuuriteooriast, et tekib mõte: just see ongi nende võim minu ja küllap siis teistegi üle. Nad on haritud nii kunstiteoorias kui mänedžmendis ja samas saanud kunstiakadeemias tänapäeva maailmas unikaalse juveliiri ja metallitöö kõrgkoolituse. Küll häälekalt vastandudes sama kooli nõudlikule argimelust, poliitikast ja ühiskonnakriitikast eemalehoidvale igavikuihalusele, asetusid nad lendu tõustes just nendele kõrgepingetraatidele, mis olid paigutatud kavalalt postmodernismi teoreetiliste targutuste ja kaasaegse mittetarbekunsti kaanonites põlatud esteetiliste väärtuste vahele. Effide meelsasti välja pakutud laiatarbeline nimeseletus “Fun for Five Femails” on lõbus, kuid mõeldud eelkõige publiku lihtsameelsele osale. Oma 2002. aastal toimunud ühisprojekti “Meie igapäevane leib” juhatasid nad sisse hoopis tõelähedasema tsitaadiga Stephen Kingi õudukast: “Yes, that’s right. I saw the fire starting. I was the only one. And all I could say was F-F-F-F-F like stupid broken record. Not fit to be a member”. Nii et, mis tahes väited ka ei kõlanud viies ülisiiras intervjuus, üksüheselt võiks ehk võtta vaid Kaire Ranniku väikese poja igatsust pühapäevast Saksamaa kodus, kus kunstnikust ema muutub “meie maja hoidjaks”. Euroametnikust Berit Teeääre võimas kaksikidentiteedi esitus, pilt hirmust kaotada kodumaal elavaid kalleid inimesi ja täiesti talumatust poliitilisest mölast, mis sunnib sulgema raadio ja teleka, oli tõeliselt mõjus, ent sorry mam, sedasama te ju ise seal Brüsselis toodategi…

Pärast edukat ja intensiivset näitusetegevust korraldatud lahkumise pressikonverents Eesti kitsukesel kunstimaastikul lahkuminemise küsimusele tegelikult vastata ei üritanudki. Filmi keskse intriigina esitatud Maria Valdma isiknäituse avamist Linnagaleriis võiks ehk võrrelda Franz Ferdinandi tapmisega Sarajevos aastal 1914.

Kuidas portreteerida nii tavatut isikut nagu Jaan Klõšeiko? Filmis on see kummaliselt õnnestunud, ent portreteeritava võimeid tundes (ei hakka siinkohal meenutama raamatuid, mida kujundades Klõšeiko on haaranud initsiatiivi täielikult enda kätte ja kujundanud kesise materjali ümber arvestatavaks teoseks) kuulub režissööridele Eve Esterile ja Igor Ruusile siiras imetlus, nad on vapralt lõpuni vastu pidanud. Klõšeiko isikliku universumi kaardistamisel avaneb arvukalt huvitavaid perspektiivvaateid. Kujunemisaastad lähimineviku kirjastuste kunstilise toimetaja ja eesti ühe viljakama kultuuriloolise fotograafina läbi aastakümnete nõuavad ka tänapäeval ajuti maailma vaatamist läbi trellide. Juba esimeste kaadritega ületab film märkamatult tavalise portreefilmi formaadi ja jätkab kohaliku kultuurimaastiku süvakihte lahkava dokumentaalina. Klõšeiko isiklikud mälestused kunstikontaktidest Tallinna-Moskva liinil ja siinsamas kodumaal toimunust on põhjatud, samuti nagu tema koduses ateljees ootavad kohvrid filmide ja juba ilmutatud fotodega. Ta on viibinud peaaegu kõigis neis majakates, mis valgustasid nõukogude olustikus enda ümber mingit olulist territooriumi: Kirjastus Kunst, Loomingu Raamatukogu, ajakiri Noorus, almanahh Kunst jne. Ja ärgem halagem, härrased, selle pärast, kes kunagi jõuab allkirjastada need fotod, mis peituvad Klõšeiko ateljees trellide taga. Istuge tema lauda, kui ta lubab, selles lemmikkohvikus, mille nime režissöörid olid jätnud poliitilise korrektsuse huvides nimetamata, ja katsuge teha talle ettepanek, millest ta ei saaks keelduda.

Esilinastustel viimasena näidatud Mare Vindi portreefilm oli kaunis ja ajatu, ent tekitas pettumustunde. Ilmselt oodanuks Anri Rulkovilt pärast mullust Koluvere lossis filmitud “Hirmu” julgemaid analüüse, mineviku valgustamist ja eritlemist, millised on siis need aateid, mis toidavad Mare Vindi põlvkonna enesekeskseid loojaid praegu ja kas ANKi legend tõepoolest veel elab või on sellest saanud tänaseks vaid peatükk kunstiajaloos. Ent Mare Vindi väärikas sarm oli režissööri täielikult allutanud portreteeritavale. Isegi aastakümnetetaguse ideoloogi, õpetaja ja kunagise abikaasa Tõnis Vindi ilmumine ekraanile ei suutnud väärata kammerliku ansambli mängu staatilist kõla. Ta ilmus tähenduslikuna vaid neile, kes olid kaasa elanud kunagise esteetilise revolutsiooni. Ka noor kunstikriitik kordas Kunstihoone galeriis armsalt Mare Vindi enda tõdesid. Sõnaline info polnudki vist filmis kuigivõrd oluline, kohati tundus, et heli on lausa maha keeratud. Kuid samas, ka üksteise järel ekraanile ilmuvad joonistused ja litod jäid vähem kõnekaks kui filmi koostajad ehk olid soovinud. Mare Vindi loomingut ongi vist väga raske ekraanil edasi anda. Kuna puudus ka ootuspärane tagasivaade klassiku vaimsetele tagamaadele, jäi vaid kummaline mälestus igavesest pargimaastikust, mis on lõpmatult kestev, imeilus ja täiesti eraldatud maailma toimimisest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht