Kristjan Raua auhind kui demokraatia võrdkuju
Eelmisel kolmapäeval pärjati Tallinna raekojas neljakümne kuuendat korda Kristjan Raua auhinna laureaadid – Art Allmägi, August Künnapu, Leonhard Lapin ja Mall Paris.
Olen viimastel aastatel tõsiselt pead murdnud selle üle, milline koht on Kristjan Raua auhinnal meie teiste kunstiauhindade seas. Milline tähendus on sellel auhinnal meie praeguses väga aktiivses kunstielus?
Kristjan Raua preemia on vaieldamatult kõige vanem järjekindlalt välja antav tunnustus kunstnikele ja kunstiteadlastele ning juba seepärast oleme harjunud pidama seda kõige väärikamaks. Kuigi kas Köler Prize või Sadolin või ükskõik milline teine hästi läbi mõeldud ja avalikkusele efektselt välja pakutud tunnustus on millegi poolest vähem väärikas? Kristjan Raua auhinda on esile tõstetud ka kui kolleegide tunnustust. Kuid kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali või kuraatorite ja kunstiteadlaste ühingu või kunstnike liidu alaliitude auhinnad on ju samuti kolleegide tunnustus.
Ka Kristjan Raua auhinna statuudist ei saa väga palju selgust, sest seal on ebamääraselt kirjas, et auhind antakse „eelmise aasta jooksul valminud või esmakordselt avalikustatud loomingu, kunstiprojekti või -sündmuse eest kunstnikule, kunstiteadlasele või loomingulisele rühmale“ ja et „erandina võidakse preemia määrata ka varem valminud teoste või elutöö eest“ ning auhinda annavad ühiselt välja kunstnike liit ja Tallinna linnavalitsus.
Auhinna kandidaatide esitajad on oma valikut küll igati põhjendanud, kuid lõplik valik on jäänud kuidagi ebamääraseks ja vastanud pigem erandile, varem valminud tublide teoste või tegude eest kui põhikriteeriumile, s.t on eelmisel aastal meie kunstipilti rikastanud tõepoolest millegagi, millel on oma ajas tähendus ja mis paistab silma teistsuguse mõtlemisega, on innovatiivne. Kunstiline kvaliteet kui selline peaks siinjuures enesestmõistetav olema.
Kunstiteadlane Heie Marie Treier osutas tänavuses auhinnatseremoonia kõnes Kristjan Raua auhinna demokraatlikule valimisprotsessile: preemiasaajaid on pea võimatu ennustada, sest need selguvad volikogu enamushäältega. Ikka sellepärast, et kunstnike liidus toimib vankumatult demokraatlik kord, ilmselt märksa vankumatumalt kui paljudes teistes ametisüsteemides.
Demokraatlikul valimissüsteemil on oma puudused, kuid sama kindel kui tõsiasi, et Kristjan Raua auhind on meie kõige vanem kunstiauhind, on kindel ka teine tõsiasi. Ükskõik kas vaadata tänavusi, möödunud või ülemöödunud aasta või aastatetaguseid Kristjan Raua auhinna laureaate, siis nende seas ei ole kedagi, kes ei ole seda tunnustust väärt. Ega neid ole ka kandidaatide seas. Suures pildis polegi ju vahet, kas volikogu liige otsustab oma hea ja tubli kolleegi kasuks või on ta korralikult läbi lugenud esitajate põhjendused ja läbi mõelnud esitatute tähenduse praeguses kunstis ja kunstielus. Ei ole vist mõtet ennast vaevata asjatu küsimusega „miks just nüüd?“, vaid leppida Kristjan Raua autasu kui demokraatia võrdkujuga, kõige selle vooruste ja puudustega. Õnneks demokraatial voorusi jagub.
Heie Marie Treier tõi oma auhinnatseremoonia kõnes veel välja märksõnad hingestatus, humanistlikkus, positiivne meelestatus, usaldus, elu, indiviid, sidudes neid maalikunstnike August Künnapu ja Mall Parise loominguga, aga ka märksõnad hoiatus ja kriitilisus, sidudes neid skulptor Art Allmäega, samuti järjepidevuse, kestvuse ja kire, mis käivad eelkõige Leonhard Lapini kohta. Aga olgem ausad, eks need omadused iseloomusta pea kõiki häid tegijad – neid, kes olid esitatud Kristjan Raua auhinnale, ja ka neid, keda seekord ei esitatud. Art Allmägi, August Künnapu, Mall Paris ja Leonhard Lapin Kristjan Raua auhinna igati ära teeninud.