Kunstikogu ei ole ainult hinnasiltidega esemete kogum

Aleksandra Murre: „Muuseum ei tohi olla kunstiteoste väärtuse kunstlik paisutaja. Me ei tee koostööd kogudega, kus teoseid ostetakse ja müüakse nagu aktsiaid.“

REET VARBLANE

Mikkeli muuseumi viimase kümne aasta näituseprogrammist moodustavad enamiku kunstikogude põhjal koostatud näitused. Igal aastal on olnud vähemalt üks väljapanek, kus kunstiavalikkuse ette on toodud mõni erakogu või selle paremik: 2013. aastal oli animalistika näitus perekond Sterni kogust, aastatel 2013-14 ajalooliste piiblite näitus Jaan Paruski kogust, 2014. aastal eesti klassikalise maalikunsti näitus Enn Kunila kogust, aastatel 2016-17 Margus Punabi kogu näitus, 2018. aastal ikoonide näitus Nikolai Kormašovi kogu põhjal, aastatel 2019-20. Alfred Rõude kogu näitus, 2020. aastal Mart Lepa kogu näitus, praegu on väljas perekond Värniku näitus, aasta lõpupoole on plaanis Kalle Laasbergi, Andres Eilarti, Sven Pertensi ja Reigo Kuivjõe kogude põhjal Jüri Arraku varajase loomingu näitus. See ei ole veel täielik loetelu. Väljapanekutega on kaasnenud kataloog, mis tähendab kogu põhjalikumat läbitöötamist.

Mikkeli muuseumi näituste nimestiku järgi on pool erakogudest – Enn Kunila, Mart Lepa, Margus Punabi kogu, ka Alfred Rõude oma, kui mõelda ajaloolise kogu peale – kunstiavalikkusele juba varasemast ajast tuttav. Eelkõige seepärast, et kollektsionäärid on ise usinalt oma kogu tutvustanud ja selle põhjal välja­andeid koostanud. Näiteks maalikunstnik Nikolai Kormašovi sügav huvi õigeusu ikoonide vastu oli vähemalt kunstiringkondades varem teada. Ometi on pool kogudest kas suhteliselt või täiesti võõras. Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum tõi 2012. aastal vaataja ette õige mitu üldsusele tundmatut kunstikogu: „Ihade kollektsioon. Privatiseeritud kunst“ oli koostatud Kaupo Karelsoni, Robert Kimmeli, Laur Kivistiku, Armin Kõomäe ja Rain Tamme kogu põhjal.

Kadrioru kunstimuuseumi direktor Aleksandra Murre on olnud seotud Mikkeli muuseumi programmi kujundamisega ja kureerinud mitut erakogu näitust.

Milline on meie kunstikogude seis? Kas viimase kümne aastaga on midagi muutunud? Kas see on rikkam või vaesem kui varem?

Kunstikogumine kui nähtus, kollektsioneerimise ajalugu ning nüüdisaegsed kunstikogud on Mikkeli muuseumi huviorbiiti kuuluvad teemad, on muuseumi programmiline eripära. Johannes Mikkeli kollektsiooni eksponeerimiseks 1997. aastal avatud muuseum tegutses alates 2000. aastast mõnda aega Kadri­oru kunstimuuseumi satelliidina, kuid 2009. aastast, kui toimus näitus „Tee Revalisse“, võtsime teadliku suuna erakogude tutvustamisele ja uurimisele.

Kunstikogumine on XX sajandil olnud Eestis mitmekihiline nähtus. Sajandi alguskümnendeid tähistas baltisaksa kogude järkjärguline väljaviimine, eesti kodanluse tõus ning ka tekkiv huvi kunsti vastu. Koos oma kunstikoolkonna arenguga sai kunsti ostmine ja kodus kunsti eksponeerimine keskklassi ja haritlaste elu osaks, kujunesid ka esimesed suured kogud, nt Alfred Rõude oma. Siis tuli Nõukogude okupatsioon, mis lõikas läbi senise kunstituru toimimise, kunstikogumisest sai kahtlase maiguga tegevus, mis võis kaasa tuua lausa kriminaalsüüdistuse. Nõukogude ajal kujunenud kunstikoguja kui „vereimeja“ ja kahtlase inimese kuvand on olnud visa kaduma ning isegi praegu on suurtel erakogu näitustel ikka ja jälle kuulda küsimust, miks nii väärtuslikud kunstiteosed ei ole muuseumi ja kas ei peaks erakoguja kõik muuseumile ära andma.

Viimasel ajal tuleb täheldada kunsti aktiivsemat ostmist, taas on kujunemas inimeste ring, kes pole küll kunstikogujad, kuid kellel on kodus kunstiteoseid. Tähtis on kunstikogumise maine. Sellele aitavad kaasa Mikkeli muuseumi näitused, aga kindlasti ka kõige häälekama ja mõjukama kollektsionääri Enn Kunila sõnavõtud, näituse- ja kirjastustegevus. Tähtis on ka Jaan Manitski oma Viinistu muuseumiga. Kunstikogumine on võimalik ühiskonnas, kus on esmased vajadused rahuldatud, kus on teatud majanduslik stabiilsus ja on tekkinud reservid. Eks viimase aasta erakordne kunstioksjonite ja galeriimüükide aktiivsus peegeldab majandustendentse: on teatud ring kunstihuvilisi, kellel seisab kasutamata raha ning see investeeritakse stabiilsetesse väärtustesse, milleks kunst kahtlemata on.

Kunstigaleriide esindajad, kes korraldavad ka kunstioksjoneid, on viimastel aastatel märganud, et klassikalise, meie 1920ndate ja 1930ndate kunsti kõrval on hakatud huvi tundma 1960ndate ja 1970ndate kunsti vastu. Kas ka teie olete seda suundumust täheldanud? Või on teie huviorbiidis klassikalise kunsti kogud?

Vaade Margus Punabi kogu näitusele Mikkeli muuseumis 2016.-2017. aastatel.

Stanislav Stepaško

Mikkeli muuseumi huviorbiidis on kunstikogujad, mitte niivõrd see, mida nad parasjagu koguvad (kui see on meie seisukohast väärtuslik ja publikule huvitav). Seega näitame mitmesugust kunsti, mis iseloomustab kollektsionääri. Nii oli Margus Punabi näitusele valitud just uuema perioodi kunst, kuigi tal on kogus ka 1970ndate klassikuks saanud meistrite teoseid. See, et galeriid müüvad järjest rohkem 1960.-1970. aastate kunsti, näitab, et on kasvanud ajaline distants selle perioodiga – see kunst on saanud klassikaks, mida on aidanud kinnistada arvukad suurnäitused, sealhulgas klassikute näituste sari Kumus ja Tartu kunstimuuseumis, kataloogid. Kindlasti oleks meie suurimaks rõõmuks näidata vanade meistrite kunsti­teoseid era­kogudest, kuid paraku on Eestis Euroopa varasemat kunsti väga vähe ning peaaegu ükski selline kogu ei ole terviklik ega ulatuslik. Muuseum tunneb huvi ka väljaspool asuvate kunsti­kogude vastu, lähitulevikus on plaanis näidata Läti (kus on mõned väga huvitavad vene vanema kunsti kogud) erakogusid, 2022. aastal tuleb Jakob Rubinsteini kogu näitus (kogu asub praegu tema järeltulija käes Saksamaal).

Millal saab koju kunsti kogumisest kunstikollektsioon? Kas see on seotud teoste arvu või koguja spetsiifilise huviga kunsti vastu?

See on huvitav protsess, kuidas kvantiteet kasvab üle kvaliteediks. Kvantiteet ei tähenda tingimata teoste arvu, pigem teadmiste ja teadlikkuse suurenemist. Kunstikogumine on suur kirg, pühendumus, armastus. Mõnikord see kirg isegi häirib elu, mõnevõrra hävitabki, võib teha koguja (või ta lähedaste) elu keeruliseks (näiteks aastatel 1920–1970 Moskvas elanud Konstantin Toomingas, ka Johannes Mikkel, kunsti nimel elamist võime tähendada Mart Lepa puhul, kus kunstikogumisest on saanud elu sisu ja tähendus). Eelkõige sellised kogud pakuvadki muuseumile huvi, vähem investeeringuna kogutud kunstiteoste kogumid. Kollektsionääri psühholoogia ja antropoloogia on eraldi uurimissuund, selle ala spetsialistidega oleme sidet hoidnud ning 2022. aastaks valmistame ette seminari kunstikogumisest XX sajandil. Sellega tähistame Mikkeli muuseumi 25. aastapäeva.

Millises seisus on erakogude teosed? Kas need vajavad eraldi hoolitsust (puhastamist, restaureerimist, raamimist), enne kui neid saab muuseumis näidata?

Kuna oleme muuseumis näidanud kas aktiivses kogumisfaasis kollektsioone, mille puhul kollektsionäär ise on meie partner, või teinud ajalooliste, juba muuseumi jõudnud kogude retrospektiive, siis üldjuhul pole teoste vormistamine või seisund probleem. Suures osas on kogud heas korras, sest koguja hoolib oma varast, kuid on erandeid. Ja kuna Eestis on konservaatorite ring kitsas, siis sageli teame muuseumis või Kanutis töötavate konservaatorite kaudu teoste või kollektsioonide olemasolust (juhul kui omanik on soovinud seda infot jagada). Loomulikult, valmistades näitust kaks-kolm aastat ette, saame planeerida ka teoste konserveerimise. See on see, mida muuseum saab kogujale kollektsiooni näitamisvõimaluse eest vastu pakkuda (näitusetasu ei ole meil erakogude puhul tavaks). Seega on pea iga näituse puhul muuseumis konserveeritud üks-kaks teost (reeglina need, mille konserveerimine on keeruline töö, mida omanik pole omal kulul saanud teha, kuid teose väärtus on selline, et kunsti säilimise nimel on muuseum valmis korda tegemisse panustama) või on mõni üksik töö (ümber) raamitud, juhul kui see näituse terviklikkuse seisukohast on vajalik.

Stanislav Stepaško

eesis. XVII sajandi lõpp, puutahvel, krunt, tempera, Põhja–Venemaalt.
Nikolai Kormašovi kogu.
„Päästetud pühadus“ polnud pelgalt Nikolai Kormašovi ikoonide kogu näituse pealkiri, selles peitub kogu kujunemise taga seisnud pikaajaline ennastsalgav tegevus ja elu­filosoofia. Näituse kureerisid kunstniku pojad Andrei ja Orest Kormašov, koordineeris Aleksandra Murre.

Stanislav Stepaško

Mille põhjal teete oma valiku, et milline kogu on muuseumis näitamist väärt, milline mitte? Kas saab rääkida ka erakogu museoloogilisest väärtusest? Kui, siis mida see võiks tähendada?

Kui valime muuseuminäitusele kollektsioone, tuleb kindlasti kõne alla ka väärtuse küsimus. Mitte ainult kunstiväärtus, vaid ka ajalooline tähendus. Eesmärgiks on rikastada vaatajate (ja erialainimeste) teadmisi kunstist, laiendada Eestis oleva kultuuripärandi ringi (õigemini teadlikkust sellest), tutvustada huvitavaid isiksusi ja nende vaimseid huvisid, mis ju kajastub kunsti­kogus. See pakub vaheldust ja rikastab teiste muuseumide kujundatavat kunstipilti. Isikliku kogu näituse raames saame tuua välja teoseid, mis eraldi ei oleks ehk kunstiteadlaste huvi pälvinud, kuid mis täiendavad meie teadmisi kunstnikest. Aga iga kogu puhul teeb kuraator oma valiku, mille puhul on kaks peamist kriteeriumi: kollektsiooni (kollektsionääri) iseloomule vastamine ja kunstiline kvaliteet, just selles järjekorras.

Kui palju olete oma erakogude näituseprogrammis teinud koostööd galeriidega, kus viimase veerandsaja jooksul on korraldatud kunstioksjoneid (Haus, Vaal, Vernissage, E-Kunstisalong), et nii hoida silm peal ka potentsiaalsetel uutel kogudel? Või töötab muuseum teistsuguse loogika järgi?

Algusaastatel tegime koostööd St. Lucase galeriiga, sest Nikolai Merkurjev oli galerist, kes kõige enam müüs vanemat Euroopa ja vene (aga ka baltisaksa) kunsti ning see valdkond pakkus muuseumi kuraatoritele, eelkõige mulle, kõige enam huvi. Siis tekkisid tutvused kunstiteoste omanikega ning saime alustada oma erakogudele pühendatud muuseumi imago kujundamist. Teiste galeriidega on Eesti kunstimuuseum koostööd teinud ka varem, sest oleme otsinud nende kaudu teoseid, mida sooviti mõnele Kumu näitusele, ja oli teada, et need olid erakogusse ostetud oksjonilt. Pärast kaht esimest galeriiga koostöös valminud näitust pole Mikkeli muuseum koos galeriidega enam näitusi teinud, vaid suhtleme kogujatega otse. Saame infot konservaatorite kaudu, samuti kunstiteadlastelt, kellega kogujad on konsulteerinud ning oma kogu tutvustanud. Mõned kogujad tulevad ise meie juurde. Eesti kunstimuuseum hoiab oksjonitel ja galeriidel silma peal ju ka muuseumikogu kujundamise pärast, sest oksjonid on kunstivälja ja seepärast ka meie töö tähtis osa.

Erakogude ja muuseumi koostöös on tähtis eetiline aspekt. Muuseum kui avalik asutus ei tohi olla kunstiteoste väärtuse kunstlik ülepaisutaja (kuigi osaliselt on see paratamatu), mistõttu ei ole me soovinud teha koostööd kogudega, kus vastavalt turuolukorrale ostetakse ja müüakse teoseid nagu aktsiaid. Töötame pühendunud kunstiarmastajatega, kellele kollektsioon on midagi enamat kui hinnasiltidega esemete kogum.

Millised on teie enda lemmikkogud? Miks?

Lemmik on alati see, millega ise töötan. Koostades näitust koostöös kollektsionääriga saan nii kogu kui ka selle omanikuga heaks tuttavaks, satun vaimustusse. Seega professionaalsuse säilitamise huvides ei hakka ma ühtegi kogu esile tooma, kuid erakordselt põnev on see maailm kindlasti.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht