Kommentaar. Omaalgatuste tähtis roll

Egge Kulbok-Lattik

Mind ajendas sellist arutelu korraldama soov tundma õppida nüüdis-Eesti kultuurilisi omaalgatusi ja neid, kes algatusi käima lükkavad: idealistlikke ja ettevõtlikke inimesi, visionääre, kes sageli ei sobitu juba olemas struktuuridesse ega kohku oma idee nimel talumast majanduslikku ebastabiilsust, sotsiaalsete tagatiste puudumist jms. Sümpoosionil peetud ettekandes keskendusin omaalgatuse ja institutsioonide vahelisele dünaamikale, mis on üks Eesti kultuuripoliitika põhiküsimusi. Omaalgatusel on väga oluline osa kanda ühiskonna innovatsioonisüsteemis. Ka huvitas mind, kuidas omaalgatuslikud tegutsejad tajuvad oma tegevust kultuuripoliitika kontekstis, kus loomemajanduse kontseptsiooni jõuliselt ju mitu head aastat juurutatud. Olen uurinud XIX sajandi ja XX sajandi alguskümnendite omaalgatust ja selle rolli rahvusteadvuse, professionaalse kultuuri, kultuuriinstitutsioonide ja riikluse kujunemises. Seetõttu tahtsin näidata ajaloolist järjepidevust ja teha nähtavaks meie kultuurielu mineviku ja oleviku seosed. Teiseks tõukas tagant ka oma kogemus: pärinen ju isegi sellest toredast (ja tihti tülikast) isealgatajate tõust. Pealegi oli põnev taas teooriatest nina praktikasse pista. Kulkast oodatust vähem raha saades kaalusin ka ettevõtmisest loobumist, kuid Evelyn Müürsepp viis mu kokku Maarin Ektermanniga, kes on uurinud omaalgatuslikku kunstipraktikat. Seejärel ühendasime jõud Madis Mikkoriga, kes on ise aktiivne algataja ning plaanis korraldada sõltumatute kultuurialgatuste ümarlaua. Panime kokku kultuuripoliitika teoreetilise uurimuse, kus ajalooline kontekst ja praegune seis on paigutatud ühele teljele ja näidatud omaalgatuse seoseid institutsioonidega (Egge Kulbok), ning praeguse olukorra kirjelduse (Maarin Ektermann). Nii kujuneski teemade ring, mille üle Madis Mikkori algatatud ümarlauas arutleda: kuhu edasi ning milline on sõltumatu kultuurialgatuse koht ja huviväli kultuuripoliitikas?

Esmajoones huvitas meid neoliberaalse turumajanduse nähtamatu käe surve kultuurile. Kakskümmend aastat uut iseseisvust on õpetanud ühiskonnale selgeks neoliberaalse retoorika – tasuta lõunaid ei ole ja raha ei tule seina seest – ning ka riigijuhtimises on juurutatud uued avaliku halduse põhimõtted (new public management), mis tõstavad kilbile ärimaailmast pärit kuluefektiivsuse ja ühese mõõdetavuse. See kõik on voolinud avalikkuse arusaama riigist ja kultuurist ning sellest, kas ja millist kultuuri tasub ja tohib rahva raha eest toetada.

Tahtsime teada, milline on keskustest kaugemal ja institutsioonidest sõltumatult algatatavate kunsti- ja kultuuriettevõtmiste tegutsemiskeskkond neoliberalismi tingimustes; mis motiveerib tegutsema just omaalgatusliku kultuuripraktikana; mis kõige enam kulutab ja mida oleks tarvis muuta. Ehkki arutelust koorus palju sellist, mis jäi ootama tulevasi sümpoosione (nt regionaalpoliitika ja regionaalne kultuuripoliitika), saime ometi päris hea ülevaate omaalgatusest, mis moodustab olulise ja värvika mosaiigikillu eesti kultuuri tervikpildist.

Sel korral oli rõhk mitmesugusel kunstipraktikal. Ilmnes, et puhuti kipuvad professionaalse kunstiga tegelejad end kogukondlikust kultuuripraktikast eristama (ja isegi sellele vastanduma). See on iseloomulik ja tuleneb meie kultuuripoliitika senisest elitistlikust suunast. Kuid aegamööda kultuurikäsitlus avardub ja mõistetakse, et tegu on siiski ühe tervikuga, kus kindel roll on nii institutsioonidel kui ka neist sõltumatul kunsti- ja kultuuripraktikal.

Kultuuripoliitika arutelude üks häda ongi see, et sageli ei mõista kultuurivaldkondade praktikud, et ollakse sama terviku osa, ja sageli sunnib piiratud ressurss neid üksteisele vastanduma. Sestap ongi avaliku diskussiooni edendamise ja terviku nägemise seisukohalt tähtis lisada kultuuripoliitika uurimise vaade. Terviku nägemine on ka eeldus liikumiseks kultuuridemokraatia ja avatud kultuurikäsitluse poole. Moosteski klaarus mõni väga oluline mõte, millega läheme edasi: näiteks vajadus muuta rahastamissüsteemi ja viia teadmine omaalgatuse tähtsast rollist ühiskonnas ka kultuuripoliitika suunajateni.

Ilminguid suunaga avatuma kultuurikäsitluse poole võib näha kas või viimaseid Sirpe lugedes: EKKMi näituse „Kehaline karistus” üllatuskuraator oli filmimees Marko Raat, Hooandja kui uus rahastamisskeem, mis kindlasti mõjutab ja avardab kultuurikäsitlust jm.

Minule kui kunagisele praktikule ja nüüdsele kultuuripoliitika uurijale andis sümpoosion üsna hea ülevaate nii regionaalses mõttes kui ka omaalgatuste ja institutsioonilise kultuurivõrgustiku seoste selgitamisel. Kasutan seda kindlasti oma uurimistöös.