Kommunikatsioon ei ole vaid sõnum

Reet Varblane

Alfredo Jaariga vestlevad Maria-Kristiina Soomre ja Reet Varblane  14. aprillil näidati Kumu auditooriumis ühe huvitavama nüüdiskunstniku Alfredo Jaari (1956) filmi „Pasolini tuhk”. See film on hommage erakordsele mõtlejale, intellektuaalile, filmirežissöörile, luuletajale ja kirjanikule Pier Paolo Pasolinile, kes mõrvati 1975. aastal. Pasolini osales ühiskonna poliitika- ja kultuuridebattides vaba mõtleja, kartmatu ning riskialti ühiskonnaprotsesside analüüsijana. Selle hoiaku tõttu oli ta konfrontatsioonis  kehtivate ühiskondlike normide ja tõdedega. Alfredo Jaar, kes usub, et eetika ja esteetika küsimuses on määrav ühiskonna aktiivne ja sotsiaalselt vastutav roll, ei püüagi leida filmis vastust küsimusele, kes tappis Pasolini. Pigem leiab ta, et Pasolini tapmise põhjus oli hirm, ühiskonna hirm kuulda Pasolini häält, mõtteid, ideid, aktsepteerida tema elulaadi. Filmi näidati ka möödunud suvel Veneetsia biennaalil Jota Castro kuraatoriprojektis „Hirmu ühiskond”. Kui Castro meie ülikiiresti muutuvat maailma ning selle tõttu tekkinud hirmu kui kokkuvarisenud väärtuste emotsionaalset vastust analüüsiv väljapanek  oli vaieldamatult biennaali üks sisukamaid ning haaravamaid projekte, siis Jaari Pasolini film selle sügavamaid, vastuolulisemaid ning mõtlemapanevamaid teoseid.   

Kunstnik, fotokunstnik, arhitekt ja filmitegija Alfredo Jaar on sündinud, õppinud ja  kunstnikuteed alustanud Tšiilis. Varakult sidus ta kunsti poliitikaga ja sai tuntuks avalike väljaastumistega Pinocheti režiimi vastu. 1982. aastal asus ta elama New Yorki. Praeguseks on ta osalenud kõikidel olulisematel kaasaegse kunsti suurnäitustel nagu Veneetsia biennaal (1986, 2007, 2009), Kwangju biennaal (1995, 2000), Kasseli „documenta”  (1987, 2002), Sydney biennaal (1990), Johannesburgi biennaal (1997), İstanbuli biennaal (1995), São Paulo biennaal (1987, 1989) jt. Tallinnas viibis ka Alfredo Jaar ise, kes pidas enne filmi näitamist oma töid tutvustava loengu. Kuid talle, kriitiliselt mõtlevale, uudishimulikule inimesele, empaatilisele loojale ei olnud niivõrd oluline filmi esitlemine ühes järjekordses, olgugi talle uues paigas, vaid võimalus kohtuda uute inimestega, nendega  kõnelda, dialoogis olla. Seetõttu venis filmijärgne õhtu päris pikaks. See ei olnud aga loodetavasti asjatult raisatud aeg, vaid rikastas nii meie filmipublikut kui ka Alferdo Jaari.   

*

Reet Varblane: Mitmetes käsitlustes, ka intervjuudes on teie puhul nimetatud nn esimese ja kolmanda maailma suhte uurimist, kolmanda maailma visuaalse representatsiooni tõlkimist n-ö esimese maailma keelde. Kuidas seda kommenteerite?

Alfredo Jaar: Mulle ei meeldi jaotada maailma esimeseks, teiseks või kolmandaks maailmaks. Tavaliselt ma räägin eri arengutasemega maadest, erinevatest geopoliitilistest areaalidest  või ka eri aspektidest sama maa puhul. Näiteks kui rääkida džässmuusikast, siis ei ole Itaalia selles vallas just kõige tuntum maa, aga nii mõneski teises vallas on Itaalia esimeste seas. Arvan, et maailma polariseerumine kuulub minevikku. Suur osa maailmast elab kapitalismis, need, kes veel pole seal, liiguvad väga kiiresti selles suunas. Hiina on hea näide, kuidas kommunism jäetakse seljataha ja liigutakse kapitalismi suunas. 

R. V.: Kuid sellegipoolest jaguneb maailm siiani suurteks ja väikesteks vendadeks või vähemalt võetakse selliseid positsioone.

A. J.: See on võimu küsimus. Kultuurimaailm on suurepärane geopoliitiliste vastuolude peegeldus. Kakskümmend aastat tagasi ei teadnud keegi midagi Hiina kaasaegsest kunstist, kuid siis said Hiina kunstnikud kõikjal üle maailma väga populaarseks: nad said Veneetsia biennaalil Arsenales oma paviljoni, nende töid  võeti suurtele rahvusvahelistele kuraatorinäitustele, suured olulised kunstiinstitutsioonid korraldasid suuri Hiina kunsti näitusi – ülimalt võimas nähtus. See kõik on otseselt seotud selle piirkonna majanduse enneolematu kasvuga. Sama saab öelda ka India kunsti kohta. Varem ei osatud mitte ühtegi India kunstnikku nimetada, nüüd on India kunst viimane sõna. Ka see on sealse geopoliitilise reaalsuse, selle tähenduse kasvu peegeldus. Need ei ole teadlikud  protsessid, aga mõju on vastastikune.

R. V.: Tuleb siiski öelda, et mõlemal juhul – nii Hiina kui ka India puhul – ei ole sealsed kuraatorid ja kunstnikud sugugi alati rahul selle viisiga, kuidas läänes neid esitletakse. Nende meelest on nende kunstis sootuks olulisemaid rõhuasetusi ja tähendusi kui need, mis on suurtel rahvusvahelistel biennaalidel lääne kuraatorite poolt välja toodud. Mingis mõttes on ju siin tegemist kultuurilise kolonialismiga. 

A. J.: See puudutab kunsti(kultuuri)institutsioone, nende toimimispoliitikat, mitte kunstnikke. Perifeeriakunstnikud saavad nähtavaks, nende tööd jõuavad biennaalidele, kuid kunstimaailma struktuur on samaks jäänud. Kes on loo autor? Mida kunstist kõneldakse? Järjest rohkem on noori kuraatoreid, teoreetikuid, kunstnikke, kes pole huvitatud metropolidest, vana süsteemi keskustest, vaid just n-ö perifeeriast, et jutustada sealsete probleemide  mõistmise, käsitlemise kaudu sootuks teistsuguseid lugusid.

Maria-Kristiina Soomre: Meil on olnud õnn saada näiteks Veneetsia biennaalil oma paviljon, oma väljapanek, mille valiku puhul oleme saanud olla vabad n-ö riigi ametlikust esindusfunktsioonist, kuid paljude ja sugugi mitte ainult n-ö endiste perifeeriamaade ainus eneseesitlusvõimalus käib läbi kultuuridiplomaatia, mis aga lõikab läbi igasuguse kriitilise  lähenemise. Teie film „Pasolini tuhk” on suurepärane näide. See on tehtud, Itaalia poliitilises kontekstis, kuid teises, kontekstis on võimalik seda hoopis teisiti tõlgendada, nagu võis näha New Yorgi MoMA esitlusel.

A. J.: Loomulikult, aga kunstnik on oma olemuselt sõltumatu ja vaba. Maailmas ei ole vabamat paika kui kultuur. Loomulikult olin ülimalt privilegeeritud seisukorras, kuna sain sellise filmi teha. Muidugi on püütud seda paigutada  kitsalt natsionalistlikku raamistusse, sinna ei saa midagi parata. Aga see oli väljas Veneetsia biennaalil, kus osalevate maade arv kasvab, ka külastajate arv. Kuigi, nii mõnedki uued tulijad ei ole osanud kasutada biennaali oma sõltumatuse ja vabaduse huvides, vaid biennaali on kasutatud riigi ametlikuks propagandaks. Usun siiski, et kunstnikud on võimelised vabanema kitsast natsionalistlikust kontekstist, olema vabad ja sõltumatud. 

R. V.: Kuid selleks, et mitte libiseda n-ö pealispinnal, peab kunstnik olema võimeline oma ainestikku sügavale sisenema, n-ö kaevama kohalikus pinnases, tal peab jätkuma kannatust ja empaatiat just selle paiga probleemide tarvis. Pelgalt globaalne hoiak jääb pealiskaudseks. Kuid kas kunstnik saab sellega hakkama, kui teeb ühe projekti mõnes Aafrika, teise mõnes Aasia riigis, kolmanda Ameerika Ühendriikide ja Mehhiko piiril? Kas ei ole ohtu, et sellest  kujuneb n-ö kultuuriturismi uus vorm, mis lõpuks on ikka makstud kinni maksumaksjate rahaga?

A. J.: Mind on alati huvitanud seda laadi kunst (ja ka kunstnikud), kes süvenevad paika, suhestuvad sellega, mida käsitlevad oma kunstis. Teist laadi lähenemine ei lähe mulle korda. Näiteks Kristina Normani projekt, mida ma nägin Veneetsia biennaalil ja täna ka Tallinna Kunstihoones, on just sellest, mis juhtus Eestis,  kuid pakub palju mõtlemisainet ka neile, kes ei ole Eestiga otseselt seotud. See ongi üks viis kunsti teha: lähtuda lokaalsest, kuid viia see rahvusvahelisele tasandile.

R. V.: Samas teeb kurvaks, et meie kunstipublik on täiesti ükskõikne sellise kunsti vastu. Inimesi paelub ainult traditsiooniline, nii-öelda ilus kunst, millel ei ole mitte midagi tegemist meie praeguse eluga. Kuidas ületada praeguse kunsti ning publiku lõhe? 

A. J.: See ei ole ainult Eesti, see on märksa üldisem probleem. Viga on paljuski praeguses kunstis, kujundites, mida kasutatakse. See võib tunduda paradoksaalne, et meie, kunstnikud, visuaalsete kujundite, visuaalse representatsiooni loojad oleme kimpus kujundiga, et me ei ole suutelised looma sellist visuaalset maailma, mis kõnetaks laia publikut. Kunstiteos jääb kinni kunstimaailma, selle turundusmehhanismi ning hakkab kõnelema vaid siseringis olijatele, mitte väljapoole. Me peame olema võimelised looma selliseid kunstiteoseid, millel on erinevate vastuvõtjate jaoks erinevaid tasandeid. Seepärast usun lahkarvamustesse. Iga kunstiteos peab olema vastuoluline. Kunstiteos peab suutma kaasa haarata kultuuriliselt, visuaalselt kõrgelt haritud publiku, aga ka laia massi ja n-ö vahekihi. Kunstiteos peab olema igas kihistuses kommunikatiivne. Kommunikatsioon ei ole ainult sõnum, kommunikatsioon  toimub vaid siis, kui saadetakse sõnum ja saadakse ka vastus. Peame olema võimelised looma sellised instrumendid, vahendid, et tekiks kommunikatsioon.

R. V.: See kõlab suurepäraselt, kuid seda ellu viia on ülimalt raske.

A. J.: Täielikult on see õnnestunud vaid väga väheste tööde puhul.

R. V. Kas saate tuua mõned näited?

A. J.: Saaksin liiga palju vaenlasi. 

A.-K. S.: Film „Pasolini tuhk” ei kõnele mitte Pasolinist, sellest, mis temaga juhtus, isegi mitte ainult 1970ndate Itaaliast, vaid seal tuleb välja suur lõhe tollaste intellektuaalide (Moravia) ning teiste, tavaliste inimeste vahel.

A. J.: Kunstnikuna tegutsen kolmel tasandil. Ainult üks kolmandik minu tegevusest on seotud n-ö kunstimaailmaga, töödega, mida eksponeerin galeriides. Kunstimaailm on nii väike, peaaegu et kunstlik maailm. Seetõttu  olen läinud valgest kuubist välja ning loonud teoseid, mida võib nimetada avalikku ruumi sekkumiseks. Need on tööd, mille puhul seisan vastastikku tegeliku maailma, inimeste ja nende probleemidega. Niiviisi olen pidanud pakkuma lahendusi tegelikele probleemidele ning need ülesanded on hoidnud mind elavana, kontaktis tegelikkusega. Mu tegevuse kolmas aspekt on õpetamine: pean kõikjal üle maailma loenguid, viin läbi töötubasid. Sel  viisil saan jagada oma kogemust noore põlvkonnaga, seejuures õpin neilt ise hästi palju. Kui mu elus ei oleks neid kolme tasandit, siis ma ei areneks kunstniku, kodaniku, inimesena. Seepärast olen ka Eestis: mitte ainult selleks, et esitleda oma töid, pidada loeng, vaid et kõnelda inimestega, kuulda nende arvamust. Ja sellepärast tegin ka Pasolini filmi. Pasolini esindab seda intellektuaali tüüpi, kellest olen huvitatud. Ta ei olnud ainult filmirežissöör, kirjanik, kriitik, ajakirjanik, vaid kõike korraga, ta sekkus aktiivselt nii kultuurilisse kui ka poliitilisse ellu. Kogu tema tegevus oli läbi põimunud: kriitilised esseed, korrumpeerunud poliitikute paljastamine, filmid, raamatud. Usun seda tüüpi intellektuaalidesse. Aga maailm on läinud järjest keerulisemaks: vanad piirid on kadunud, tekkinud on uued, järjest tuleb juurde uut tehnoloogiat, parema tahtmise juures suudan hõlmata väga väikese  tükikese kõigest sellest. Ma ei ole mingi ala spetsialist, olen totaalselt profaan ja seetõttu teen seda, millest olen huvitatud. Tean, et ma ei tee seda kõige paremini, aga sel ei olegi nii suurt tähtsust. Oluline on suhelda igasuguste inimestega igal tasandil. Olen olnud Eestis ainult 24 tundi ning avastanud selle aja vältel mitmeid konflikte. Selles ei ole midagi erilist, seda kohtab absoluutselt kõikjal üle maailma. Küsimus on meis, kuidas tahame elada: kas  ükskõiksena ümbriteva suhtes nagu taimed või aktiivselt sellesse sekkudes. Inimeste suurim anne seisnebki sekkumisvõimes, tegutsemises – nii poliitilises, sotsiaalses kui ka kultuurilises mõttes.

M.-K. S.: Kas avaksite Antonio Gramsci rolli enda loomingus? Gramscil oli ju ka Pasolini väljakujunemisel tohutu osa.

A. J.: Kas Eestis teda teatakse?

R. V.: Kardan, et praegu isegi vähem kui  1960ndate lõpul ja 70ndate algul, kui teda kui Itaalia kommunistliku partei ühte loojat ning Kominterniga seotud isikut käsitleti venekeelses kirjanduses üsna palju. Seejuures sugugi mitte pelgalt n-ö parteisõdurina, vaid analüüsiti ka laiemalt tema vaateid kultuurile, intelligentsile. Nende käsitluste kaudu oli ta tollal ka Eesti intelligentsi seas populaarne. Nüüd ilmselt hakkab huvi tema, aga ka laiemalt marksismi vastu tagasi tulema. 

A. J.: Huvi marksismi vastu on tõesti kõikjal kasvanud. Ka Gramsci on tagasi: mida parempoolsemaks muutub maailm, seda enam kasvab huvi vasakpoolsete vaadete vastu. Mina avastasin Gramsci, kui õppisin Tšiilis ülikoolis: 1973. aastal algas Pinocheti sõjaväeline diktatuur, Gramscil oli sealses vastupanuliikumises intellektuaalses mõttes väga suur mõju. Ta uskus ühiskonna muutmisel kultuuri rolli, paljud teised revolutsionäärid ei mõelnud niiviisi.  See on mind huvitanud läbi kogu loomingu. Kui uurisin Gramscit sügavamalt, siis jõudsin Pasolinini ja tema Gramscile pühendatud teoseni „Gramsci tuhk”. See ajendaski filmi tegema. 2002. aastal kutsuti mind esimest korda Itaaliasse ühte kunstiprojekti tegema, nüüdseks olen seal teinud juba viis suurt näitust. Iga kord olen pühendanud aega ja energiat ka Gramsci uurimisele, tema mõistmisele tema oma kontekstis. 

R. V.: Eestis tuntakse päris kindlasti veel ühte teie installatsiooni: 1995. aastal Helsingis “Ars ’95” väljas olnud installatsiooni „Miljon Soome passi”.

A. J.: Kui mulle tehti ettepanek osaleda sellel näitusel, siis nagu ikka sellistel juhtudel, tahtsin luua midagi, mis on seotud just selle paigaga, mis puudutab midagi Soomele omast. Mind hämmastas Soome ühiskonna homogeensus. Olin teinud mitmeid projekte Rootsis, Taanis,  Norras ning Soome ühiskond erines teistest Skandinaavia maadest täielikult: kui teised olid võtnud vastu miljon emigranti, siis Soomes oli 1994. aastal vaid 70 emigranti. Nad selgitasid oma immigratsioonipoliitikat sellega, et Soome on ajaloos ikka võõra võimu all olnud. 1995. aastal tahtis Soome astuda Euroopa Liitu, kuid ei saa olla Euroopa Liidu liige ning samas suletud ühiskond. Pärast kuus kuud läbirääkimisi Soome migratsiooniametiga  sain loa trükkida miljon passi, kuid need pidid olema väljas igati turvatult, pärast näitust tuli need kõik ära põletada. Miks miljon? Enamikus Euroopa riikides on 10% elanikest kas emigrandid või nende järglased, Skandinaavia maadel on see arv suurem. Soome elanikkond on viis miljonit. Kui neil oleks 20% sisserännanuid, siis oleks see arv miljon. Need miljon passi kuuluvadki olematutele sisserännanutele. Mu töö tekitas suure arutelu nii meedias kui ka soomlaste  seas. Päevakorral oli Soome identiteedi teema: miks oleme oma piirid sulgenud jne. See temaatika oli õhus juba 1980ndate lõpul.

M.-K. S.: 2001. aastal võis küll kõnelda Soome avatud ühiskonnast; ei mäleta küll täpset emigrantide arvu, kuid see oli märgatavalt kasvanud. Usun, et teie projektil oli selles oma osa.

A. J.: Kunsti abil maailma muuta on küll ülimalt keeruline, kuid ajaloost võib leida hulga näiteid  selle kohta, et kunst, kultuur on seda teinud. Pigem võiks küsida, mis saab maailmast ilma kultuurita. Kunsti, kino, teatri, kirjanduseta? Maailm oleks põrgu. Nietzsche, olen kindel, et ka tema avastatakse lähiajal taas, on öelnud, et elu muusikata oleks viga. Mulle meeldib seda parafraseerida: elu kultuurita ei oleks elamisväärne.

Üles kirjutanud Reet Varblane