„Kultuuripealinn Vilnius 2009” ehk

Anneli Porri

Kas teha kunsti või midagi kõigile?'

 

Septembri lõpus tutvustas 2009. aasta kultuuripealinn Vilnius oma kunstiprogrammi ja aasta kava koostamise põhimõtteid. Üritus oli ajastatud sügisesele ühe nädalalõpu vältavale minifestivalile „Kunst ebaharilikes paigus”. Nii festival kui presentatsioon kultuuripealinna visioonist tekitasid rohkem küsimusi kui andsid vastuseid, kusjuures probleemid on eeldatavasti Tallinnaga üsna sarnased.

Vilniuse tunnuslause on „Kultuur elab” ja logo kujutab klorofüllirohelist rakku, vetikat, pusletükki või lõiku metrooplaanist. Peamise ülesandena näeb Vilnius kultuuri toomist nii-öelda elutasapinnale, nii kultuuri kandjate kui ka tarbijatena peaksid toimima väikesed inimgrupid oma igapäevaelu sees. Kultuuriaasta ideeline toestik on laenatud Fluxuse-liikumiselt, Leedu suurimalt panuselt maailma kunstiellu. Sellega seotud isikud väitsid, et kunsti on võimalik harrastada igal pool, igal ajal ja et igaüks võib olla kunstnik. Sügavalt sümpaatne on leedulaste soov juhtida oma kultuuriaastal tähelepanu inimeste kohalikule omaalgatuslikule tegevusele, toetada rohujuuretasandi algatusi, tugevdada sidet era- ja avaliku sektori vahel, Leedus elavate rahvuste vahel (karaiimid, juudid). Peamisena peaks kõlama jääma, et igaüks on osa kogu kultuurisüsteemist ja teistega seotud, igaühe jaoks on kultuuri(pealinna)s koht olemas.

Numbrites väljendatuna ootab „Vilnius 2009” 3 miljonit kultuurisündmuste külastajat, 300 kultuuriüritust, kusjuures kolm-neli saaksid Vilniuses traditsiooniks. Keerulisem on sisuliste otsustega, alustades küsimustega, mida teha, ja veelgi olulisemana, kellele teha, ja kõige kriitilisemana, kuidas sihtrühm oma ürituse üles leiab. Paratamatult tekitab kultuuripealinna tiitel väga suuri ootusi nii tunnustatud kui alternatiivsete kultuuritegijate ja nii kohaliku kui välismaise publiku seas: ühed loodavad tunnustatud ja tähele pandud esinemisvõimalust, teised enneolematut kultuurielamust, mis oleks ühtemoodi originaalne ja representatiivne.

Kultuuripealinna taasjuurutatud fluxus­likud live-esinemised paistavadki kõige rohkem silma neljal väikefestivalil, mis on jagatud aastaaegade vahel ja toovad igasuguse kultuuritegevuse välja tänavatele, sealhulgas tänavamuusika päev kevadel, ööfestival suvel, kunst harjumuspäratutes paikades sügisel ja valgusfestival talvel. Selliste ürituste juures tekib Fluxuse mõtte rakendamisel oht, mida näitas ka käesolev kunstinädalalõpp, et kunst, mis on mõeldud kõigile, ei pruugi tunduda „enam kunstina” ei professionaalidele ega  „veel kunstina” tavapublikule. Järelikult tuleks selle tutvustamiseks mingit teistsugust retoorikat kasutada ja kunstnikkond peab väga täpselt tajuma enda seotust kogukonnaga ja vastupidi.

Nii „Vilniuse 2009” kui „Tallinna 2011” on tekitanud suuri lootusi, et pärast seda läheb paremaks: pareneb kultuuri infrastruktuur, leitakse uusi võimalusi, personal saab vajalikku väljaõpet ja praktikat, tekivad uued kontaktid ja intellektuaalne võimekus kasvab märgatavalt. Tallinna puhul on lootused alles, aga see, mida kirjeldas Vilnius oma praktiliste eesmärkidena, tundub utoopiana. Kultuuriaastani on kolm kuud! Tänavapildis andsid tiitlist märku väga üksikud plakatid ja ererohelised logoga elektriautod, juurde on ehitatud või renoveeritud kaks kultuurihoonet.

Korralduse juures on kõige suurem uudne samm vabatahtlike kasutamine. Teadaolevalt on see Leedus esimene kord, kus nii laialdaselt kasutatakse vabatahtlikku tööd kultuuriürituste korraldamise juures. Kusjuures tuleb teha vahet vabatahtliku tööl ja alamakstud abitööjõul, need on täiesti erineva toimimisloogikaga asjad. Vabatahtlik töö kogub sümboolset kapitali, milleks on kogemused, praktilised oskused, tutvuste võrgustik jms, alamakstud töö tekitab trotsi ja hoolimatust. Ma saan aru, et vabatahtlike tekkimiseks on vajalik mingi majanduslik ülejääk, aga põhiline muutus peaks toimuma mõtlemises, see tähendab, et hinnatakse nii panust kui saadavat kogemust.

Siit jõuamegi põhilise küsimuseni Vilniuse 2009. aasta kultuuriprogrammis: ilmselgelt ei panusta Vilnius mitte säravate kultuuritulemuste efektsele esitlusele, vaid protsessile, võimalusele kultuuriaasta abil muuta suhtumisi ja hoiakuid. Selle näiteks on kindlasti ka teist aastat toimuv ja loodetavasti traditsiooniks saav „Kunst ebaharilikes paigus”. Avaliku kutse põhjal laekunud taotlustest oli selle jaoks välja valitud üle kolmekümne aktsiooni, mida viisid läbi nii professionaalid kui lihtsalt huvilised, lisaks kohalikele kunstnikele oli ka pisut välismaiseid autoreid. Teosed olid üle linna laiali, nii vanades purskkaevudes, eraaedades, ühiskondlikes hoonetes kui lihtsalt tänavatel. Kodulehelt provisoorselt lugedes jäi tulevasest üritusest äärmiselt väljapeetud ja suurejooneline mulje.

Kohapeal oli pilt täiesti teine, nõutusest sai õige pea ärritus, mille põhjus ei olnud kokkuvõttes mitte vaatamisvääritutes skulptuurides või igavates screening’utes, vaid reklaamitaktikas. Üleskutse asemel külastada kõiki 33 objekti või etendust, koguda templeid ja võita auhindu oleks pidanud rõhutama just keskkonna loomise aspekti, mis tegelikult ju oligi ürituse eesmärk. Siin võib näha kahe äärmusliku ideoloogia segunemist: ühelt poolt demokraatlik „kunst on kõigile ja igal pool”, teiselt poolt nullib eelmise täiesti ära kapitalistlik retoorika „koguge templeid, saate auhinna”. Viimane jääb vaataja kõrvu kõlama kui lubadus näha kindlasti teost või performance’it ja saada garanteeritult ka elamus („või raha tagasi!”). Tegelikult oli see täiesti korralik kunstiaktsioon, välismaalastest publiku frustratsioon oli juba algusest peale üritusse sisse kodeeritud äärmiselt ebainformatiivse ja kasutamatu kaardiga ja ainult leedu keelt rääkivate infotöötajatega. Aga linna atmosfäär oli suurepärane, ilmselt pakkusid improviseeritud siseõuekinod ja kolmemeetrised Sopranode kujud kohalikele suuremat üllatust, elamust ja eelkõige sõbralikku kultuuri läbielamise keskkonda kui sellele vaatajale, kes Vilniuse igapäevaeluga nii seotud ei ole.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht