Kuidas kirjutada kunstiajalugu?

Kristina Jõekalda

Kriitiline tagasivaade Kaunase kunstiajaloolaste konverentsile ja (naiivne) tulevaste konverentside ootus. 14. ja 15. oktoobril toimus Kaunase ülikoolis Eesti, Läti ja Leedu kunstiteadlaste ühiskonverents „(Mitte)blokeeritud mälu: kunstiajaloo kirjutamine Baltimaadel” („(Un)Blocked Memory: Writing Art History in Baltic Countries”). Kahe aasta eest Tallinnas algatatud ettevõtmine leidis nüüd järje, taaskäivitades aastateks soikunud kooskäimised.1 Konverentsi organiseeris seekord Kaunase ülikool koostöös Vilniuse kunstiakadeemiaga, korraldustiimi juhtis Linara Dovydaitytė. Tallinnaga võrreldes võttis konverentsist märksa vähem inimesi osa, mistõttu on sellel kahtlemata ka vähema väärtusega tulemus: kui midagi selgemaks arutletigi, sai sellest osa vaid paarkümmend inimest. Ehk kandub arutatu osalenute ning publikatsiooni2 vahendusel ka kaugemale.

Kui tunamullu oli osalejate ring rahvusvaheline, ³ siis seekord olid kõik Baltimaadelt (kuigi Anu Allas, kes rääkis 1980. aastate eesti kunstist, esindas institutsionaalses mõttes Berliini vabaülikooli) ja tegelesid peaaegu eranditult ka oma maad puudutavate teemadega. Vaid Maria-Kristiina Soomre puudutas Eestit kaudselt: kõneles näituste uurimisviisidest laiemalt, keskendudes 1977. aasta Veneetsia biennaalile. Ma ei hakka siinkohal ettekandeid ükshaaval käsitlema,⁴ teen üldisemaid tähelepanekuid, vaatlen läbivaid probleeme (seetõttu keskendun ka pigem kriitikale) ning Balti kunstiteadlaste konverentside formaati ennast.

Populaarseim teemade ring oli (viimane) nõukogude periood ja selle seosed 1990. aastate kunstiga, samuti iseseisvuse aja algus 1920ndail ja 1930ndail, paaril juhul ka varasem aeg.⁵ Enamik rääkis oma maa kunstist (kohati isegi mitte selle uurimisest), mitmed enesestmõistetavana lihtsalt oma suurkujudest. Keskendatus Eesti, Läti ja Leedu teemadele oligi konverentsi eesmärk. Kunstiajaloonarratiiv on neil maadel suures plaanis olnud ühesugune: rahvusliku kunsti tekkelugu, XIX sajandi II pool kui teatav null- või pöördepunkt, XX sajandi rasked katsumused. Täheldatavad on ka diskursiivsed sarnasused, kuid iseäranis vahetut võrdlusvõimalust pakkuvatel üritustel saab selgeks, kui erinev on siiski olnud kunst ja sellest kirjutamise viis. Konverentside üks sihte võikski olla juurdunud lähenemisi kahtluse alla panna, nende perspektiivikuse üle arutada.

Ürituse pealkirjas lubatud (mitte)blokeeritud mälust rääkisid tegelikult vähesed: mälu ja selle blokeeri(u)mise põgus sissetoomine jäi pigem kunstlikuks. Tuleb tunnistada, et eelmise, Balti regiooni kunstiajaloo geograafia teemale keskendatud konverentsiga võrreldes ei olnud ettekannete pealkirjades suurt erinevust. Mälu raamistikku liigitusid need edukamalt teema peaaegu piiritu kõikehõlmavuse tõttu, mis minu arusaama järgi oleks aga võimaldanud hoopis põnevamat lähenemist. Põhimõtteliselt olid ju teemaks kunstiajaloo kirjutamise viisi kätketud (alateadlikud) ideoloogilised aspektid, nende seosed peale- ja allasurutud mäluga. Need on kahtlemata hõlpsalt seostatavad väga paljude teemadega, õigemini on neid võimalik soovi ja oskuse korral oma uurimisteemale külge haakida. Haarati aga laialt sõnastatud peateema äärealadele paigutamise võimalusest: eelistati mitte kõnelda sellest, kuidas kunstiajalugu on teatud alal või teemal kirjutatud, kuidas seda võiks kirjutada; paremal juhul räägiti sellest, kuidas mina seda kirjutan, halvemal, kuidas asjad tegelikult on.

Võib-olla pean ühte „tühist” konverentsi liiga tähtsaks? Minu arvates võiks paariaastase intervalliga ühiskonverents – selle eesmärgiks on ju anda oma naabermaade kolleegidele aimdus, millega meil tegeletakse, mis probleemide ees meil seistakse, mis on meil aktuaalne – pakkuda suuremat üldistust. Ühiskonverentsi teemapüstitusel on pigem suunav funktsioon, kui teemast kinni ei peeta, siis pole sellel üldse mingit mõtet. Muud ühenduslüli (sama periood, piirkond, valdkond, žanr) ju ettekannete vahel niikuinii ei ole, kui ühenduslüliks mitte pidada kunstiajaloodistsipliini tervikuna. Hoidumaks lõputust laialivalguvusest ei peaks konverents koosnema (vaid) kitsastest sissevaadetest pisikestesse teemadesse.

Konverentsipäevad olid jagatud kontseptuaalselt grupeeritud teemaplokkidesse, hoiduti kronoloogilisest printsiibist, periooditi või riigiti eristamisest: distsipliini ümbermõtestamine, kaanoni (de)konstrueerimine,⁶ minevik, mälu rekonstrueerimine, globaalsus vs. rahvuslikkus jne. Tükati jäid blokkide nimetused siiski õigustamatuks: nimetusel on mõte juhul, kui selle alla koondatu moodustab terviku või ühisjooni on võimalik diskussiooni abil välja tuua. Kaunases käis arutelu aga enamasti ühe ettekande põhiselt.

Iseloomulik oli (muuhulgas ka iseenda) teemast mööda hiilida: kõik ettekanded ei sisaldanud sedagi, mida nende pealkirja all lubati. Teadusbürokraatia tuules omandatud oskusega esitada esinemistaotlus nii, et see huvi ärataks ja raamteema osana läbi läheks, vajadusel põimida pealiskaudselt sisse mõne moodsa teoreetiku mõte, ei kaasnenud mitmel esinejal ometi sisemist vajadust asja sisu loodud kuvandi vääriliseks kergitada. Silmatorkavalt palju oli traditsioonilisi, kirjeldavaid ja materjali esitlevaid ettekandeid.

Millest minu sedavõrd kriitiline toon? Ehk valdab mind algajalikult naiivne usk, et vähemalt avarama sihiga kohtumised ei muutu pelgaks vormitäiteks ega olemasolevat taastootvaks mehhanismiks, et seal tõesti arutatakse tuleviku sihte, mitte ei leita kinnitust juba olemasolevatele teadmistele naabritest kolleegide distsiplinaarsete tendentside ja eelistuste kohta. Et see konverentsisari tulemusi annaks ega jääks lihtsalt üheks järjekordseks rahvusvaheliseks teaduskohtumiseks (millest ju puudust ei ole), sooviksin näha rohkem pühendunud ja vastava teema seisukohast süvitsi läbi mõeldud üldistavaid ettekandeid.

Kaunase konverentsil tuli esile kaks „leeri”: püüe teistsuguse perspektiivi ja kriitilise eneserefleksiooni poole ning vana traditsiooni täiustamine, selle „moderniseerivalt” tihedamaks kirjutamise mõttes. Omavahelist diskussiooni pärssis erialasest taustast tulenev puudulik üksteisemõistmine ja teatav vastastikune ignorants. Kas ei mõistnud osa auditooriumist ettekandja „liiga” teoreetilist probleemiasetust ja moodsaid arutluskäike, oskamata kaasa mõelda, või ei saadud ka oma ettekande puhul aru, mida tegelikult küsiti ning mida ettekandelt oodati, miks ei hinnatud suurt faktitundmist ja kirjeldava stiili täiust või nende baasilt tehtud briljantseid järeldusi?

Vaatamata mu kriitilisele sissejuhatusele oli tegemist põneva üritusega: arutati põletavatel ja tõsistel, põhimõttelisi lähenemisi või metodoloogilisi positsioone puudutavatel teemadel. Olukorra, et üritus muutub farsiks, teaduslikkuse etendamiseks, linnukeste kirjasaamiseks, päästsid terased, sageli teravadki küsimused. Need diskussioonivoorus esile toodud sisulised aspektid võlgnevad tänu konverentsi südametunnistusele, mida kehastasid Linara Dovydaitytė ise, Krista Kodres ja Giedrė Mickūnaitė kui vajalike küsimuste esitajad ja väsimatud problematiseerijad.

Seejuures ei saa eitada, et humanitaaria viimase aja arengu ja kannapööretega paremini kursis küsijad võtsid selles mittemõistmise olukorras kohati positsiooni, mida nad tänapäeval ja just nimelt teadlikumana olles ei peaks endale lubama: tõekuulutamise, etteheited, kuidas tänapäeval enam ei tohi uurida. Kuigi usun, et teravad diskussioonid toovad rohkem tulu kui liigne delikaatsus või pilgu mahaheitmine – pealegi jäädi ka kõige kriitilisematel hetkedel sõbralikuks –, pole ma kunagi viibinud konverentsil, kus nii mõnelegi (kogenud) esinejale lähenesid küsijad sedavõrd didaktiliselt, et surusid nood justkui tubli referaadi esitamise järel klassi ees seisva õpilase rolli, kes saab riielda vanamoodsate võtete heauskse kasutamise pärast ning kes kaudse kriitikalaviini käes mõistagi oma seisukohti üha kindlamalt kaitsma asub.

Programm

Programmis oli seitse lätlast, kuus leedukat ning kolm eestlast. Kinnitust leidis rahvuslik eristusjoon, mida tajusin esmakordselt nõnda silmatorkavalt 2009. aasta konverentsil:⁷ just Läti kunstiteadlased kalduvad kinni olema nõukogudeaegsetes meetodites ja lähenemistes, kirjeldavas võrdlev-ajaloolises, stiilikriitilises uurimisviisis. Justkui olekski kinni jäädud Baltimaade kunstiajaloolaste konverentsitraditsiooni katkemise eelsesse aega. Nimetatud etteheide ei käi aga sedavõrd tervete ettekannete, kuivõrd nendes korduvate parasiitelementide kohta.

Vastukaaluks – et asjast mitte liiga kallutatult kriitilist pilti maalida – oli ka igati põnevaid esinemisi. Kristiāna Ābele ettekanne Läti kunstnike rahvuslikust kuuluvusest ja selle osakaalust vastavatesse narratiividesse hõlmamisel XIX ja XX sajandi vahetusel, samuti Iveta Derkusova oma läti päritolu Vene avangardistist Gustav Klucisest, kes kujunes emigratsioonis ega saanud seetõttu päris läti kunstnikuks. Leedukatest väärib esiletõstmist Agnė Narušytė, kelle ettekanne 1980. aastate üleminekuaja fotograafiast ja selle hilisematest järelkajadest kujunes mitmeti nõukogude perioodi käsitluste võtmeks.

Kas üleüldse oli tegu Baltimaade või ikkagi Eesti-Läti-Leedu konverentsiga? Balti koostöö vajadusest ja lünklikest teadmistest nii naabermaade praegusest kui varasemast kunstiajaloost (nagu ka kunstist endast!) rääkisid mitmed osalejad, üldisi tendentse puudutati aga vähe, kuigi eks igaüks võis ise paralleele tõmmata. Eriti nähtavad olid pralleelid nõukogude aja osas. Arutluse all oli lõpetuseks ka, kas peaks edaspidi rohkem kaasama uurijaid, kes tegelevad Baltimaid ja siinset kunstiajalugu puudutavate teemadega väljaspool Baltimaid, pakkumaks perspektiivinihet ja kõrvalpilku sageli varjamatult rahvuskesksetele lähenemistele. Teatepulk saab ilmselt edasi antud Lätile ning kahe aasta pärast on võimalik neil teemadel seal edasi arutada.

Kokkuvõttes meenutas konverents mulle puslet, millesse igaüks panustas oma tükiga. Mõnel oli näha, mis selle kõrval võiks olla, kuhu see võiks jätkuda, mis sealt võiks välja kasvada, kuidas see kõrvalolijaga võiks seostuda. Enamik tükke olid aga irdsed ja ühevärvilised ega andnud naaberkildude kohta mingit infot. Väikse vihje sai vaid nende kujust, mis lubas aimata, kuhu see tervikus võiks umbkaudu paigutuda. Konverentsi kuulaja pidi nendest ise kokku panema lünkliku pildi, sest kõiki tükke pakis polnudki, mõni on mänguhoos kaduma läinud, mõned on võib-olla meelegagi pakki panemata jäetud (nt Läti vanema põlvkonna uurijate sisekaitse tõttu). Nö puuduliku terviku loomisega saavad hakkama vaid need, kel olemas hea ettekujutus nii Baltimaade kunsti(teaduse) kui ka distsipliini enda arengusuundadest. Teistel jääb see tegemata eeskätt põhjusel, et hoolimata selgest sihist oma tüki täiuslikuks kujundamisel ei ole kunagi mõeldud sellele, millist rolli peaks see täitma tervikus. Paremal juhul on neil ähmane ettekujutus vahetult enda kõrval paiknevatest. On pealegi teada, et täiuslikke komplekte ei toodetagi: puuduvad tükid on juba eos mängu sisse kirjutatud ning absoluutset ülevaadet ei ole võimalik omada. Veelgi paremini sobiks seda seetõttu võrrelda mosaiigiga, kus tükkide vahel laiad vuugid ja ka pisikeste kildude kuju ei anna paiknemise osas suuremaid vihjeid – eriti sellise mosaiigiga, millel ka servad ei ole lõplikud, nii et pilti võib vabalt jätkata ja suuremaks kasvatada, raamistust muuta.

Kristina Jõekalda on EKA kunstiteaduse doktorant

1 Balti kunstiajaloolaste kohtumised said alguse 1959. aastal Tallinnas, viimane toimus 1993. aastal Leedus.

2 Ilmub järgmisel aastal ajakirja Kunstiteaduslikke Uurimusi ingliskeelse erinumbrina Studies on Art and Architecture.

3 Vt Anu Allas, Baltimaade kunstiajaloo geograafiad. – Kunstiteaduslikke Uurimusi 2010, nr 1-2 (kd 19), lk 261–265; Mari Laanemets,. Geographies of Art History in the Baltic Region. – kunsttexte. de/ostblick 2010, H. 1, http://edoc.hu-berlin.de/kunsttexte/2010-1/laanemets-mari-8/PDF/laanemets.pdf [vaadatud 25. X 2011].

4 Üksikasjalikuma ülevaate annan netiväljaande kunsttexte.de/ostblick aasta viimases numbris.

5 Vt. kava, ettekannete sisututvustusi ja täpsemaid andmeid Vytautas Suure ülikooli kunstide teaduskonna kodulehelt http://www.menufakultetas.vdu.lt/var/uploads/editor/konferencijos_knygele_ok.pdf [vaadatud 28. X 2011].

6 Üheks üllatavamaks asjaoluks oligi, millise söakusega lätlased praegu(!) loodavat kunstiajaloo „kaanonit” kiitsid. Vt Latvian Cultural Canon, http://www.kulturaskanons.lv/en/1/ [vaadatud 20. X 2011]. Õnneks leidub rohkesti ka selle kritiseerijaid, vt nt Does Latvia Need its own Cultural Canon? – Dizaina Studija 2008, Vol. 15, no. 5 (September/October), http://www.dizainastudija.eu/index.php/en/0/2/188/307/308/index.html [vaadatud 20. X 2011].

7 Kristina Jõekalda, Kunstiajaloolaste „geograafiakonverents”. – kunst.ee, 2010, nr 1-2, lk 56.