Kunstiihalus EKKMis

Triin Loks

Näitus „Ihade kollektsioon. Privatiseeritud kunst. Eesti kaasaegne kunst erakollektsioonidest” EKKMis kuni 26. VIII, kuraator Anders Härm. Anders Härmi kureeritud näitus on koostatud viie erakollektsionääri Kaupo Karelsoni, Robert Kimmeli, Laur Kivistiku, Armin Kõomäe ja Rain Tamme kogu teostest. „Ihade kollektsiooni” on valitud teosed, mille valmimisaeg ulatub 1990ndatest tänase päevani. Vanematest tegijatest on esindatud Jaan Toomik, DeStudio ja Peeter Laurits, Marko Mäetamm, Kaido Ole, Agur Kruusing, Laurentsius, Peeter Allik, Mall Nukke, Toomas Volkmann, Tarvo-Hannes Varres, uuematest Merike Estna, Kiwa, Maarit Murka, Alice Kask, Elis Saareväli, Tõnis Saadoja, August Künnapu, Rauno Thomas Moss, Katrin Rüütli, Krista Mölder ning päris viimasel ajal esile kerkinud kunstnikest Laura Põld ja Marta Stratskas. Pressitekstis kutsutakse näitusekülastajat üles bachelard’likule psühhoanalüüsile: „Kujutlege, umbes nii nagu Gaston Bachelard’gi, et maja, antud juhul siis EKKMi maja, on inimteadvuse metafoor oma salasoppide ja keerdkäikudega, selgemate ja hämaramate nurgatagustega”. Tegu pole siiski reisiga kunstikoguja pähe, vaid pigem omalaadse katsega jõuda kollektsionääride kollektiivse alateadvuseni, seda enam, et teoste all puudub viide omanikule. Kuraatori hinnangul on näitusel vähe otseselt isiklikku informatsiooni, kuna tegemist on üldistuse, fiktsiooniga, mis põhineb küll reaalsetel kollektsioonidel, aga mis näituse koostamise printsiibist tulenevalt ei ole kollektsioon.

Ühest näituseruumist teise liikudes, püüdsingi luua kunstikollektsionääri koondportree. Taiesed on eksponeeritud kolme korruse tubades, millele lisanduvad koridoride seinapinnad. Teoste paigutus on loogiliselt voolav ja hästi õnnestunud: alustatud on vanemate tegijatega ja varem valminud teostega (kõige vanem eksponaat on Jaan Toomiku „Homo Sovieticuse sünd”, 1989), kõige uuem ost tundub olevat Laurentsiuse „Ceci nes pas J. Köler” (2012), kõige viimasena on vaadata kõige nooremate kunstnike teosed. Kogu väljapanek moodustab terviku, igas ruumis tekib eksponaatide vahel kõnelus.

Kuna inimloomusesse kuulub vajadus ümbritsevat kuidagiviisi liigitada, et maailmas paremini orienteeruda, tegin seda minagi. Nagu põetaja Jenny Fields John Irvingu raamatus „Garpi maailm” jagab oma mõttes tööülesannete paremini organiseerimiseks sõjatandrilt haiglasse saabuvad mehed „pindmisteks”, „siseorganiteks”, „unistajateks” ning „minejateks”, liigitasin ruumist ruumi käies teosed kategooriatesse, seda rohkem või vähem vägivaldsel viisil.

Sissejuhatus

Esimene näituseruum sai ristitud sissejuhatavaks. Seintel on fotod kollektsionääride bürooruumidest, kuhu on paigutatud mõne eesti nüüdiskunstniku maalid. Seal on ka n-ö vanemate tegijate teosed (Mäetamm, Ole, Allik). Ühel fotol paistab, et Gildbankersi kontori seinal ripub Alice Kase maal mehest, kes on justkui oma varjuga ühte liidetud. Selles kontekstis tundub teosel kujutatu üsna tabav, tekitades assotsiatsiooni inimese seotusest raha ning pangaga: rahamured ja laenud jälitavad teda nagu vari, millest pole võimalik lahti saada. Tallinna Notarite kontori seina ehib aga Kaido Ole maal, kus väikesed hõbedased mehikesed viskavad ühe omasuguse suuremale ning võimsamale, nende üle troonivale isikule, kes tema üle veriselt kohut mõistab. Kas tegu võib olla iroonilise viitega õigussüsteemi kõikvõimsusele? Olgu nende maalide tegeliku tähendusega kuidas on, kuid tahes-tahtmata tekitab keskkond teose mõistmiseks konnotatsioone.

Õuduste tuba

Järgmine ruum sai nimetatud õuduste toaks: väljas on psühholoogiliselt raskemad, kohati isegi õõvastavad pildid. Siit leiab näiteks Mäetamme nugadega varustatud päkapikud („Õudne mets”, 2003), Maarit Murka mustade juuste vahelt piiluva kurjakuulutava silma („Silm”, 2005), Laurentsiuse mustas barokses raamis surnud Kristuse pealuu („Dead Christ I, II ”, 2011–2012), Elis Saarevälja kipsis peaga veidi hullunud pilguga rindu eksponeeriva naisterahva kujutise („Nimeta”, 2006) ning Rauno Thomas Mossi mustvalged haiglastseenid („Haare”, 2006, „Tervendamine”, 2006), mis meenutavad kurjade vaimude väljaajamist mõnes vanas õudusfilmis. Püüdsin neid teoseid kujutleda kellegi seinal kodus või büroos – näituseruumid on midagi hoopis muud kui intiimne igapäevakeskkond. Üks viiest kollektsionäärist (soovis jääda anonüümseks) nendib, et mõned büroodesse rendile antud pildid sinna tegelikult ei sobi. Kollektsionäär Kaupo Karelson kommenteerib seda omakorda järgnevalt: „Usun, et kõigi kollektsionääride kogudes on töid, mis on mõeldud eksponeerimiseks oma elu- või tööruumides. Siiski suurimad pärlid ongi just need, mida neis ruumides ei saa välja panna, vaid mis ootavadki näitusi.”

Ülakorrusele liikudes lisanduvad fotod (Tarvo-Hannes Varres, Krista Mölder, Peeter Laurits, Toomas Volkmann) ning sealt leiab ka hüperrealismi lisandustega popiliku kunstitoa (Maarit Murka, Kiwa, Merike Estna, Mall Nukke), mille üldpilti valitseb alasti naise, naise kui seksuaalse objekti kujutis. Siiski pole tegu vaid kitšiliku erootikaga, välise efekti taga peitub üldjuhul irooniline alatoon. Tihtipeale ongi naeruvääristatud ühiskonna välise sära kultust ennast.

Kolmandal korrusel on kõike: nii maali kui graafikat, läbisegi on eksponeeritud nooremaid ning vanemaid kunstnikke. Sealt leiab ka näituse ainsa video, Laura Põllu „Stseen õunaga” (2010). Tuleb kiita teose õnnestunud paigutust: tunda on lagunemise hõngu, ruum on romantiliselt hämar, neli punast tooli paiknevad pisut mahajäetuna ekraani ees. Punaka tooniga video tütarlapsest, kes himuralt õuna silmitseb, seejärel sellest esimese argliku, seejärel juba julgema ampsu võtab ning ülima naudinguni jõuab. Lavastatud on pattulangemise mõrumagus nauding: patuga kaasneb ka nauding, muidu poleks patustamine niivõrd veetlev.

Maali ülemvõim

Kõige viimasele korrusele jõudes on selge, et kokku on kogu näitusel vaid üks skulptuur ning üks video. On ka natuke graafikat ning fotot, domineerib aga maal. Kunstimaailmas on ometigi toimunud suur nihe kunstist kui ostu-müügi objektist millegi palju laiahaardelisemani. Juba ammu ei domineeri vaid traditsioonilised kunstimeediumid, üha suurem hulk kunstnikke valib oma väljendusviisiks näiteks heli- ja videokunsti või performance’i ning seab teose kontseptsionaalse sõnumi ülemaks teosest kui objektist. 1990ndatel pälvis rahvusvahelist tunnustust ennekõike just eesti videokunst (Semper, Toomik), kuid selle näituse ainus video on valminud alles kaks aastat tagasi. Kas koguja eelistab ikkagi kunstiteost kui traditsioonilist objekti, midagi, mis on reaalselt kohal ja katsutav?

Kaupo Karelson, kelle kogusse kuulub ülalnimetatud õunastseen, kommenteerib oma suhet videokunstiga: „Ma olen väga õnnelik, et Laura selle töö mulle loovutas, see on kindlasti üks mu lemmikuid. Võib-olla see ongi hea näide, kuidas käegakatsutavus ja n-ö pilves säilitatav videofail on kollektsionääri jaoks ideaalselt ühendatud: „Stseen õunaga” on kombinatsioon kuue meetri laiusest maalist, mille keskele projitseeritakse video.” (Sel näitusel oli küll ruumi vaid teose 2/3 eksponeerimiseks.)

Teine kollektsionäär tunnistas, et talle pole videokunst seni erilist muljet avaldanud. Täiesti külmaks videokunst kui meedium teda siiski ei jäta, sest näitusi külastades süveneb ta sellesse peaaegu alati. Ka ei välista ta mõne video sattumist oma kollektsiooni, kuna maitse-eelistus võib muutuda. Kokkuvõttes nentis ta aga, et seda kunstiliiki on siiski raske tarbida.

Kuraator Anders Härm on üritanud oma sõnul vähest teistsuguses tehnikas (kui akrüül- või õlimaal) kunsti tuua välja nii hästi, kui näituse kontseptuaalne raam on võimaldanud. Näitusel eksponeeritud foto kuulub peaasjalikult ühte kollektsiooni ning graafika ja näituse ainus skulptuur teise. Tema hinnangul mängivad maali klassikalised omadused nagu ainulisus, kunstniku vahetu puudutus selle domineerimise juures küll rolli, kuid esimesel korrusel on väljas Peeter Alliku ja Kaido Ole väiksemasse, n-ö kollektsionäärisõbralikumasse formaati ümber maalitud teos. Ole ise on rõhutanud, et tema maalid ei ole unikaalsed: need võib alati teise formaati ümber maalida, ilma et midagi kaotsi läheks. Maal on investeeringuna ilmselt kõige atraktiivsem meedium, kuid investeerimisväärtuse kõrval on ka teisi põhjusi, miks ikkagi maali eelistatakse: suurus installatsiooni ja skulptuuri puhul või eksponeerimisviis video puhul.

Seejuures nendib anonüümseks jääv kollektsionäär, et turg ise on maalikeskne ning graafika, skulptuur ja video ongi tagaplaanil. Võta nüüd kinni, kas üks tingib teise? Kas võimaliku ostja puudumine ei innusta kunstnikke oma teoseid turule paiskama või ostja ei leia kesisest valikust endale meelepärast? Siiski tundub, et leigem pool on pigem kollektsionäär.

Nüüdiskunsti koguja nägu

Kollektsionäär kogub peamiselt maali ning autoritest eelistab üldiselt neid, kes on juba teataval määral tuntud. Karelson vastas küsimusele, kuivõrd ta püüab end kursis hoida kõige uuemate, värskemate tulijatega, et kuigi avastamine on kogumisprotsessi kõige põnevam osa, jäävad näitusepildis silma enamasti vaid tuntud nimed. Kas näitusepilt on tingitud kuraatori valikust või on kogujate maitse sarnane (see pole võimatu, sest nad on 30ndates ja 40ndates mehed)? Pigem on tegu siiski maitse kokkulangemisega, ka Härm kinnitas, et tedagi üllatas lisaks kogude suurusele osa kunstnike domineerimine.

Kuraatori hinnangul ostab kollektsionäär kunsti, millega tal tekib isiklik suhe, mis teda kõnetab. Eesti uued kollektsionäärid ostavad kunsti pigem emotsionaalselt kui strateegiliselt, kuid siiski võrdlemisi teadlikult. Nad on kursis nende kunstnike loominguga, kes neile meeldivad. Kaupo Karelson ei kogu küll väliskunsti, kuid talle meeldib käia kunstimessidel, sest seal saab võrrelda ja vaadata, millised Eesti kunstnike tööd võiksid kõnetada inimesi ka mujal. Karelson usub: iga Eesti kollektsionäär unistab sellest, et tema kogus on kunstniku tööd, keda hinnatakse ka mujal maailmas. Ka anonüümseks jääda soovinud koguja tunnistas, et üldiselt lähtub ta ikkagi sellest, mis meeldib, kuid kuulab ekspertide soovitusi ja arvestab ka teoste võimalikku tulevikuväärtusega, kuigi on teadlik sellest, et teoste hind märkimisväärselt ei kasva.

Veel üks väljapanekut ühendav tähelepanek: domineerib inimese kujutis. Millegipärast kerkivad esile kehaosadega kimpus tüübid (üllatavalt palju on kujutatud kompaktsuse kaotanud inimkeha: Alice Kase keskelt poolitatud roomav mees ning teine mees, kel on sületäis jäsemeid, Jaan Toomiku kaela otsast minema lennutatud pea, Katrin Rüütli musta ülikonnaga peata bürokraatide rivi, DeStudio karvadega kaetud silmamuna ning silmamuna kui rinnanibu). Selline poolitamine ja segipaiskamine võib viidata iseendaga pahuksis olemisele: hing ihkab üht, aga keha teeb mõistuse sunnil hoopis midagi muud.

Näituse üldpilt on maitsekalt vaoshoitud, kuid siiski mänguline ja vaba, sest kunstikaanon on muutunud: kollektsionäär eelistab küll maaliformaati, kuid mitte traditsioonilist kujutamislaadi, pigem mängib rolli teose sõnum. Seega pole ihade kollektsiooni puhul tegemist Sinihabeme salakambriga, mille põrandat katab laipade virn ja kuhu sisse piiludes võib saada üheks neist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht