Kunstiõpetamine – mida oodata nüüdiskunstilt?

Priit Pärn

EKA õppetoolide juhatajad kõnelevad nüüdiskunsti õpetamisest (vt algus Sirbis nr 5). Seekord on sõna vabade kunstide teaduskonna animatsiooni osakonna juhatajal Priit Pärnal. Palun tooge välja kolm olulist momenti, mida nüüdisaegse kunsti õpetamisel tuleb silmas pidada. Miks? Kas EKA praegune õpetussüsteem toetab noorte kunstnike (tudeng on ju seda) arengut ning edaspidist iseseisvat tegutsemist nüüdiskunstiväljal? Kui ei, siis mida EKA õpetamisviisi juures tuleks muuta? Priit Pärn: Kahtlemata üritame EKA animatsiooni osakonnas olla oma õpetamistes nüüdisaegsed, iseasi, kas see, mida me õpetame, on kunst. Bakalaureuse tasemel see kindlasti kunst ei ole. Sisseastujad on anima asjus täiesti valged lehed ning neile tuleb õpetada kõiki alaga seotud oskusi. Neid on aga üsna palju. Tuleb olla stsenarist, kunstnik (selle sõna mittepateetilises mõttes), animaator, arvutiinimene, monteerija, helispets, skulptor, õmbleja ja mida veel. Kolme aastaga jõuab sellest kõigest mingi ettekujutuse saada. Nende kolme aasta jooksul peab iga tudeng tegema kaks filmi. Magistriõppes on latt tunduvalt kõrgemal, kuna eeldatavasti on sisseastujatel juba animatsioonialane kogemus/koolitus olemas. Magistriõpe on rahvusvaheline ning juba see tagab tudengite väga erineva tausta, mis ka nende töödes kajastub. Magistrid on teinud filme, mis – kui need ei oleks filmid – mahuksid tõenäoliselt mõiste „kunst” alla.

Share this...

Facebook

Twitter

Kolm olulist momenti? Tasemel materiaalne baas, pädevad õppejõud, eelsoodumuse ja motivatsiooniga tudengid.

Animatsioon erineb teistest EKAs õpetatavatest erialadest projektide suure töömahu poolest. Filmi eriala õppides on kõige olulisem teha filmi. Sealt tuleb kogemus, sealt tuleb spetsiifilise „keele” valdamine. Viieminutise joonisfilmi valmimiseks võib kuluda üle tuhande töötunni. Sellist mahtu ei saa näidata mingis õppekavas, sest siis ei jääks ruumi muudele – kohustuslikele ja poolkohustuslikele erialadele.

Kuivõrd antud juhul on filmikooli eriala kunstikooli osa, siis eespool mainitud vastuolu on siia juba eos sisse programmeeritud. Paraku pole erilisi probleeme tekkinud, kui mitte arvestada seda, et enamasti ei läbita magistriõpet mitte kahe, vaid kolme aastaga. Akadeemilise puhkuse aasta kasutatakse filmitegemiseks.

EKA animatsiooni osakonna suur eelis on tema väiksus. Tänu sellele on võimalik individuaalne kontakt iga tudengiga. Ilmselt on see vastuolus üldiste trendidega – massiülikoolidega, kus rõhk on kvantiteedil, mitte kvaliteedil. Minu seisukoht on, et filmitegija elukutse on elitaarne ja seda peab ka vastavalt õpetama. Individuaalselt, arvestades iga õpilase isikuomadusi. Pean loomulikuks, et osa õpilastega kestab õppejõu kontakt ka pärast lõpetamist. Õpetaja ja õpilase suhe kasvab sujuvalt üle kolleegide suhteks.

Võiks loetleda palju puudusi: materiaalne olukord, õppejõudude vähesus … Tean aga, et Euroopas on koole, kes meist hoopis kehvemas seisus.

Oma olemasolu kuue aasta jooksul on EKA animatsiooni osakond maailmakaardil täitsa olemas. Ja animatsioon on selline valdkond – igal juhul meil Eestis –, kus ei ole kohalikku mõõdupuud. Seda ka tudengifilmide puhul. Läbilöök peab olema kohe rahvusvaheline.