Kuhu liigub kirjastus Lugemik lähikümnendil?

Kirjastuse Lugemik eestvedajad on jätnud seni kasutamata kõik võimalused selgemate tulevikuplaanide visandamiseks ja kirjastamispõhimõtete seadmiseks.

RENE MÄE

Näitus „Väljaandja Lugemik. Trükiseid aastatest 2010–2019“ Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumis kuni 1. IX. Näituse idee autorid Indrek Sirkel ja Anu Vahtra, kujundaja Kaisa Sööt, Indrek Sirkli ja Ott Kagovere graafiline disain.

Näitus „Väljaandja Lugemik. Trükiseid aastatest 2010–2019“ paneb taas mõtisklema selle üle, kui vähe tehakse Eestis graafilise disaini ning trüki- ja kirjakunsti näitusi, kus keskmes on meie oma disainerite looming. Õigupoolest mõlgutati samu mõtteid ka umbes seitse aastat tagasi, kui avati näitus „Sisu ja vorm I. Kaasaegne Eesti graafiline disain 2001–2011“. Mahuliselt, mastaabilt ning kuraatoritöö plaanis ei meenugi sellest kümnendist ühtki teist näitust, kus oleks tänapäeva kunstitrükistele pühendutud samasuguse põhjalikkusega kui vastavatud väljapanekul „Väljaandja Lugemik“.

Rahvusvahelise osalejas- ja disainerkonnaga kohtumisi on sel kümnendil mõistagi olnud. Kõigepealt meenub Amsterdamis tegutsevate disainerite Elisabeth Klementi ja Laura Pappa korraldatud Asteriski suvekool, mis toimus aastatel 2013–2017, samuti möödunud aasta Tallinna Kunstihoone näitus „Signaalid perifeeriast“, mida saatsid töötoad ja soliidne publikuprogramm. Tegevust on pakkunud ka kõnealune „Väljaandja Lugemik“: 7. ja 8. juunil peeti ETDMis rahvusvahelise osalejaskonnaga kunstikirjastamise sümpoosion „Kirjastamine ja kogukond. Erialane kontekst“ ning toimus ka 20 väljaandjaga kunstiraamatute mess.

Vastavatud „Väljaandja Lugemik“ on ebatüüpiline, eeskätt seetõttu, et on pühendatud üheainsa kirjastuse tegevusele. Ka ETDMi direktor Kai Lobjakas tunnistab näituse kataloogi eessõnas, et ühe kirjastuse tegevust hõlmav näitus pole muuseumi töös just tavapärane, kuid lisab, et eesti kultuuriruumis ja nüüdisaegse kunsti väljal on erandlik ka Lugemik kui kirjastus.1

Sellega tuleb tõepoolest nõustuda: vähemasti Eestist ei leia ulatuselt, trükiste arvult ega tegutsemise kestuselt ühtki võrdväärset kunstiraamatute kirjastamisele spetsialiseerunud sellesarnast tegijat. Nagu on näituse kataloogis märkinud kirjastuse asutajad ning näituse koostajad Indrek Sirkel ja Anu Vahtra, on Lugemik välja andnud kokku 81 trükist, mis on trükitud 13 erinevas trükikojas. Seal on kajastatud 182 kunstniku ja disaineri töid, 92 autori tekste, trükised on kujundanud 11 graafilist disainerit.

Kümne aasta jooksul ilmunud Lugemiku trükised on krono­loogilises järjes­tuses ära mahutatud ühele suurele, kandikut meenutavale lauale, küll pelgalt vaatamiseks ja silmaga hindamiseks. Avamisel oli näha, et kiusatus mõni neist kätte haarata on suur.

Madis Kurss

Kõrvutades eelmainitud „Sisu ja vormi“ vastavatud „Väljaandja Lugemikuga“, märkab tähelepanelik lugeja ka teatavat järjepidevust. Kui esimene kaardistas valdavalt noorema põlvkonna (20-30aastased) aktiivsete Eesti graafiliste disainerite loomingut, mis oli valminud nullindate esimesel kümnendil (muuseas, väljapandu seas leidus ka üksikuid Lugemiku trükiseid), siis näitusel „Väljaandja Lugemik“ on eksponeeritud vaid trükised, mis on ilmunud sel kümnendil. Osaliselt kattuvad ka koostajad (Indrek Sirkel ja Anu Vahtra). Märkimist väärib ka tõik, et nagu „Sisult ja vormilt“ leiab ka „Väljaandja Lugemikult“ trükiste kõrval installatsioone, rõivaid ja tarbeesemeid.

Kõik peaaegu kümne aasta jooksul ilmunud Lugemiku trükised on oskuslikult ära mahutatud ühele suurele lauale, mis tervitab näitusekülastajat esimesena. Võib öelda, et kõik trükised on külastaja ette toodud suisa kandikul: jämeda posti ümber ehitatud vineerist massiivne roheline laud meenutab väljanägemiselt just seda. Hiiglaslikust kandikust hoolimata on järgitud võrdlemisi konventsionaalset raamatunäituse formaati: trükised on seatud lauale kronoloogiliselt.

Kandikul eksponeeritud trükised on siiski mõeldud pelgalt vaatamiseks ja silmaga hindamiseks, kuigi avamisel oli näha, et kiusatus mõni neist kätte haarata on suur. Näitusesaali tagumises osas on kahepoolsele puidust trepile lehitsemiseks ja tutvumiseks pandud enamik Lugemiku välja antud trükiseid. Lugemisalale üsna suvaliselt laotatud trükised kaotavad aga suure osa oma isuäratavusest ja mõjuvad oma haraliolekus palju tagasihoidlikumalt kui eespool, võiks isegi öelda, et suisa nukralt ja üksikult. Näituseruumi kohta on lugemisala ebaproportsionaalselt suur. Kerkib õigustatud küsimus, miks ei ole siin lihtsalt üht mõnusat lugemisnurka, kus on raamaturiiul, paar mugavat tooli ja mõnus valgustus. Näituse raames 8. juunil peetud sümpoosionil „Kirjastamine ja kogukond. Erialane kontekst“ selgus, miks on lugemisala just niisugune: see oli kasutusel auditooriumina. Lugemisalal saab jälgida ka seinale projitseeritud otseülekannet Lugemiku raamatupoe sissepääsu alalt ning vaadata, kes parajasti EKKMi hoovis poodi siseneb või sealt väljub.

Näituse kolmanda osa moodustavad näituseruumi esimest ja tagumist osa läbivad vitriinid, kus tutvustatakse Lugemiku kõige värskema trükise (näitust saatva kataloogi) valmimisprotsessi, alates digitaalsete kujundusfailide ekraanitõmmistest kuni valminud trükiseni. Raamat on käepärane ning tekst hea lugeda. Usutavasti aitab sellele kaasa kataloogis (ja tervel näitusel) kasutatud kirjatüüp Open Aviscript, mille Ivar Sakk lõi Avita kirjastuse koolilaste kirjavihiku tarvis ning mille järgi harjutavad uuendatud kirjatehnikat koolilapsed.

Näituse neljas osa on näitusesaale läbiv puidust sõrestik, mille külge on kinnitatud valik teoseid kunstnikelt, kelle koostöö Lugemikuga on päädinud trükisega. Sellega on illustreeritud kahe- ja kolmemõõtmeliste kunstiteoste raamatuformaati viimise protsessi. Näha saab Paul Kuimeti, Denes Farkasi ja Anna-Stina Treumundi ning Marge Monko fotosid (ja ka viimase juurde käivat performance’i salvestust), Flo Kasearu ja Tõnis Saadoja maale ning Merike Estna maal-installatsioone, Jaan Evarti graafikat, Jaanus Samma kudumeid ning kirjastuse Knock! Knock! Books näidis-messiboksi/installatsiooni. Kunstiteose trükiseks saamise protsessi kõige terviklikuma näitena võib välja tuua ehk Ott Metusala disainitud ja toimetatud raamatu „Nobody Expected There Would Be Much Discussion About It“ ehk „Keegi ei arvanud, et see võiks tekitada suurema arutelu“) ning ETDMi eksponeeritud valgustite kombinatsiooni. Raamatus on keskendutud Estoplastis disainerina töötanud Oti vanaema Kirsti Metusala disainitud seina-, lae- ja põrandavalgustitele. Näitusepaiga, trükise ja teose harmoonilist suhet täiendab omakorda hästi valitud toon, mis on ühtaegu isiklik ja uurimuslik.

Näituse kataloogi sissejuhatuses ning Kristina Ketola Borele antud inter­vjuus märgivad Sirkel ja Vahtra, et projekt „Väljaandja Lugemik“ on kui Lugemiku kirjastustegevuse arhiiv ning annab võimaluse teha vahekokkuvõte ja mõtiskleda tuleviku üle. Lugemiku mineviku, tänapäeva ja tulevikuga seoses on kerkinud näitust külastades, kataloogi lugedes ja sümpoosionil osaledes mitmel korral pinnale kirjastamise põhimõtete küsimus. Sirkel ja Vahtra kinnitavad kataloogi sissejuhatuses: „Me ei ole kunagi kirjutanud Lugemiku manifesti või tundnud, et peaksime oma kirjastustegevust kuidagi defineerima. Meie tööprotsess on alati olnud üsna orgaaniline, mõnikord on sisulisi küsimusi puudutavad otsused täiesti spontaansed.“2 Teiselt poolt on Sirkel ja Vahtra nii sümpoosionil kui ka Klassikaraadio saatele „Kunstiministeerium“3 antud intervjuus osutanud, et üheks Lugemiku käimalükkamise tõukeks 2010ndatel oli tõdemus, et Eesti nüüdisaegse kunsti institutsioonidel ja galeriidel puudub mõtestatud kunstikirjastamise vastu huvi ning Eesti nüüdisaegse kunsti ja kunstnike loomingu vahendamise ja levitamisega trükise vormis tegeletakse väljaspool näitusesaale kahetsusväärselt vähe. Kui teha pisut sorteerimis- ja arvutamistööd, selgub, et Lugemiku välja antud 81 trükise seas on näitusi saatnud trükiseid koguni 46 ehk selgelt üle poole.

Siiani on jäänud mulje, et kirjastuse Lugemik eestvedajad on jätnud kasutamata kõik võimalused selgemate tulevikuplaanide visandamiseks ja kirjastamispõhimõtete seadmiseks – ja seda ka kõnealuse näituse puhul.

Katsun siiski ennustada, kuhu liigub Lugemik järgmisel kümnendil. Lugemik jätkab kirjastajana ja sõnastab selgemad põhimõtted, miks, mida ja kellele kirjastatakse. Hakkab ilmuma Lugemiku ajakiri, kus neid põhimõtteid ja ideaale pidevalt eri nurga alt käsitletakse. Ehk võetakse snitti neilt, kel on oma põhimõtete seadmine ja sõnastamine hästi õnnestunud, näiteks sümpoosionil ja raamatumessil osalenud kirjastuselt Rab-Rab4, kus on keskendutud kunsti ja poliitika ühisosale ja avarale ruumile nende vahel? Või võetakse eeskujuks hoopiski patriarhaalsust vastustava ajakirja Girls Like Us5 manifesti selge sõnastus, kompaktsus ja konstruktiivne stiil?

Nagu iga seisukohavõtuga, mis võib alguses tunduda piirav ja ahistav ning/või riskantne, avanevad ka Lugemikule aina uued küsimused, kitsaskohad ja dilemmad. Nii hakkab Lugemik kujunema kunstikirjastamise platvormiks Eestis ja lähiriikides ning korraldab regulaarselt nii konverentse, näitusi kui ka messe. Lugemiku raamatupood uueneb ja on aina enam ühtlasi projektiruum ja avalik pind (miks mitte ka väike raamatukogu?). Koostööd tehakse noorte disainerite ning kunstnikega. Seejärel vaadatakse aga tagasi Lugemiku järjekordsele kümnele tegevus­aastale, loetakse üle siinne näitusetutvustus ning juhul kui maailma lõpp veel käes pole, sõnastatakse tegevuse ja kirjastamise põhimõtted aastateks 2030–2039.

1 Indrek Sirkel, Anu Vahtra, Väljaandja Lugemik. Trükiseid aastatest 2010–2019. Lugemik ja ETDM, 2019.

2 Samas.

3 Kunstiministeerium, Klassikaraadio, 25. V 2019, https://klassikaraadio.err.ee/944750/kunstiministeerium

4 Rab-Rab Press, http://www.rabrab.fi/STATEMENT

5 Girls Like Us, https://www.glumagazine.com/about/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht