Kuidas astuda narvalastega dialoogi?

Narva kunstiresidentuuri esimene kunstnik Maria Kapajeva keskendub Kreenholmi naistele.

REET VARBLANE

Tänavusel suvel käivitub Narva residentuur selle tegelikus tähenduses. Esimene kunstnik on Londonis elav ja töötav Maria Kapajeva.

Kapajeva on ise Narvast pärit: ta on seal sündinud, kasvanud ja koolis käinud. Tema kunstnikuelu, alates kunstiõpingutest Farnhami fotograafia ülikoolis, kus ta sai bakalaureusekraadi, ja Londoni Westministeri kunstiülikoolis, kus omandas magistrikraadi, on kulgenud aga peamiselt Inglismaal, aga mitte ainult. Maria Kapajeva fotod olid esimest korda väljas Tallinna fotoklubi näitustel aastatel 2004–2006, ka tema esimesed isikunäitused olid Eestis: 2009. aastal Tallinnas ArtDepoos, 2010. aastal Narva kunstigaleriis ja 2011. aastal Tallinnas Ungari instituudis. 2006. aastal oli Maria Kapajeval koos ema, endise Narva Kreenholmi kunstniku Natalja Kapajevaga näitus Narva kunstigaleriis: Marialt olid fotod, Nataljalt lapitehnikas vaibad.

Maria Kapajeva mitmed varasemadki projektid on valminud residentuuris. 2000. ja 2008. aastal käis ta Indias ning seal võetud fotode valikut „Abiellu minuga“ sai näha Tallinnas Ungari instituudis. 2012. aastal oli ta Helsingis, 2014. aastal Slovakkias ja 2015. aastal Londonis Fathomi foto- ja filmikunstiresidentuuris. Ka seal valminud looming on seotud Narvaga: kunstnik töötles ja tõlgendas oma isa slaide.

Miks tulla Narva paariks kuuks residentuuri töötama?

Olen väga rõõmus ja lausa elevil, et olen Narva kunstnike residentuuri esimene kunstnik. Mu kunstnikukarjäär algas 2006. aastal, kui kolisin Ühendkuningriiki, ning on kulgenud siiani väljaspool Eestit. Tahaksin siiski rohkem osaleda ka Eesti kunstielus. Igal juhul, tõsiasja tõttu, et elan ja töötan välismaal, olen hakanud järjest enam aru saama sellest, kui palju on piiri- ja tekstiililinn Narva kujundanud mu identiteeti. Sellest ajast peale, kui kaitsesin Ühendkuningriigis bakalaureusekraadi, olen igatsenud naasta Narva ja töötada kunstnikuna just siin. Aga siiani ei ole see olnud võimalik: kas pole olnud aega või ei ole jätkunud raha. Residentuurivõimalus on nagu sülle kukkunud kingitus. Lõpuks ometi saan tulla ja keskenduda tööle, mida olen alustanud juba mõni aeg tagasi, et viia kahe residentuurikuu jooksul see projekt mingi tulemuseni.

Mulle tähendab Narva eelkõige paika, kus elan taas läbi omaenda ajalugu ja kohtun uuesti inimestega, kes olid mu lapsepõlve oma inimesed. Selle kaudu loodan hakata iseennast paremini mõistma ning teha ühtlasi need inimesed nähtavamaks ja kuuldavamaks. Ma püüan olla nende esindaja, sest usun, et olen võimeline mõistma seda, mida nad on pidanud läbi elama. Kuna saan nüüd visualiseerida oma ideid ja mõtteid, usun, et suudan luua midagi, millest saavad aru nii Narva oma inimesed kui ka väljastpoolt sinna tulnud.

Narva on kunstnikule suurepärane paik, sest see linn on olnud pikka aega peaaegu et unustatud. Võib isegi väita, et Narva elanikud olid ülejäänud Eesti elust välja lõigatud. Kuid selline suhtumine on teinud Narvast unikaalse paiga: nõukogude, eesti ja vene kultuur on seal segunenud linna huvitava ja rikka ajalooga, seda nii piiri kui ka tööstuspiirkonna mõttes. Tekstiililinnana oli Narva Euroopa kaardil veel üsna hiljaaegu.

Narva ja tema elanike kohta on olnud käibel hulgi klišeesid. Kuni viimase ajani ei ole keegi püüdnudki küsida, miks narvalased on tundnud ennast hüljatuna, miks ülejäänud Eesti on ignoreerinud Narva olemasolu. Mul on tõesti hea meel, et viimasel ajal on jää hakanud sulama ja huvi Narva vastu kasvama. Narva kolledž ja kunstiresidentuur mängivad hoiaku muutumises kahtlemata võtmerolli. Kuid märksa olulisem kui väljastpoolt tekitatud muutused on leida tee, kuidas kutsuda muutused esile koos narvalastega. Nad tuleb kaasa haarata, nendega tuleb vestelda, neilt küsida, mida nemad tahavad. Narva kolledž on suurepärane näide, kuidas seda edukalt teha. Loodan, et kunstiresidentuur toetab seda dialoogi, tahan ka ise selles osaleda.

Räägi natuke lähemalt Kreenholmi projektist.

Ega mulle ei meeldi kõnelda oma algusjärgus töödest. Kuigi mu kunstiprojektid on põhinenud uuringutel, on neis alati olnud midagi intuitiivset. Loodetavasti läheb nii ka Narvas. Eks see olegi põhjus, miks pean seda projekti kohapeal tegema. 2014. aastal alustasin Kreenholmi endiste tööliste intervjuude ja nende perekonnaalbumi fotode kogumisega, ikka nendega, mis on seotud Kreenholmi ajalooga. Intervjuud ja fotod moodustavad mu uurimistöö aluse. Residentuuri ajal loodan vaadata kõik need materjalid üle, rääkida narvalastega ja külastada veel kord Kreenholmi ja teisi mind inspireerinud paiku.

Ma ei loodagi seda projekti täielikult lõpetada residentuuri kahe kuu jooksul, see on liiga lühike aeg. Aga ma loodan koguda nii palju materjali kui vähegi võimalik ning luua sellest midagi, mida saan residentuuri lõpus ka näidata. Oma senise kunstipraktika kogemusest võin öelda, et tihtipeale olen loonud mitmeid väiksemaid teoseid mind huvitanud teema ümber, mida võib mingis mõttes vaadata teose kehandina. Nii juhtus näiteks mu „Vene pruutide“ projektiga, millega töötasin 2012. kuni 2016. aastani. Mul on tunne, et Kreenholmi projektiga läheb samamoodi: sellest ei tule üks suur teos, vaid mitu väiksemat. Eelmisel aastal tegin Narva muuseumi palvel ühte Kreenholmi mahajäetud tsehhi installatsiooni. Ka selle puhul kasutasin endiste tööliste käest saadud materjale. See oli hea eelharjutus, sest seda külastas üksjagu inimesi.

Naised tunduvad ajaloolistes, poliitilistes ja sotsiaalsetes muutustes olevat kõige hapramal positsioonil, jääma kõige enam muutustele jalgu. Tekstiilitööstuses on teadagi rohkem naistöölisi, aga seal töötas ka mehi ja ma ei jätnud neidki kõrvale. Mu projekti keskmes on aga siiski naised, sest naisele ja tema probleemidele ei ole siiani piisavalt tähelepanu pööratud, nende tunded on sageli unustatud. Mind kui kunstnikku, naist ja narvalast puudutavad Kreenholmi naiste lood lausa otseselt.