Kultuur ning Eesti Rahva Muuseum

Art Leete

ERMi uue maja ja püsinäituse arendamise käigus ei tohi lähtuda hetkehuvidest, vaid kaugetest sihtidest  

Share this...
Share on Facebook
Facebook

 

Kaheksa aasta eest sattusime koos filmimehest semu Janno Simmiga Lääne-Siberis Eesti Rahva Muuseumi ekspeditsioonil Obi alamjooksul Aksarka külas kohaliku miilitsa küüsi. Miilits küsima, et mis me seal teeme. Seletasime kogeldes, et uurime hantide kultuuri. Miilits pööritas selle peale raevunult silmi ja teatas: “Kultuur on…” ning virutas kaks korda rusikaga vastu lauda.

Võib-olla ongi miilitsad sellise haruldase tegevusala esindajad, kelle jaoks kultuuri olemus on implitsiitselt määratletud. Teadlased ei julgeks sel teemal vist küll midagi kindlaksmääravat osutada. Nemad vaatlevad kultuuri kui inimelu lõputut igapäevast kulgemist, hargnemist ning põimumist, aga täpselt ju ikkagi ei tea.

Ameerika antropoloog Melville Hesko­vits on väitnud, et kultuur on inimese loodud keskkonnaosa. Ehk saaks öelda sedagi, et kultuur haarab põhimõtteliselt kõike inimese poolt tajutavat ja mõtestatavat. Samas on igal inimesel mingi kultuuri omailm. Kui kellegi arvates seisneb kultuurne käitumine vaid ühe pintsakunööbi kinnipanemises, siis läheb kultuuri piir läbi nööpaugu. Ja selliseid vaatetasandeid on musttuhat.

Eesti Rahva Muuseum on kultuuri muuseum laias mõttes ning just sellisest avaralt haaravast vaatest tuleb lähtuda ka ERMi uue maja, püsinäituse ja kogu muuseumi tulevase arengu kavandamisel.

Arengulooliselt on ERM välja kasvanud põhiliselt eesti ja muude soome-ugri rahvaste esemelisele kultuurile keskendunud etnograafiast, folkloristikast, natuke ka kunstiteadusest, kirjandusteadusest ning arheoloogiastki.

Tänapäeval (tulenevalt nõukogude aja alguses toimunud ERMi sisulisest laialijagamisest) leidub ERMis peamiselt etnograafilist ning folkloristlikku ainest. Kogud sisaldavad üle 130 000 eseme, kuussada tuhat lehekülge käsikirjalist materjali (nii professionaalsete teadlaste etnograafiliste kirjelduste, välitööde päevikute kui inimeste saadetud kultuurikirjeldustena), üle kahesaja tuhande foto, üle viiekümne tuhande etnograafilise joonise, video- ning filmimaterjali. Saja aasta eest vaadeldi asjalist vanavara ja rahvaluulet kui ühtesid vähestest eesti identiteeti põhjendavatest nähtustest. Tänapäeval ei mõelda etnograafilistest asjadest tavaliselt enam nii üllalt.

Siiski ei tohi ERMi põhimõtteliselt käsitleda vaid kui “vanavara tagavaraladu” (Arne Tallgreni, Eesti museoloogilise mõtte ühe alusepanija hoiatav tähelepanek 1920ndate algusest). Praegused kogud ei saa olla määravad ERMi arenguvisioonide piiritlemisel. Strukturalistlik arusaam, et muuseumi kui sellise keskmes on kogud ning muud tööd lähtuvad sealt, ei vii meid kuhugi. Teooriad küll tulevad ja lähevad, ent alles jääv materjal pole siiski muutumatu. Meie kultuuripärandi mõtestamise viis vahetub ju kogu aeg. Muuseumis on olulised kõik selle funktsioonid. Säilitamise kõrval siis ka uurimine, inimestele tagasi vahendamine ning muidugi ka arusaam lõputust juurde kogumisest. Kultuuriväljal näeme haaramatut paljust, mida mingite ideede alusel siiski dokumenteerime korrastatud kogumiteks.

ERM võib uuel püsinäitusel ning ajutistel näitustel põhimõtteliselt välja panna kõike, sest kultuur on lõpmatu ning tõsikindlalt kinnistamatu. Eksponeerima peab nii eesti traditsioonilist rahvakultuuri kui ka tänapäeva Eesti multikultuuristuva ühiskonna esemestatavat ja visualiseeritavat kulgu, soome-ugri kultuure (millistega seotud kogud on ERMis ühed maailma kopsakamad) ning ka muud maailma (hiljuti lõi ju näiteks laineid Aafrika-teemaline väljapanek). Eksponeerima peab muidugi nii mänguliselt (on ju kindel, et vaatajad naudivad katsumist, konkreetset näitusesseminekut ning tehnoloogiliselt moodsaid lahendusi rohkem kui niisama vitriinisisu uudistamist) kui õpetavalt (näidatav peab harima, andma uusi teadmisi ja õhutama uut moodi mõtlema), kuid siiski teatud mõttes ühtselt, kõikehaarava kontseptsiooni kaudu.

Ehkki tehnilist ja sotsiaalset näitusearendust on ERMil veel küllalt teha, on olulisem ikkagi mõte, milles liigutakse. Tehniliselt virtuoosselt lahendatud muuseumiekspositsioonid ei toimi ilma huvitava ideeta. Muuseum on põhimõtteliselt võimas relv ühiskondlike identiteedisümbolite loomisel. Inimesi ei tohi aga zombistada mingi jamaga. Heade mõtetega muuseumi püsiekspositsioon toimib ka tehnilise sigri-migrita. Loomulikult on parim viis viia need kaks asja kokku. See tähendab, et vormitakse head ideed publikut haaravate tehnikatega. Lummav näitus on lähedal musttuhande asja kultuurilõpmatusele ning üritab samas evida ka omal moel selget mõtet.

Kahtlemata on küsimus selles, kui palju peab ERMis rahvast käima, et see õigustaks rahva muuseumi nime. Aastal 1993 oli ERMis 110 ruutmeetrit näitusepinda ja sealt käis läbi 6000 külastajat. Nüüdne 12 aastat püsinud põhinäitus on ammu kitsaks jäänud arenguks, ERMi külastatavus kõigub hulk aastaid 50 000 kandis. ERMi kohta pole see muidugi mingi hõiskamist väärt hulk.

Uues majas ei tohiks ilmselt alla 100 000 külastaja mingit juttu ollagi, aga kas mõtleme ka näiteks 200 000st? Tegu on ühe olulisema Eesti identiteeti vormiva muuseumiga. Sada aastat kestnud liiga kitsastest võimalustest hoolimata on see potentsiaal ikkagi ERMi peidetud.

ERMi missioon on kätketud ta nimesse muuseumi algusest peale. Seega peaks nüüd, uue maja ja püsinäituse arendamise käigus, püüdma ERMi asjas lähtuda mitte hetkehuvidest, vaid kaugperspektiivsetest sihtidest. ERMi uue majaga avanevaid võimalusi ei tule võtta mitte ühe sammu kaupa kobamisena, lähtudes pidevalt eelmise aasta olukorrast, vaid suurelt, kultuuri haaramisega laias mõttes. Kultuuril endal kardetavasti küll eesmärke pole. Kultuuri muuseumisse fikseeritud kulgemisel aga siiski.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht