Kunstnik kohtub jõuluvanaga

Martin Rünk

Eemil Karila näitus „Eemil Karila Kunsti Muuseum” EKK Mis 19. VI – 18. VII . Eemil Karila näitus oli kantud kunstnikuks olemise paatosest, sisekaemusest ja kunstniku Lapimaa kohaidentiteediga seoses järjekindlalt välja löövast soomemaisest huumorist.        Eemil Karila on Lapimaalt pärit kunstnik, kes oma esimese kunstihariduse sai EKA maaliosakonnas (1997–2002). Praegu Berliinis elav Karila on Eestis teinud mitmed näitusi (2003, 2005 Linnagaleriis) ja sidemed kohalike kunstitegelastega on hoidnud jätkuvalt jala siinse kunstimaailma ukse vahel.  EKKMi näituse puhul on Karila maalist loobunud ja pöördunud video, foto ja installatsiooni poole. Pealkirja all „Eemil Karila Kunsti Muuseum” oli ta vaatamiseks seadnud oma värske loomingu 2009. ja 2010. aastast. Pealkiri väljendab kunstniku soovi emantsipeeruda kunstimaailma võimustruktuuridest, kus kunsti vahendajaks on institutsioonid kuraatorite kehastuses.       

EKKMi (Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi) üks lähtepositsioon on toimida artist-runspace’ina, olla lähemal kunstnikele ja nende vajadustele. Tõsi, kuraatorlusele samal ajal siiski vastandumata. Seega iseenesest on näituse suund keskkonda arvestades õigesti sõnastatud ja asjakohane. Samas võib kunstniku eriala-paatose üleekspluateerimine muutuda tüütuks ning tasakaalu leidmine eneseanalüüsi ja bareti-soigumise vahel keerukaks. Videos „Vastuolulised primaadid” on puuris logelevad mõõdukalt apaatsed esikloomad kaadrivälisele vadistavale publikule vaatamiseks:  see on ambivalentne vaatemäng, milles jääb selgusetuks, kes keda rohkem jälgib. Samasuguse positsiooniga oli Gerda Märtensi tore maalinäitus „Display” Draakoni galeriis 2008. aastal, mis hoolimata erksast pildikeelest tundus viitavat teatavale kriisile – kunstnikuna kokku jooksmisele, seisundi tajumisele ja suutmatusele seda olukorda muuta. Ometi ideaalis peaks kunstnik olema see, kes jälgib ja peeglit hoiab.       

Kõige huvitavam liin näitusel olid Karila käsikirjalised lühifilmid. Oma narratiivsusega on see samm kõrvale tavapärasest videokunstist,  mis enamasti põhineb kas sümbol-tähendusega visuaalil või on dokumentatsioon. Värskendav oli näha võluvalt koduseid autorifilme, millest esimene, „Omavahel”, on naisjutustaja vahendatud kunstifilosoofiline videoessee. Ometi on kõik sellel näitusel nii enesekeskne, et võib eeldada, et tegu on kunstniku melanhoolse kehastusega. Silme ette tuli viimaselt Veneetsia biennaalilt Dominique GonzalezFoersteri video „De Novo”, milles kunstnik  pihib oma raskusi kunstiteose tegemisel ja ennäe, pihtimus muutubki kunstiks. Teine lühifilm „Tulevik eitab meid” on kurva alatooniga komöödia, milles kunstnik satub ettenähtud juhuse tõttu Chatroulette’is vestlema oma tuleviku-minaga, kes näeb märkimisväärselt jõuluvanalik välja ja üritab Karilale tulutult elu- ja kunstitarkusi jagada. Lapimaalt pärit Karilale on kodukoha santaklausistumine ilmselgelt teema. Hoolimata  Coca-Cola korporatsiooni suurest panusest Põhja-Soome piirkondlikku arengusse, suhtub kunstnik jõuluvana kuvandisse irooniaga. Seerias „Jõuluvana muuseum” on Karila kasutanud nimetatud ettevõtte reklaamidelt laenatud jõuluvana pilte ja sisestanud need erinevate poliitiliste režiimide poliitilistele plakatitele. Iseenesest on pukki teemana lahja, aga veidra omamütoloogiaga seostatult osutub huvitavaks. Lisaks eelmainitud Chatroulette’i videole  toob teemas pöörde video „Tom of Lapland”, mis karikatuurselt ühendab jõuluvanaliku tuleviku-mina habeme ja prillid liibuvate teksade, jõulise keha ja süles hoitava emisega. Videos saavad kõige ebatõenäolisemal viisil kokku kaks Soome tugevat visuaalset sümbolit, luues veidra omamütoloogia, rahvusliku kuvandi ja naerda kihistava kunstniku Eemil Karila fluidumi.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht