Küsi kaduvalt – elava mälu kildude kaitseks

Hanno Soans

(Vt Sirp 30. IV) Neuroos on võimatusel rajanev murelik adumine. Georges Bataille Tanja Muravskaja installatsioon „Monumendid” on 2008. aastal, aprillimäsu aastapäeva ootuses valminud töö, mida esmakordselt eksponeeriti ühisnäitusel Marge Monkoga Hobusepea galeriis ja mis kuulus ka hiljuti Kumus toimunud Rael Arteli identiteedi- ja natsionalismiteemalise kuraatorinäituse  valimikku. Reaktsioon viimasele, täpsemalt Sirami käesoleva aasta aprillis ilmunud kaasaegset kunsti pika puuga materdav, mis tõi mõnitaval toonil näiteks Muravskaja „Monumendid” kui väärtusetu rämpskunsti, aktiveeris mind uuesti mõtlema sellele minu arvates ühele intrigeerivamale installatsioonile nooremas eesti kunstis. Lõppude lõpuks pole kaasaegset kunsti viimasel ajal ajakirjanduses üha tihedamalt ja agressiivsemalt ümbritsevast „nüansimeele kriisist” võimalik mööda minna teisiti kui teoste lähilugemisel, seades lahmivaile üldistustele vastu kogu tähelepanu, kriitilise tundlikkuse ning miks  mitte ka „tekstimõnu” kunstnike pakutud tähenduskonstellatsioonide lahtiharutamisel ja rekontekstualiseerimisel.

Pöördugem niisiis tagasi paari aasta taguse näitusepildi juurde Hobusepea galerii keldrisaalis. Mööda treppi galeriiruumi hämarusse laskudes oli esimeseks impulsiks tühja ruumi tunne: kunstnik oli äärmiselt ökonoomselt galeriiruumi ergastades puhastanud installatsiooni kõigest üleliigsest. Paremale seinale valgusvihus seisva postamendi kohale, kus oli eksponeeritud näituse napivõitu kontseptsioonitekst, oli musta värviga maalitud rohmakas plangu sodimise esteetikas  töö inglisekeelne pealkiri „Monuments”. Galerii tagaosas, kahes valgusvihus, mis peegeldasid galerii betoonpõrandale vaevuaimatavat kollakat ja sinkjat valgust, olid kõrvuti kaks võrdses mahus materjalihunnikut, üks paekivist ja teine klaasikildudest. Ja selle kõige üle laotus selles peaaegu tühjas ruumis küllaltki spetsiifiline hardustunne, pühamuõhustik, kvaasireligioosne tardumus, milles aeg oleks justkui kindlasse, üha uuesti meenutamist väärivasse või õigupoolest ennast meenutama sundivasse hetke seisma jäänud, nunc stans. Pea peale pööratud minimalismi negatiivses teoloogias esitati  meile isikliku tõlgenduse võtmes identiteedikonstruktsioon, aprilliööjärgses ehmatuses moodustunud kujutelm eesti ja vene kogukondade lõhutud enesetunnetusest – justkui hüljatud lahinguväli. Seda nimetaksin ma emo-minimalismiks par excellence.

Siinkohal tasub meenutada Kristina Normani kasutusele võetud mõistet afterwar. Nagu afterparty puhul on siin „pidu ise”, ektsess kui selline juba lõppenud, kuigi jätkub iselaadne kainenemiseelne tiksumine. Kui Normani töödes on see seisund protsessuaalne ja sotsioloogiline, siis Muravskaja, samuti  kunstnik, kes opereerib kahe kogukonna piiril, tuleb välja personaalse ja poeetilise lahendusega. Kusjuures ekstsesside all, mida kunstnik silmas peab, pole sugugi mõeldud ainuüksi pronkssõduri teisaldamist ja aprilliööd vaid ka kaitseministeeriumi mahitatud klaasist nn Vabadusristi püstitamist. Neid lähenemisi võib mitmeski mõttes vastandada, ilma üht teisele eelistamata: need on paralleelsed, kuna toimivad radikaalselt erinevas aegruumilises režiimis. Kui Normani tööde inforohkuse tõttu võib neid vaadata, justkui olekski need suunatud välisturule või justkui kõnetaksid nad tulevikku (ehk siis tänaseks  juba olevikku?), mil aprillitragöödia nüansid on ajaloo objektina tuhmunud ja tema poolt mängu toodud arhiivimaterjal hakkab elavat mälu üle kruntima, siis Muravskaja arte povera’likud „Monumendid”, selleks, et toimida täie jõuga, justkui eeldaksid vaatajalt aktiivset mälupilti aprilliöödele järgnenud hommikusest lagast päikeselisil linnatänavail ja ekstsessidele järgnenud poliitpohmeluse tunnet.

Laiema vaatenurga alt võib tõdeda, et Muravskaja „Monumendid” jätkavad kaasaegses kunstis küllaltki püsiva tooposena  esinevat antimonumentide traditsiooni. „Kasutades selliseid materjale nagu klaas ja kivi, viitan ma esmajärjekorras eesti industriaalsele minevikule ja euro-tulevikule, vandalismiaktidele ja maailma haprusele,” on Muravskaja kirjutanud näituse saatetekstis. Intriig seisneb selles, et ökonoomia, säästlikkus ja täpsus, millega kunstnik modelleerib üht identiteedipoliitilist neuroosi, viib ummikusse iga tõlgenduse, mis sümboliseerib ühte või teist kogukonda ühe või teise materjali esteetikas, ühe või teise „hunnikuna”, kuigi kiusatus selliseks lapsus’eks end paratamatult taastoodab. Muravskaja  materjalikasutus pole niisiis siiski metafoorne, vaid pigem metonüümiline, vabalt erinevaid vaatajate isiklikke tähendusi enesega liitev. Installatsioon pole seega mitte niivõrd vastandav identiteedikahvel, vaid helihark, mis annab ühe, hirmu ja lepituse mõrkjast segust koosneva põhitooni. Nii nagu materjalikasutuses nii ka kontekstuaalselt on „Monumendid” seega äärmiselt terava fookuspunktiga töö.