Kuidas endale valu teha?

Marco Laimre on valinud poliitilise olukorra teadvustamiseks enesehävitusliku tee.

JÜRGEN ROOSTE

Marco Laimre näitus „A.S.T.A. blind playthrough“ Hobusepea galeriis kuni 8. IV.

A.S.T.A. on kirjutatud raamatukaanele Hobusepea galerii ülakorrusel, raamatu pealkiri on „Debugging Game History“ („Mänguajaloo vigade kõrvaldamine“). Ma ei tea, kas tohtisin seda raamatut sirvida. Hää lapsena on mulle õpetet, et kunstinäitusel asju ei näperdata. Lugejana aga ei suuda ma ühtegi raamatut sirvimata jätta. Seda raamatut oli loetud, sääl oli kohti alla joonitud. Ma tean mängudest üsna vähe …

Aga ma olen kunagi Doomi ja Duke Nukemi (kolmedimensioonilised post­apokalüptilised tapmisulmekad) algusest lõpuni ausalt läbi mänginud. See on põhjus, miks ma enam arvutimänge ei mängi, mul on niigi sõltuvushäiretega probleeme, ma ei taha neid juurde.

Marco Laimre mängib Hobusepeas 140 tundi järjest mängu „Desolate“, mis on samamoodi postapokalüptiline, tuuma­katastroofijärgne, eraldatud maailm. Mutantide ja koletistega, silma järgi hinnates üsna suurel kaardil toimuva tegevusega (Laimre vaatas kaarti korduvalt, kui ma ta mängu jälgisin), ülesannetega (pead koguma asju, kuid ka sööma-jooma, vastaseid hävitama jne).

Eraldatud on ka Laimre ise, kes istub alakorrusel keldris barrikaadi taga. Tema ümber on näha tohutu hulk coca-cola– ja kohvitopse. Selle asja nimi on kestvus-performance. Ehk Laimre piinab end. Ta piinab end, sest tal tekkis parlamendivalimiste järel frustratsioon. See on näitust tutvustavas tekstis kirjas. Mul tekkis ka. Ma läksin seejärel tänavale, ma kuulutasin vastastele vaimse sõja. Ja langesin ise seetõttu masendusse. Ma saan Laimrest aru. Ja ei saa ka.

Marco Laimre mängib Hobusepeas 140 tundi järjest mängu „Desolate“, eraldades ennast barrikaadiga ülejäänud galeriist. Barrikaad koosneb galerii laoruumist ja ümbrusest leitud risust, dressipükstest rebitud nartsudest, fliisist, liigendredelist, katkistest torutangidest jne.

Sirja-Liisa Eelma

Mäletan üht poissi, kes suri aju­insulti, kui oli 48 tundi järjest mänginud ühte sellesarnast mängu. Mul endal tulevad nood arvutimängupildid vahepääl siiamaani (pea 20 aastat hiljem) unenäkku tagasi. Laimre teeb endale tugevasti valu, ta teeb oma ajule liiga. See on passiivagressiivne käitumine, sest ta ütleb ju tegelikult: meie oleme süüdi, et nõnda valisime. Et kolmandik valinutest eelistas pankuritele pugejaid, neljandik kesikuid ja viiendik natse. On kole küll.

Aga mis kasu saame sellest, et Laimre oma aju tapab? See on klassikaline versioon näljastreigist, ainult natuke ohtlikum ja hullem.

Ühel ekraanil näeme mängu kulgu. Laimre tegelane, üsnagi macho, militaarne, koletu tegelane, kulgeb mööda koridore-käike ja vahepääl looduses, maastikul. Kogub, tapab ja täidab oma ülesandeid. Selge. Ilus. Mäng on põnev, ma ei saanud seda kaua vaadata, sest mu poja, kes küll ise mängib mänge liiga palju, hakkas pelgama noid peletisekohti, kus ilmusid välja postapokalüptilise maailma värdjad. Teine põhjus oli see, et mul ongi ohtlik seda vaadata. Ma tahangi sellesse maailma kaduda, kuid ei saa seda endale lubada.

Nii et Laimre kannatab minu eest. Asi ei ole mängus, spetsiifilises mängus küll mitte, noid ahervaremeis uitamisi-tapmisi on palju ja ma ei suutnud – ju on mu aju liiga väike – tuvastada, et miks just „Desolate“, kuigi nii mängu nimes kui ka tegevuses (sihuke Tšernobõli-maailm) on selgelt sees tunne, mis meie valimistulemusi vaadates. Häving, totaalne häving.

Lihtsalt mängus saad sa sellest üle olla. Sul on relvad, sul on ravipakid, sa rapid ja rebid neid vastaseid (kui Laimre valis kas sunnitult või meelega automaadi asemel relvaks tuletõrjujakirve, olin ma vaimustuses!), elad välja seda valu, mida elava inimese pääl ju ei tahaks ega saakski.

Nii. Kas see on nüüd kunst? Loll küsimus, muidugi on. Eriti too keldriosa, sisse barrikadeeritud Marco Laimre arvuti taga mängimas. Iseenda elu ja mõistusega riskimas. See on kunst.

Üleval saalis, lisaks eespool mainitud raamatule ja mängu otsestriimile, on veel üks udusem pilt seinal voolamas. Kui seda täpsemalt vaadata, siis saab lõppeks aru, et tegemist on vist samasuguse otseülekandega, lihtsalt et see näitab Marco Laimre silma, väga lähedalt ja suurelt, s.t veidike ähmaselt. Väsinud, heitlik, hüplik silm.

Ma saan Laimrest aru, enesehävituslik käitumine sita olukorra pääle on mulle tuttav maneer. Ma ei soovita seda kellelegi. Parem minge ja tehke midagi koos lastega või sööge midagi hääd või minge trenni. Ühiskonna pask saab meid niikuinii kätte, niikuinii teeb see kõik valu ja sööb hinge seest. Nagunii armastust päriselt ei olegi ja inimesed on õelad ja raha ei tule kunagi ega kuskilt. Kas see annab õiguse enesetapuks? Ma ei tea.

Vähemasti on see perfokas, valus ja kahtlane ja paneb meid end pahasti tundma ja valutama kuskilt sisimast … See on palju rohkem kui suurem jagu näitusi suudab.

Aga ma ise valiksin praegu pigem Al Paldroki tee. Tema isa oli profipoksija ja Paldrok suudab virutada. Nii kunsti kui käega. Laimre mäss on mingis mõttes allaandmine, enesetapp. Paldroki mäss on võitlus. Siiras ja ilus. Minge vaadake tema näitust Fahle majas. Ja Võrus ja Pärnus.

Mulle on mõlemad rajad tuttavad, olen käinud neid teid. Lihtsalt, ma tahan, et Laimre oleks ikka olemas ja teeks edasi. 140 tundi arvutimängu järjest … see ei saa ajule hästi mõjuda. Aga jah, põhjus on üllas. Tuletan meelde: nii masendavat valimistulemust andis ikka oodata. Siis sa järsku saadki aru, kellega ühes riigis elad.

Et Laimre haaras virtuaalsed relvad ja hulgub kuskil olematul tühermaal … See on üks viis küll, kuidas seda väljendada. Ma ei tea, kas parim.

PS Mu poja uuris ja ütles mulle, et sellest mängust pole kiirversiooni veel olemas, et see ongi esialgu pikk ja piinarikas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht