Kunstist kirjutamine aitab kunstil toimida

Jurriaan Benschop: „Meie aina digitaliseeruvas maailmas, eriti praeguses pandeemiast tingitud palun-hoidke-distantsi-ajal, on maali füüsilisuse aspekt tähtis.“

KAISA EICHE

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Mai keskpaigas viibis kunstnik Kristi Kongi kutsel ning koostöös Kogo galerii ja Eesti kaasaegse kunsti arenduskeskusega Eestis hollandi kuraator ja kunstikriitik Jurriaan Benschop. Ta on õppinud Amsterdami ülikoolis kunstiajalugu, seejärel töötas kuraatorina Amsterdamis De Balie kultuurikeskuses ja Heerleni moodsa ja nüüdiskunsti muuseumis ning 2006. aastast elab ja töötab Berliinis. Tema kunstiülevaateid võib lugeda Artforumis, Elephantis, The Brooklyn Railis ja teistes kultuuriväljaannetes. Jurriaan Benschop on õpetanud Van Eycki akadeemias Maastrichtis, Indiana ülikoolis Bloomingtonis ja 2017. aastast on ta Genti kõrgema kunstikooli (Hoger Instituut voor Schone Kunsten, HISK) õppejõud.

Te töötate uue raamatu „Miks maali­kunst mõjub?“ („Why Painting Works?“) kallal, mis peaks ilmuma tuleval aastal. Raamatu kirjutamiseks viibisite tänavu märtsis ja aprillis Kone fondi stipendiumiga Soomes. Kas käes olev reis Eestisse ja kohtumised siinsete kunstnikega on selle raamatuga seotud?

Reis Eestisse on seotud minu jätkuva huviga nüüdiskunstnike tööde vastu. Külastasin Kaido Olet ja Kristi Kongit, kelle loomingulisi tegemisi olen jälginud viimase paari aasta jooksul. Vestlesin nendega maalimisest ning seega on see seotud raamatuga, mida kirjutan. Näiteks Kristi Kongiga rääkisime maalimise ja arhitektuuri seostest, sest see on päevakajaline ka tema Kogo galerii näitusel. Selle reisi jooksul külastan ka kunstnikke, kes töötavad näiteks skulptuuri või filmiga. Kuraatorina köidab mind kunst, mis üllatab või puudutab, mis on omal moel autentne, seda meediumist olenemata.

Toimus ka üks töökoosolek, mis on seotud mu uue raamatu avaldamisega Eesti kunstiakadeemia kirjastuselt. Mul on väga hea meel selle ettepaneku üle.

Mulle mõjub Kristi Kongi looming aju ülestimuleerimisena. Pärast tema näituse külastamist Kogo galeriis tundsin, nagu oleksin äsja viibinud eksootilisel reisil. On üllatav, kuidas kunstlikult loodud keskkond suudab aju niiviisi ära petta.

See näitus on nagu topelthoop, lisaks maalidele seintel on kogu ruum justkui lõuend. Võib vist väita küll, et Kristi liialdab, et meid värviaistinguga üle koormata. Ta soovib rõhutada meie elus toimuvat imelist valguse ja värvide mängu, mida tuleb osata märgata. Kui kõike värvides näha, nagu teeb seda Kristi, siis see küll vähendab maailma mitmekülgsuse tajumist, kuid muudab kogemuse intensiivsemaks.

Kunstnik ja teoreetik Victor Burgin on väitnud, et nägemise ideoloogia ja ideoloogilised artefaktid, mida produtseeritakse visuaalsete tehnoloogiate kaudu perspektiivi kasutamisest maalikunstis analoog­fotograafiani või arvutiprogrammidega loodud graafikani, moodustavad tema väitel meie „suurejoonelise globaalse küla ideoloogilise Khôra“.1 Olete oma poole­li oleva raamatu pealkirjastanud „Miks maalikunst mõjub?“. Miks maal mõjub ja miks on vaja küsimus üldse selliselt püstitada?

Maalimine on arhailine kunstivorm, kui mõelda kas või koopamaalidele, mis on meie kultuuriline skelett. Igaüks on lapsena joonistanud ja maalinud ning seega on meil maalimisega kokkupuutest kujunenud loomulik suhe. Praegu elame maailmas, kus visuaalse toodangu valdav osa luuakse ja vahendatakse digitehnoloogiate abil. Meid ümbritseb pidev digitaalne visuaalsete sõnumite voog, mida peame tõeseks, reaalseks ning ka oluliseks. Usun, et paljudele pakuvad maalid visuaalsest peavoolust eristuvat informatsiooni. Mõned maalikunstnikud, näiteks Jānis Avotiņš Riiast, reflekteerivad oma loomingu kaudu ajalehtedes ja ajakirjades avaldatud fotosid. Neid huvitab selle pildivoo analüüsimine spektris tõde vs. väär. Maalimise abil nad lahkavad olukorda, et rohkem teada saada, et teemadega põhjalikumalt suhestuda ja fotole oma kogemus lisada. Maalimine võtab aega, kuid ka maali vaatamine võtab aega, et nähtut mõista.

Kristi Kongi ja Jurriaan Benschop Kogo galeriis. Jurriaan Benschop: „Kui kõike värvides näha, nagu teeb seda Kristi Kongi, siis see küll vähendab maailma mitmekülgsuse tajumist, kuid muudab kogemuse intensiivsemaks.“

Nele Tammeaid

Näiteks Instagramis või ajakirjas vahendatud maalide reproduktsioonid võimaldavad näha vaid nende kompositsiooni ning edastavad ühekihilise üldmulje. Me ei saa sedasama vaatamiskogemust, mida pakuvad tõelised maalid oma füüsilise kohaloluga.

Siinkohal ongi oluline kirjutamine. Teksti kaudu saab autor väljendada galeriis nähtut ning seostada seda oma kogemuste ja tekkinud küsimustega.

Galeriis maale vaadates on sealne füüsiline kogemus osa sellest, kuidas maal vaatajas n-ö tööle hakkab, kuidas tema peal toimib. See sarnaneb veidi kogemusega, kui kellegagi on kohtutud: pärast esmamulje tekkimist on vaja süveneda, et midagi rohkemat teada saada.

Maal ei ole lihtsalt pilt või lugu – kui seal üldse on mingi lugu –, vaid tähtis on ka füüsiline aspekt, maalija distantseeritus jaheda koloriidiga või vastupidi, soojad toonid. Pintslitõmmetes väljenduvad rafineeritud või metsikud žestid, maalikunstniku helged või tumedad tujud. Füüsilise kohalolu kaudu vahendatakse maali vaatajale eri sageduste kaudu. Seega leian, et meie aina digitaliseeruvas maailmas ja eriti praeguses pandeemiast tingitud palun-hoidke-distantsi-ajal on tähtis maali füüsilisuse aspekt.

Nõustun, et maali, joonistamist, skulptuuri või keraamikat tutvustatakse taas kui tervendavaid eneserefleksiooni meediume: leidke oma sisemine mina vms. Näen selliseid reklaame või sõnumeid ühismeedias iga päev. Kuid kas tõstatate oma raamatus ka kriitilisi küsimusi, ja kui, siis milliseid?

Ma ei arva, et maalimine on tervendav protsess. See on kunst. Sellega võib vaataja tuju tõsta, meelt lahutada, taju stimuleerida, tähelepanu suunata … sellega võib paljutki teha, aga maalimine ei lahenda elulisi probleeme. See pole mõeldud olema kasulik, nagu on arstiabi või poliitika. Kunsti olemust tahetaks nagu muuta. Kunsti on instrumentaliseeritud mitmes mõttes, et illustreerida poliitikas või religioonis toimuvat või kasutada seda nn headel eesmärkidel, kuid lõpuks toimib kunst ikka omamoodi. See (kunst kunsti pärast? – K. E.) on minu kriitiline vaatepunkt, millest alustan. Teiseks pole ma rahul keele­kasutusega, mis on kunstikirjutistes tavaline ja seepärast kirjutangi raamatut maalimisest. Ma otsin stiili, mis aitaks hõlmata kunsti vaatamise kogemust ja seoks kunsti eluga.

Raamatu ülesehituse väljatöötamine ja kunstnike valimine on omakorda kriitiliste valikute tegemine. Vaatan paljusid maale, mis ei paku mulle huvi, sest need on dekoratiivsed, jäljendavad juba olemasolevat või on lihtsalt formaalne mäng ilma tungiva vajaduseta.

Seega olen kriitiliste valikute tulemusena raamatusse koondanud maali­kunstnikud, kelle üle on mul huvitav arutleda. Ja isegi pärast kriitilist valikutegemist ei keela ma endale nende kunstnike teoste üle kriitiliselt arutleda. Autorina püüan mõista, mida kunstnik taotleb, kuid küsin endalt: kas see ka toimib? Mida mina näen? Seega saadab mind raamatut kirjutades aktuaalne küsimus: kas maal toimib ja kuidas?

Oma eelmises raamatus „Sool haavas. Nüüdiskunstnikud üle Euroopa“ („Salt In The Wound. Encountering Contemporary Artists across Europe“, 2016. aastal ilmus hollandi keeles, 2019. aastal tõlgiti inglise keelde) olete vaatluse alla võtnud Euroopa nüüdiskunsti meediumist olenemata. Millistest põhimõtetest lähtusite selle raamatu kunstnike valikus?

Püüdsin anda edasi Euroopa kultuuri mitmekihilisust. Tihti mõeldakse Euroopast kui poliitilisest või majanduslikust üksusest. Mina tahtsin näidata Euroopat läbi kunstnike silmade, et mõista nende maailmavaadet ja nende teostes sedastatud hoiakuid. Kunstnikel on märkimisväärsed teadmised oma paiga traditsioonide, uskumuste ja kommete kohta, sest nad kuuluvad sinna.

Näiteks Mirosław Bałka on uurinud sõjajärgse Poola maastikke. Tema teoste keskne teema on holokaust, kuid ta edastab oma ideid nii peenetundeliselt ja varjatult, et vaataja kohe ei taipagi, mida talle näidatakse. Talle tähendab Teine maailmasõda otsest seost oma perekonnaga.

Mõnele nooremale kunstnikule, näiteks Flo Kasearule, on oma riigi iseseisvumine olnud üks loomingulisi lähtepunkte. Tema teosed peegeldavad, kohati irooniliselt, mida tähendab olla eestlane ja millised klišeed sellega kaasnevad. Oma kodumuuseumi projektiga on ta käsitlenud asjaolusid, mis osutavad teie kunstielu infrastruktuurilistele puudustele. Olla kunstnik Eestis tähendab, et ei saa oodata olude paranemist, vaid tuleb midagi ette võtta, näiteks asutada oma institutsioon.

Alustate oma raamatu sissejuhatust Czesław Miłoszi 1990ndatest pärit tsitaadiga, kus ta kritiseerib lääne­eurooplasi, kes on tõmmanud enda ja Ida-Euroopa vahele piiri ning sisendavad endale, kuidas see, mis on idas, pole üldse tähtis. Ta põhjendab sellist mõtteviisi lääne inimese kujutlusvõime puudumisega. Sattusin hiljuti lugema kunstniku-teoreetiku Peeter Linnapi ja kriitik Michael Köhleri samast ajast vestlust, kus Köhler väidab, et olla Baltimaade kunstnik on küll tore, kuid see on kõige madalam seisund, sest mis saab siis, kui huvi selle locus’e vastu jahtub. Poliitilistel huvidel on komme sihtmärki vahetada, samuti juhtub sageli ka eksootiliste maade avastamisega.2

Kas 1990ndatele nii omane binaarne suhtumine on säilinud?

Olen hollandi kodanik, aga aastaid elanud Saksamaal. Teise riiki kolimisel ärkas minus huvi, kust inimesed on pärit ja millise lisamääratluse see neile annab. Päritolu on siiski kõigest üks identiteedi aspekt. 1990ndatel lähtuti ilmselt rohkem rahvusvahelistest kunstikeskustest. Näiteks Berliin oli kindlasti koht, kus kunstnikud elada tahtsid. Praegu pole sellisel vaatenurgal enam alust, sest kunsti tehakse igal pool ja kõikjal on eripära, oma elukvaliteet. Pealegi on praegu Berliini-taolises linnas raske tegutseda, sest seal on väga suur konkurents. See pole kunstnike paradiis.

Miks peaks Baltimaade kunstnikke määratlema kui kõige madalamat seisundit? Mina seda nii ei tee, aga eeldan, et vihjate asjaolule, kuidas turumehhanismi toimel teatud ajaperioodil sildistatakse – Poola kunstnikud, Baltimaade kunstnikud –, kuni algab järgmine haip. Turg toimib pealiskaudselt, sest vaevleb igavuse käes. Õnneks on kunst palju enamat kui see, mille turg omaks võtab ja ära kasutab. Oma kogemusest võin öelda, et nüüd, kui olen korduvalt Eestit ja Lätit külastanud, hakkab sisetunne nende paikade kohta tasapisi pärale jõudma. See võtab veidi aega.

Mulle meenub üks Eesti näituseprojekt „Sinu perifeeria on minu kese“ („Your Periphery is my Centre“)3, mis on minu meelest õnnestunumaid tähendusväljaga pealkirju. Euroopas on palju kunstikeskusi ja enamikule on keskus seal, kus parajasti viibitakse.

Selles raamatus väidate veel, et kunstnikud on kujutlusvõime kandjad. Kelle haavadele te pealkirjas osutate?

See pealkiri pärineb raamatu tarvis Mirosław Bałka kohta kirjutatud esseest. Mirosław kasutab soola oma installatsioonide materjalina, et projitseerida sellele filmi. Talle meeldib niiviisi saavutatud visuaalne kvaliteet, kuid ta kasutab soola ka selle puhastava sümboolse tähenduse tõttu. Mirosław Bałkat huvitavad holokausti tekitatud haavad, mida ta on Poolas kõikjalt leidnud. Tema teosed köidavad, sest holokaust ei ole ainult Poola ja Saksamaa ajaloo osa – need haavad puudutavad ja mõjutavad kogu Euroopa kultuuri. Olen täheldanud, et paljud kunstnikud kaevuvad mõneski mõttes keerulistesse teemadesse, näiteks Rumeenias Irina Botea, kes lähtub oma kunstis Ceaușescu režiimist, või Portugalis Paula Rego, kes käsitleb katoliikluse moralismi. Kunstis saab rääkida metafooride kaudu või raputada haavadele soola ja luua kujutisi sellest, millest rääkida ei taheta.

Kas jäite oma viimatise külaskäiguga Eestisse rahule?

Esmalt külastasin Eestit 2012. aastal ja pärast seda korduvalt aasta või kahe tagant. Isegi kui Eesti kunstiturg on väike, mistõttu on kunstnikel raske elatist teenida, tunnetan siin innukust, mis mulle väga meeldib. Näib, et asjaolud paranevad.

Viimasel külaskäigul nautisin väga Tartut ning Krista Möldri, Eike Epliku ja Kristi Kongi näitusi. Kui raudteejaamast välja astusin, üllatas mind Tartu rahulik atmosfäär. Tundsin, et see linn on koht, kus tahaksin kauem viibida ja kirjutada.

1 https://www.researchgate.net/publication/273593425_Camera_as_Object_and_Process_An_Interview_with_Victor_Burgin

2 Peeter Linnap, Teised meie fotost – Rmt: Silmakirjad: kirjutisi fotograafiast ja visuaalkultuurist 1986–2006. Tartu Kõrgema Kunstikooli toimetised, Tartu 2007, nr 3, lk 276.

3 Rael Arteli kuraatoriprojekt (2011), mis koosnes kolmest näitusest: Tallinnas EKKMis, Kim?-is Riias ja Poolas Białystokis Arsenali galeriis.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht