Kuhu peab arenema kunst?

Reet Varblane

Kunstinõunik Maria-Kristiina Soomre, miks arengusuundade kunstiosa on saanud just selline nagu see on? Soojenduseks märgin, et positiivne on rahvusvahelisustumise rõhutamine ehk siis, et eesti kunst (aga üldiselt kultuur) kuulub orgaaniliselt maailmakunsti (-kultuuri) sisse, et ei aeta mingit oma asja. Negatiivsena tooksin esile üldsõnalisuse (n-ö arendamine ja edendamine), tegemist ei ole ju igaveste põhimõtetega, vaid 2020. aastani kehtivate arengusuundadega, see on ju ainult seitse ja pool aastat. Selles dokumendis peaks väga konkreetselt välja tooma peale ideaalsete arengusuundade ka selle, kuidas (milliste kohustustega, kuidas) riik nende täideviimise tagab. Kultuuripoliitika arengusuunad aastani 2020 on tõepoolest just üldisi suundi määratlema mõeldud dokument, millele peaksid toetuma kõik lähiaastate riiklikud otsused ja üldisemad kokkulepped. Paljuski, eriti kunsti osas, saab see dokument olla ainult üldsõnaline, sest riik ei saa kolmandate isikute eest kohustusi võtta ega lubadusi anda. Saab määrata ainult prioriteetsed arengusuunad. Rahvusvahelistumine, muuhulgas siis eesmärk, et rahvusvaheline kultuurielu on ka meie kohaliku kommunikatsiooni loomulik taustsüsteem, on kindlasti üks neist. Kindlasti on oluline meeles pidada, et täna valdkondadele aruteluks saadetud dokument on mustand – 21. märtsini on võimalik sellesse parandusi ja täiendusi teha igaühel meist kas lehel kultuuripoliitika.ee või kirjutades Ragnar Siilile kultuuriministeeriumis.

Üks väga oluline punkt, mis annab olukorrast selgema ülevaate, on meie nüüdiskunstivälja kaardistamine: millised institutsioonid, (ka organisatsioonid, rohujuurde tasandi algatused millises vahekorras peaksid olema, kuidas funktsioneerima (omandivorm, rahastamise küsimus)? Mis on meil olemas, millest on puudus, millised proportsioonid on paigast ära jne. Taas: esmases dokumendis on seda püütud teha, praeguses tööversioonis on see täiesti kadunud.

Ainuke konkreetne asi on Veneetsia biennaal. Kas selle kõrval ei peaks nimetatama ka teisi rahvusvahelisi kunstisuursündmusi, kus osalemine tuleks riiklikul tasandil tagada (või neid ei ole?). Milline on see mehhanism, mis paneb suurte biennaalide jm sündmuste kuraatorid meie kunsti vastu huvi tundma? Kas on vaja piirata ennast sellises dokumendis Läänemere maadega (vt 30.1)?

Kultuuripoliitika dokumendi jaoks tehti päris põhjalikku eeltööd. Tuleb aga aru saada, et see dokument ei saa reguleerida iga valdkonna iga tegevust (piisab, kui kujutleda, mida see tähendaks näiteks väga mahukate teatri- ja muusikavaldkonna puhul). Veneetsia biennaal on eraldi välja toodud, sest see on tõesti ainus riigi „projekt” – juba ajaloolistel põhjustel erineb see biennaal oma ülesehituselt ja osaluspõhimõtetelt kõigist oma järglastest. Eesti kultuuripoliitika ei saa ühegi rahvusvahelise suurnäituse korraldajaid sundida Eesti kunstnikke kaasama, küll aga on juba tänases versiooniski ju ühemõtteliselt kirjas, et vastava osaluse puhul riik seda tegevust toetab, nagu toetati nt aasta tagasi „Manifestal” osalenud Eesti kunstnikke. Laiemalt võttes: Eesti kunsti rahvusvaheline nähtavus ei ole ühe inimese või ühe asutuse teema, kogu süsteem ja suhtumine peab olema selgelt fookustatud, ideaalis kokku lepitud püstitatud ka ühised eesmärgid. Seda saaks teha valdkondliku tegevuskava kokkuleppimise kaudu, mis on – minu hinnangul – praeguses institutsionaalses kultuuris veel pisut kauge samm. Kuigi, valdkonnasisesest koostööst on viimasel ajal ka mitmeid positiivseid märke.

Mis puutub koostöösse Läänemere maadega, siis see konkreetne kokkulepe käib eelkõige Veneetsia biennaali raames tehtava koostöö kohta. Baltimaade kultuurikoostöö lepingutes on aastaid räägitud nt ühispaviljoni ideest, nüüdseks on mõtlemine pisut avardunud, räägime ühisüritustest ja -turundusest. Just nimelt selleks, et ühiselt edukamalt pildile pääseda ja seeläbi ka laiemalt meie kunsti rahvusvahelistumise projekti panustada.

Kas ei peaks konkretiseerima, milliste näituseasutuste tegevust peab riik toetama? Kui võrrelda valdkonna arengukava punkti 3.4 tööversiooni 30.2-ga, siis 3.4-s on hästi toodud välja maakonnakeskused ning ka seal rahvusvahelise nüüdiskunsti tutvustamine. Miks see on kadunud?

Toimetamise käigus on teksti kirjutatud nii elulähedasemaks (realistlikumaks) kui ka üldarusaadavamaks. Loosung kunstisaalist igas maakonnakeskuses on kena, aga kultuuripoliitika dokument võiks pigem anda just nimelt üldise arengusuuna – professionaalne kunst on publikule kättesaadav võimalikult mitmel pool – mitte looma „ülevalt alla” galeriivõrgustikku. Kunst nagu iga valdkond sõltub inimestest: ka praegu näeme, et kus on tegijad, kes hoiavad kätt kunstielu pulsil, seal on ka professionaalsem näituse-elu. Formaalselt võib galeriiks nimetada ju iga koridori või häärberi, aga küsimus on ikkagi sisus. Sisulise taseme saab piiritleda aga just konkreetsete otsustega – poliitikadokumendid siin otseselt ei aita. Kui riigi toetusele kandideerib ca 40 näituseasutust, siis igal aastal otsustab toetused nii nende senise tegevuse kui konkreetsete plaanide alusel asjatundjatest moodustatud komisjon – nii see professionaalsus ja nüüdiskunsti kättesaadavust tagataksegi, juba täna.

Kunstimuuseumide (30.3) puhul on lausa hädavajalik nimetada, millised riiklikud kunstimuuseumid on meil olemas ka 2020. aastal (et uue ministri puhul ei korduks taas Tartu kunstimuuseumi juhtum). Valdkonna versioonis olid eraldi välja toodud ka teised kesksed näitusepaigad (kunstihooned). Praegusest versioonist on need välja jäetud. Miks?

Dokumendis puudub ka riiklik rahastamisskeem (taas: valdkonna enda koostatud dokumendis oli see ära toodud, kui eelarverida ei saa lubada – kas paindlikkust ei saa siin üles näidata, sest küsimus pole ju selles, et mõni institutsioon peab ilmtingimata säilima, vaid et tõesti aktiivsete nüüdisaegsete kunstikeskuste tegevus oleks seitsmeks ja pooleks aastaks tagatud –, siis programmidega. Kunstitoetusprogrammid peaksid päris kindlasti selles dokumendis sees olema (et oleks selge: igal aastal on just sellised toetusprogammid, mitte et sel aastal on ja järgmisel ei ole).

Rangelt struktuuripõhiselt võttes ei ole kunstivaldkonnas ühtegi riigiasutust (muuseumid kuuluvad muuseumivaldkonda). Toetusprogrammidest jätkatakse kunstigaleriide toetamist, seda peaks kultuuripoliitika dokument võib-olla tõesti veel selgemalt väljendama: ministeerium toetab toetuste ja programmiga kunstielu n-ö tugistruktuure – seda, et oleks, kus näitusi korraldada, ja et oleks eksperdid näituste ja kunstnike ümber. Kui institutsioonid (nii riiklikud kui eraõiguslikud) toimivad ja kunstielu edendavad, ei ole kellelgi põhjust nende vajalikkuses või olemasolus kahelda. Soov muudatusi teha tekib enamasti ikkagi siis, kui süsteem tundub paigal tammuvat – põhjusel või teisel – ja eks siis ongi mõistlik alternatiivide üle arutada. Olen jätkuvalt seda meelt, et ükski konkreetne programm ei ole kultuuripoliitika dokumendi tasand. See, kuidas, milliste mehhanismide abil kokkulepitud arengusuundi toetada või nende realiseerimine tagada, on juba ministeeriumi arengukavade, valdkondlike tegevuskavade jms teema.

Praegusest tööversioonist on kadunud indiviidi ehk siis kunstniku, kuraatori, kriitiku, kunstiajaloolase, mänedžeri jne tasand ehk kõik see, mis puudutab loovisikute töötingimusi, pikaajalisi stipendiume. Vt esmase dokumendi punkt 3.7.

Kunstnike-kuraatorite tasand on äramärkimisena sees juba kunstivaldkonna esimeses punktis. Kuna töötingimused on teema, mis puudutab teistegi valdkondade tegijaid, siis osaliselt käsitletakse neid küsimusi (kultuuritöötajate palk, vabakutseliste sotsiaalsed garantiid) poliitikadokumendi esimeses osas. Siia on juba pakutud ka asjalikke täiendusi. Pikaajaliste stipendiumide lubadusega on selline lugu, et kui see punkt dokumenti sisse kirjutada, tuleb näidata ära ka mehhanism – kui palju, millistel alustel, kellele, aga eelkõige – mille arvelt ehk kust leida selleks vahendid. Ministeeriumis on selle üle päris palju arutatud, kindlasti need arutelud ka jätkuvad. Konkreetses sõnastuses ettepanekuid oodatakse, kordan, kõigilt kuni 21. märtsini.

Muusikavaldkonnas on eraldi välja toodud heliloojate uue heliloomingu rahastamine (vt 34.5). Kas see ei võiks selisena ka kunstnike puhul toimida? Kunstiteoste tellimise seadus hõlmab siiski ainult riiklikke ehitisi ning teatud laadi kunstiteoseid (ma ei pea meediumit silmas, sest on normaalne, et sinna alla käivad heliinstallatsioonid, videod, valgusinstallatsioonid jne), aga need on siiski ruumi kaunistavad (ruumi defineerivad) kunstiteosed. Poliitiline, aktuaalne sotsiaalne kunst kipub välja jääma.

Minu arvates kõlab riiklik kunstitellimus küll iseenesest pisut totalitaarse ambitsioonina. Huvitav arutada, mida see, võrreldes tänase olukorraga kunstivaldkonna arengus, eriti rahvusvahelistumise eesmärgi taustal, parandada võiks (vähemalt praeguste võimaluste juures, kus see paratamatult tuleks tekitada millegi muu arvelt). Pigem tundub mulle, et meil peaks jõuliselt arenema galeriide süsteem ja kunstiturg – nagu muus maailmas võiks just sellest suunast tulla tellimused ja produktsiooniraha (ja ma ei pea silmas ainult Eesti galeriisid ja galeriste). Kultuurkapital on kujutava kunsti valdkonnas keskne produtsent, see juba ongi riiklik kunstiloomingu tellimine. Kahjuks küll, tõesti, enamasti vormis, kus reaalne raha läheb materjalide ostuks ehitus- ja kunstitarvete kauplustesse otse ringlusse tagasi: kunstnik on majandustsükli hammasrataste vahel ja see on tõepoolest kõige kriitilisemalt lahenduskäiku vajav probleem – küsimus on aga, milline on siin kõige mõistlikum lahendus. Ilmselt annaks ka tänaste struktuuride ja ressursside juures korraldada mõndagi optimaalsemalt, et mitte öelda professionaalsemalt, kuid paradoksaalselt jätaks see süsteemi rataste vahele veel rohkem üksikisikuid. Kunstiteoste tellimise seadus on iseenesest tänuväärt meede, kuid teame, et see vajab oma praegusel kujul tõepoolest täpsustamisi.

Ka visuaalset kunsti puudutavad loomeliidud on välja jäetud. Selle dokumendi mõte on ju meie kultuurivälja korrastamine?

Kultuuripoliitika dokument ei ole kultuuriväljal või konkreetsetes valdkondades toimijate loetelu. See on toimimispõhimõtete dokument, mis võiks olla arengusuunaks kõigile, kuid on eelkõige mõeldud reguleerima riigi toimimist. Loomeliidud ei ole riigi asutused, nende funktsioon kultuuriväljal on selgelt muutumises ja kuivõrd ka valdkondadelt tulnud ettepanekutes nende rolli jõuliselt välja ei ole toodud, siis järelikult ei ole siinkohal ka eraldi punkt asjakohane – liite ei ole välja toodud ühegi valdkonna puhul. Ka siin saab ainult korrata – asjakohased ja argumenteeritud täiendusettepanekud on oodatud 21. märtsini.