Kui meister on lahkunud

Juta Kivim?

 

Jaan Koort ja  Edgar Viies. 1983. repro

 

Eelmisel kolmapäeval lahkus vaikselt skulptor Edgar Viies. Vähesed teadsid rängast haigusest ja vaevalt ta olekski soovinud, et teataks. Viies oli aristokraatlik isiksus, suur suverään, kes näitas vaid seda, mida ise vajalikuks pidas, enamasti vaid oma loomingut.

Kui lahkub väga suur kunstnik, tekitab see enamasti tühjustunde, nagu oleks ühes temaga lahkunud ka tükk ajastut, mida ta esindas, ja nii see ju ongi. Modernistlikust ajastust eesti skulptuuris on saanud kunstiajalugu ja koos Kumu kunstimuuseumi valmimisega on see omandanud eesti kunstis enneolematu museaalse mõõtme. Siinsamas muuseumis on saal, kus seisavad kuuekümnendate modernistide skulptuurid: Edgar Viiese, Olav Männi, Ernst Jõesaare ja Maire Männiku teosed on koos ühes ruumis. Selles ruumis on koosmõjus sõjajärgsed arengusuunad kodumaal ja eksiilis, esimesed abstraktsed skulptuurid pärast II maailmasõda eesti kunstis, uudsed materjalid ja tol ajal siinpool raudset eesriiet väga uudsed ideed. Aastaid, mil Edgar Viies uuendajana esile tõusis, on nimetatud eesti kunsti regeneratsiooniajaks. Oli üle saadud kõige halvemast ja ihaldati sirutada tiibu. Viies on rääkinud oma unistustest skulptuuris keeles, mis oli tunnuslik kuuekümnendate aastate taas tõusnud lootustega ajale. Tehnika ja teaduse progress ei olnud veel minetanud oma positiivset tähendust. Lendavad masinad, kosmoseromantika, alumiinium, teras ja klaas linnapildis võlusid paljusid ja Eestisse kerkis rida uusi modernistlikke hooneid, kuhu uus skulptuur sobis lausa ideaalselt. Kohvik Pegasus oli 1963. aastal valminud funktsionalistliku kirjanike maja osana, Akadeemia raamatukogu, Lillepaviljon Pirital, Pühajärve puhkekodu ja Kurtna linnukasvatuse keskusehoone, Tallinna uus Raadiomaja – need olid hooned, mis lausa tõmbasid enda juurde kaasaegset skulptuuri. Viies on kirjeldanud üht unistust suurest linnaskulptuurist järgmiselt: ““Siluett”. Tehes seda skulptuuri, kujutlesin teda kaasaegses linnaeksterjööris. Olles hoonestusega sobivalt proportsioneeritud, annaks ta kujundina ja oluliste esteetiliste tunnuste kaudu (sh suur üldistus, kontuuri selgus) silmapilgu jooksul soovitava positiivse impulsi (autoga mööda sõites, kõndides, kiirustades, vesteldes, hetkeks pilku tõstes. Loomulikult, tööle teeks au, kui teda ka kauem silmitsetaks. Lähenedes ükskõik millisest suunast, tema kaarduvad jooned, jätkudes pidevas põimumises, loovad kujundist suure üldistusega terviku. Vaataja võib vaistlikult tunnetada inimese ja tema teostatud tehismaailma ühtsust ja kokkukuuluvust. Õõnesvorm aitab koguda enam varju, läikivsile pind peegeldada enam valgust. Olles vormilt arhitektuuri nurgelisuse suhtes kontrastne – koosmõjus leiaksid rõhutamist kummagi voorused. Ja hall põhitoon ei lähe tülli keskkonnas olevate värvidega. Skulptuuril on ka sisu. See on tema sees, õõnsuse varjus. Mittenähtav ongi mitte nähtav. Õõnsusse mahub kaks kaalukat asja, mis on täiesti läbipaistvad: hing ja tühjus.”

Meenuvad vestlused enne 2002. aasta suurt tagasivaatelist muuseuminäitust Rotermanni soolalaos. Osa neist õnnestus jäädvustada ka selle näitusega kaasnenud väikeses trükises. Tundub, et ajastutunnetus on kunstnikule olulisem, kui üldiselt arvatakse. Ehk kõige olulisem isikliku ande ja soovi kõrval oma seisukohti avaldada. Ta isegi tunnistas seda: “Küllap olen olnud dialoogis aja vaimuga 1960. aastail. Kangastub optimistlike ootuste, muutuste maailma fatamorgaana. Inimeste vaimses seisundis oli tunda ootuselevust, mis kulmineerus Praha kevadel. Pärast toda suurt fiaskot hakkas see meeleolu tasapisi närbuma. Meenub, et tolle hetkeni oli ka kunstipublik “oma”.”

Pärast Praha kevadet asendas suurt optimismi paljude jaoks tühjus. Edgar Viies kirjutas tollasele Nõukogude impeeriumi ministrite nõukogu esimehele Aleksei Kossõginile kirja, kus palus endale ja abikaasale võimalust kodumaalt emigreerimiseks. Eesti keelde tõlgitud koopia kunstnike liidu juhtkonnale palju sekeldusi põhjustanud kirjast on tänini EKLi arhiivis säilinud. Mäletan paari rida, kus Viies muretses oma tööde pärast, mis oleksid kõik maha jäänud kodumaale, ja palus nendega kenasti ümber käia… Minust tunduvalt nooremale kunstiteadlasele ehk oleks see unustatud kiri üsna arusaamatu, ent neile, kes sel ajal siin elanud, on see märk isiklikust vaprusest aga ka donquijotelikust vaimust ja valmisolekust võidelda aja suurte tuuleveskitega.

Mõtlen, et Viiesel oli ka pisut õnne: üheksakümnendate segaduses kadus peaaegu kümneks aastaks Pegasuse kohviku interjööri 1964. aastal valminud abstraktne alumiiniumist “Pegasus”. Uue aastatuhande algul tuli see jälle õnnelikult päevavalgele ja on nüüd oma vanas kohas tagasi. Ka Viru väljakut kaunistav “Merineid” paigutati päras pikka viivitamist tagasi omale kohale ja Edgar Viies jõudis selle üle rõõmustada. Ta lubas veel tulla uuesti Kumu muuseumisse, lubas rääkida midagi väga olulist samuti alles äsja lahkunud ajakaaslasest Kalju Reitelist, ent ei jõudnud enam. Aeg sai otsa.

Vahel Viiestele helistades võis telefonist kuulda akordionimängu. Ta mängis ise päris hästi ja on loonud terve väikese galerii musitseerivaid figuure. Ka viimane suvel valminud skulptuur Viljandi lastepargi purskkaevul puhub paaniflööti.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht