Kunstikogumise võim

Reet Varblane

Näitus „Eesti värvid – 150 aastat eesti  maalikunsti Enn Kunila kollektsioonis” Helsingi Taidehallis kuni 24. XI, kuraator Harry Liivrand, kujundaja Olev Subbi; näitus „Itaalia joon. Itaalia XX sajandi kunst Pieraccini kogust” Ateneumis kuni 16. I 2011, kuraator Heikki Valme; näitus „Mant. Damien Hirst ja kaasaegsed” Kiasmas kuni 7. XI, kuraatorid Arja Miller ja Satu Metsola.  Helsingis on praegu vaadata vähemalt kolm erakogude põhjal koostatud näitust. Need kolm, mida pean selles artiklis silmas, on väljas Soome pealinna kunstinäitamise esinduspaikades:  Enn Kunila kogu näitus „Eesti värvid” („Viron värit”) Taidehallis (Helsingi Kunstihoones), Young British Artistsi (Noorte Briti Kunstnike) peamiselt soome erakogudes leiduvate tööde põhjal koostatud näitus „Mant” („Cream”) Kiasmas ning Rolando ja Siv Pieraccini kogust Ateneumile kingitud itaalia XX sajandi graafika näitus „Itaalia joon” („Viiva Italia”) Ateneumis. Pole kahtlust, et Helsingi väiksemates galeriides võib leida veel nii mõnegi erakogu põhjal koostatud väljapaneku. Aga seegi tõsiasi, et need kolm näitust on sattunud ühele ja samale ajale, aitab tuua välja kunstikogumise ja kogu esitlemise viise ja tähendust.      

Taidehalli näitus on ühe kunstikogu klassikaline esitlus: kuraator on võtnud valiku tegemisel arvesse kogu kronoloogilise ning isikulise ulatuse, olnud pieteeditundeline nii koguja kui ka kogu suhtes. Taidehalli väljapaneku varajasem töö on Johann Köleri etüüd „Itaalia maastikule” 1859. aastast ning hiliseim Laurentsiuse „Mappelthorpe’i kalla” 2009. aastast. Näitust raamistavaid aastaarve silmas pidades võiks öelda, et see väljapanek haarab eesti kunsti pooleteise sajandi jooksul ehk selle põhjal võib saada ülevaate eesti kunsti ajaloost, iseäranis kui vaadata eksponeeritud teoste autorite nimesid; välja arvatud mõned üksikud, kuuluvad kõik eesti rahvusliku kunsti ajalukku. Selles võtmes on ka  Taidehalli näitusest räägitud: eelkõige, et see on suurim eesti kunsti näitus, mis üldse läbi aegade Soomes on väljas olnud, kõrvale on toodud Taidehalli 1929. ning 1989. aasta eesti kunsti näitus. Kuid Enn Kunila kollektsiooni puhul ei saa rääkida eesti maali ülevaatest: see hõlmab küll väga pika aja, palju kunstnikke (praegu on väljas 111 maali 44 autorilt), katab suhteliselt hästi 1920ndad – 1940ndad, kuid nendegi kahekümne aasta sees on „suuri  auke” ehk Eesti Kunstnikkude Rühma, peaaegu kõigi naiskunstnike, kelle maalimisviis (eelkõige eluhoiak) on toonud meie kunsti midagi teistsugust, millega omaaegsed kriitikud jäid hätta, Pallase taustaga 1930ndate alguse argielu poetiseerijate puudumine, kui tuua vaid mõned näited. 1950ndate lõpust ja 1960ndatest puudub vaata et täielikult Ülo Soosteri ümber (vaimselt) koondunud 1960. aasta rühmitus, sürrealistlik(um) väljendusviis,  viimaste aastakümnete maali mitmekesistest suundumustest kõnelemata. See kogu (ja seetõttu ka selle valik) on koguja (või siis tema nõuandjate) nägu. Seetõttu ei ole Taidehalli eesti kunsti näitus kunstiajalooline nähtus, vaid kunstikogumise kui praeguse kunstimaastiku ühe välja esitlus. YBA kohta käivat tõdemust – kunstikogumine kui kunst (ehk kaasaja kunsti ning selle kogumise tõstmine avalikult imagoloogilise sootsiumi toimemehhanismide  hulka) – pole Kunila fenomeni puhul päriselt õige kasutada, aga see kõneleb meie praegusest ühiskonnast rohkem kui meie kunstiajaloo ülevaade või selle mõne nähtuse tõlgendus. 

Enn Kunila kunstikogu (nii nagu seda näidati Tallinna Kunstihoones ja nagu seda tehakse ka praegu Helsingis) on üks kunstikõnetusviis: võrdselt heal tasemel tööd on toodud vaatajani ühtse rahuliku tervikliku reana, eriliste rõhuasetuste või uudse dialoogita.  Vaid Elmar Kitse ja Tiit Pääsukese maalide kõrvutamine, 1960ndate abstraktsionismi arenduse (sugugi mitte Kitse esimeste abstraktsete tööde, vaid juba välja kujunenud laadi näitel) mäng 2000ndate post(või isegi postpost) modernistliku abstraktsionismi tõlgendusega lisab väljapanekule tibakesegi vürtsi. Kaido Ole küsis avamisel Taidehallis, kas mul on selles väljapanekus oma lemmik või kas Kunila kogus on mõni maal, milleta oleks võimatu teha head (huvitavat, adekvaatset) eesti kunsti näitust. Ado Vabbe kunst, ka tema 1940ndate ja 1950ndate figuraalsed tööd, on mulle alati palju tähendanud, August Janseni punastes toonides maskeraadlik Kadrioru vaade on üllatav nii kunstniku kui ka 1930ndate kunsti kontekstis, Tiit Pääsukese kunstis on ikka olnud midagi sellist, mis on pannud seda veel kord vaatama, konnotatsioone leidma. Eks seda rida annab pikendada,  sest Kunila kogu (ja ka selle Taidehalli valik) on ühtlaselt hea tasemega, kuid selles (vähemalt näitustel eksponeeritud valiku järgi) pole ühtegi tööd, milleta ei saaks teha eesti kunsti klassikast huvitavat näitust. Näiteks Mart Lepa koguta jääks õige sageli hätta. Kuid nii kevadise Tallinna Kunstihoone kui ka praeguse Helsingi Taidehalli väljapaneku puhul tuleb tõdeda vapustavalt suurepärast turundust, milleta, kas tahame endale tunnistada  või ei, ühestki näitusest (kunsti esitamise kooslusest) fenomeni ei loo. Enn Kunila kogu näitus on fenomen, alates juba kõrgetasemelisest avamisest, kus osalesid nii Eesti ja Soome välisminister kui ka Soome president isiklikult, mõlema riigi kunstisõpradest, meediast (televisioonist, raadiost, ajalehtedest) kõnelemata. Lisaks iseenesestmõistetavalt lobedate tekstidega esinduslik soomekeelne kataloog, ükskõik millist sõnumit kataloogitekstid  ka ei edasta. „Eesti värvide” näituse avamine oli (ja sellega seotuna ka näitus ise on) vaieldamatult positiivne sündmus, mille taga seisab Eesti kontekstis uut tüüpi ärimees – ärimees kui kultuurisaadik. Eesti riigi maine kujundamise seisukohalt on see suurepärane ettevõtmine.   

Ka Ateneumi itaalia graafika väljapaneku taga seisab kultuurisaadik: kolmkümmend viis aastat Soomes elanud itaalia kirjastaja ja galerist Rolando Pieraccini on organiseerinud  hulgim itaalia kunstnike näitusi Soomes ja vastupidi, enamgi veel – tänu tema tegevusele on soome nüüdiskunst jõudnud Euroopa suurte muuseumide nagu Viini Albertina või Firenze Uffici galerii kogudesse. Kunstikogumises on Pieraccini keskendunud itaalia, täpsemalt Urbino koolkonna XX sajandi graafikale, hiljaaegu kinkis ta oma enam kui 800 graafilise lehega kogust 550 tööd Ateneumi muuseumile. Näituselgi on väljas 40 itaalia  kunstniku nagu Giorgio de Chirico, Carlo Carrà, Gino Severini, Alberto Burri, Giorgio Morandi jpt tööde ilus valik. Taas tuleb rääkida kunstiklassikast, ajaloolisest väljapanekust, kuigi mõnedki neist kunstnikest nagu Alberico Morena, Walter Piacesi, Duilio Rossoni, Walter Valentini elavad ja töötavad praegugi. Pieraccini alustas kogumist 1960ndail, mil enamik Urbino meistritest oli veel elus, ning temagi (1960ndaile iseloomulikult) oli oma hoiaku poolest eksistentsialist. Ka sellest kogust – olgu tegemist abstraktsete kompositsioonide või maastiku- ja linnavaadetega – tuleks rääkida eksistentsialismi võtmes ning see aitab kaasa II maailmasõja järgse Itaalia süvamõistmisele. Ateneumi sügishooaeg on pühendatud Itaalia kunstile, „Itaalia joon” on selle üks samm.       

Kiasma „Mant” räägib nii Soome kunstikogujatest (vähemalt mõne väga rikka ja nüüdiskunstiteadliku koguja näitel) kui ka rahvusvahelises mõttes lähikunstiajaloo ühest tähendusrikkamast nähtusest, YBA fenomenist. Kuigi näitusel ei ole väljas YBA kunstnike kõige olulisemad, sümptomaatilisemad tööd, saab ka selle valiku põhjal ettekujutuse 1990ndatel ilma teinud Briti noorte kunstnike töödest. Enamgi veel, see väljapanek on otseselt üles ehitatud nii uut laadi kunsti kogumise kui ka uut laadi kunstikogumise fenomenile: kunsti, mis on juba loodud arvestusega, et selle ostab ära just see kunstikoguja, ning  kunstikogumise, mille puhul kollektsionäär ei taha saada just selle (kõige erilisema, tähendusrikkama) kunstiteose omanikuks, vaid ostab teatud laadi kunsti, nähtust terve väljapaneku kaupa, nagu tegi Charles Saatchi, kui tema uue, noorte kunsti ostmist võrreldi Imelda Marcose kingade ostmisega. Just selline uus kunstikogumise moodus viis kunstituru ülekuumenemiseni ning YBA rühmituse, aga selle kaudu ka 1990ndate nüüdiskunsti  tõusmiseni massimeedia staarideks. Loomulikult eeldab selline teadlik turu ja meediaga manipulatsioon kunstniku ja koguja kõrval ka vahendajat: YBA fenomeni „püha kolmainsuse” kolmanda lüli koha täitis Jay Jopling. Kuigi YBA ei mahu enam ammu ühe kitsa nähtuse raamesse, nii mõnelgi neist pole kunagi olnud küünilisi ambitsioone massimeedia ja turuga mängimiseks, ei maksa mõelda, et selle näituse tööde omanikud,  Soome kunstikogujad, on sinisilmsed idealistidkunstiarmastajad, kes ei tea midagi YBA (eelkõige Damien Hirsti) ja Saatchi manipulatsioonidest. Koos YBA kunsti omandamisega on nad ka uut tüüpi kunstikogumise kui imagoloogilise maailma suurepärase peegelduse tootjad, aga ka läbinägijad. Ja seetõttu räägib see näitus ka praegusest Soome ühiskonnast.   

Eesti meedia oli ka Enn Kunila kogu turundajatel käpas. Kas „Kölerist Subbini” ja „Eesti värvid – 150 aastat klassikalist maali Enn Kunila kogust” räägivad ka midagi praegusele  ajale olulist Eesti ühiskonnast? Või ka Soome ühiskonnast? Selle identiteedi mitmekesisusest?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht