Kuidas kõnetab maalikunst?

Ants Juske

Eesti Maalikunstnike Liidu näitus „Väärtusväärtuskriis” Vaala galeriis kuni 30. VI, kuraator Kristring. Ma ei tea, millised olid kuraatori valiku põhimõtted, kuid selget pilti eesti maalikunstist vaevalt sellel näitusel saab. Lihtsam on lugeda üles need maalikunstnikud, kelle töid väljas ei ole, kui nimetada neid, kes seal esinevad. Lisaks teatab kuraator veel, et „kunstnikud on üsna aktiivsed väärtusküsimuste käsitlejad”. Kust kohast see peale Erki Kasemetsa „Kultuuriloto”, Tiina Tammetalu „Profiti” ja Toomas Altnurme „Sisemise väärtuse” välja tuleb? Altnurme töögi kõneleb taevasest jumalikust algest? Ehk tuleb nõus olla kuraatori nendinguga, et „galerii hermeetilises vaikuses hääbub tugevaimgi karje, kriitikanool ja poliitiline või loominguline kõrvakiil”. Võib-olla peaks järgmisel aastal minema rahva sekka, sest, nagu ütles juba Majakovski: „Paletid on meie väljakud, tänavad meie pintslid”.

Vaatamata Kristringi kontseptsiooni ebamäärasusele ja deviisile, mis nagu kutsunuks maalikunstikke üles sekkuma ühiskonda või siis uurima, kuidas suhtutakse ühiskonna põhiväärtustesse, ning ka tõsiasjale, et nii mõnigi klassik ei esine sellel väljapanekul, on väljas mitmeid häid töid. Üllatasid mitmed kunstnikud, kes on loobunud oma firmamärgist või teinud isegi lausa kannapöörde. Postmodernismi metafoorikast on mulle üha enam hakanud meeldima võrdlus deltaga: modernismis oli alati kindel jõesäng, postmodernismis hakkas see nagu delta hargnema mitmes suunas. Millisesse merre või ookeani see vool lõpuks satub, on siiani ebaselge. Kuid sama juhtub ka kunstnikega, kes kobavad mitmesuguseid võimalusi. Ilma etiketita poleks ma iial ära tundnud Ilmar Kruusamäe, Andrus Rõugu, Mati Küti või siis Erki Kasemetsa töid. Mis väärtustesse puutub, siis kõnetas mind kui vaatajat Jüri Arraku „Esteedi õhtusöök”: pildil on kujutatud gurmaani, androgüünset tegelast, ja taustaks mustal foonil (poodud?) inimeste jalgu. Iroonilises võtmes on seevastu Toomas Sarapuu „NLKP kuni Euroopa Liit. Milline on sinu ametiühingu pilet?”. Sellel maalil tunneb ära karikeeritud euroametniku. Jah, olid meil EKP, ETKVL, ALMAVÜ, ametiühingud ja teised samasugused asutused, kelle töötajad on end uuel ajal kenasti sisse seadnud.

Loomulikult on ka puhtalt silmailu abstraktsete kompositsioonide näol. Ma ei räägi siin Valeri Vinogradovist, kes omamoodi tõlgendab Picassot („Istuv akt”), vaid pigem kunstnikest nagu Anne Parmasto, kelle maali „Isiklik aed” riputaksin kohe oma seinale, või siis Airi Luik. Meeldiv oli seegi, et aktiveerunud on Sirje Protsin, nüüd Petersen, esineb koos abikaasaga.

Üks asi on kontseptuaalsete näituste kunst, teine kodukaunistuslik kunst. Maalikunst peab kunstimaastikul ennast kuidagi positsioneerima. Valikuvõimalusi on mitmeid: kas teha magusat kitši, saatkondadele ja ministeeriumidele (vaadakem intervjuusid poliitikute kabinettides – kelle pildid seal enamasti ripuvad?) või kõnetada ja raputada ühiskonna põhiväärtusi? Halvim, mis võib juhtuda, on see, et maalikunst ei kõneta enam kedagi peale kitsa endasse sulgunud ringi. Muide, see pole ainult maalikunsti probleem. Eesti kunstielus käib äge põlvkonnavahetus ja võimuvõitlus, samuti kunstiliikide konkurents. Ei saa ka sellest üle, et kogu institutsionaalne võim kunstivaldkonnas on naiste käes – mis sookvootidest peaks siis siin rääkima?