Kolm kunsti

Merilin Mets

Kristi Kongi näitus „Transformaator” Draakoni galeriis 15. – 27. XI; Raul Erdeli näitus „Religioon” Hopi galeriis 21. – 30. XI ning Andres Tali näitus „Nähtamatu mees” Hobusepea galeriis 17. – 29. XI.  Kristi Kongi näituse pealkiri „Transformaator” väljendab tabavalt noore kunstniku pretensiooni reaalsusele: ta kavatses maalimise käigus luua päris oma tegelikkuse, mis lähtub küll olemasolevast ning näib sellega sarnane, kuid ei kopeeri seda. Kristi Kongi sõnul tõlkis ta objektid maalikunsti keelde. Selle käigus esemed teisenesid ja muundusid sellisteks, millisena  tema neid näeb, rohkem ta ei vajagi. 

Näitus jaotus justkui kaheks eraldi osaks: kunstniku valitud objektid kompositsioonidena  ehk siis „ehedal kujul” ning nende kõrval kompositsioonide põhjal valminud maalid. Maalidel puudub ruumiillusiooni moment, objekte on tasapinnal kujutatud lamedana. Samale tasapinnale toomine asetab eri kuju ja mõõtmetega esemed nii-öelda ühele pulgale, mistõttu oluline ei eristu ebaolulisest ning külg külje kõrval seisvad objektid mõjuvad võrdsena. Kunstniku tegevust võib võtta ka mänguna. Esmalt tuleb detailirohkest seadest otsida üles  reaalne objekt, seejärel leida sama ese pildilt. Mängu saab jätkata ka näituselt lahkudes, sest nii mõnigi ese sööbis pikast piidlemisest mällu ning kerkis vaimusilmas esile. 

Kongi rõhub eelkõige protsessile, mille käigus maalid on valminud ning mille tõttu omandanud ka poeetilisuse. Ta tunneb asjade olemust, materjali ja värvi – see on võimaldanud tal muundumisteemale läheneda tunnetuslikult. Maalide ergas alatoon annab aimu kunstniku värvivaliku eelistustest, mis toonide rohkuse ja  säraga hämarast sügisest pimestavalt valgustatud galeriisse astuvat vaatajat ainult rõõmustab ning kunstniku poeesiat vahetult nautida laseb. Raul Erdel on toonud vaatajani oma religiooninägemuse, ise nimetab ta seda „tooteismiks” ehk „elamiseks asjade nimel”. Paljud elavad kultusisikuid, tööstureid ja disainereid kummardades. 

Kõige suurepärasem viis oma usu kinnitamiseks ning usujuhtidele meele järele olemiseks on pühenduda asjade kogumisele.  Kunstnik on kasutanud vabakäe joonistust ja 3D-trükki. Vabakäe joonistusega kujutab Erdel oma piltidel inimesi, kes näevad välja nagu kriipsujukud koopamaalil, kui nad nii korrapärased ei oleks. Seda suurem on aga kontrast 3D trükis teostatud kujunditega. Nimetaksin kujundeid disainielementideks. Mustad kriipsujukud kõrvuti värviliste disainielementidega ei jäta kahtlust, kellele kuulub piltidel auväärsem positsioon. 

Kaks kõrvuti asetsenud pilti „Progress 1” ja „Progress 2” vihjaksid nagu muutuvatele rollidele. Esimesel seisavad inimkujud disainielementide  kohal ning vaatavad neile ülalt alla, teisel on olukord vastupidine: disain kasvab inimesel üle pea, surudes ta allapoole ning mässides enese progressiivsesse massi. Vanas testamendis uputas sõnakuulmatuid inimesi vesi, tänapäeval näib seda tegevat liigne tarbeesemete hulk. Huvitav, milline peaks olema tänapäevane Noa laev, mis uue usu tõttu mõistuse kaotanud inimkonna päästaks? Veel huvitavam – kes selle ehitama peaks? 

Kõige otsesem viide religioossusele on ehk töö „Püha õhtusöömaaeg”, õigemini küll selle pealkiri. Pressitekstki kinnitab seda seost: seal väidetakse, et tänapäeva ühiskonnas on usu osatähtsus vähenenud, kuid tegelikult on teisenenud ainult selle sisu. „Tooteism” on siinkohal laenanud kristluse rüü ning antakse selgelt mõista, kuidas ühte formaati võib mahtuda mitu sisu, kuigi idee jääb samaks – uskuda, uskuda ja veel kord uskuda. Disainerina võiks  Raul Erdel sellega rahul olla, sest moodne usk ainult kasvatab tema tööpõldu. Andres Tali ekspositsioon pakkus sootuks teistsugust vaatepilti. Pressiteksti kohaselt on Andres Tali keskendunud kommunikatsiooniprobleemidele, analüüsides üksikisiku valikuvabaduse ning ühiskonna poolt peale surutud kuvandite konflikti. Ühiskondlikud normid suruvad inimese raamidesse ning sunnivad omaks võtma rolle, mida vaba valiku korral  pigem eirataks.       

Hobusepea galerii seina katsid fotod mehest, kelle nägu on sidemesse mässitud. Mees ise näeb välja nagu korralik kontoriametnik. Valge triiksärk, mustad viigipüksid rihmaga keskkohal kokku tõmmatud, ees lips, mis kogu komplektile viisakustäpi paneb. Taustamuusika kõlab hümnilaadselt, igal juhul suurejooneline, nii võib selle kohta öelda küll.  Esimese pildiga „Nähtamatu mees tervitab” võttis tundmatu meesisik külastaja kombekohaselt vastu. Edasi tegeles sama isik enese sättimisega: kuivatas juukseid, kammis, uuris ennast peeglist. Allkorrusel jätkus samalaadne jada. Millegipärast leidsin orgaanilisema seose – ilmselt sellepärast, et otsisin – kolme viimase foto „Nähtamatu mees saab idee”, „Nähtamatu mees joob veini” ning „Nähtamatu mees avab ennast” vahel. Kui eelmistel töödel mees justkui  eksponeeris ennast vaatajale mitme tegevuse kaudu, siis ideefoto tähistab mõtte tekkimist, veinijoomine selle mõtte teostust ning eneseavamine selle teostuse tagajärge.     

Lõpu lähenedes näib mees sellest kuvandist väsivat: ta ei jõua enam olla see korralik ja vaoshoitud inimene, kes püüab vastata ühiskonnas aktsepteeritud standarditele. Ta tahab ennast lõdvaks lasta. Alkoholi tarbimine aitab  sellele üsna hästi kaasa. Nõnda võib näha viimasel fotol sama meest, ennist puhas valge särk mööda rindkeret alla voolanud punasest veinist plekiline, oma kõhtu noaga lahti lõikamas. Esialgu pead kiivalt varjanud steriilne side hakkab samuti lahti hargnema ning juba paljastuvad selle alt mehe juuksed. Juhtusin seda pilti vaatama hetkel, mil eufoorilised pasunahelid hetkeks taandusid ning mahe meeshääl sugestiivselt lausus: „We shall never surrender” („Me  ei anna iial alla”).   

Me ei annagi alla, pigem allume reeglitele, mis määravad meile kindla rolli ja lubavad ühiskonnas  edukamalt funktsioneerida. Lõpetan oma ülevaate sidusalt, sest seoste otsimine kuulub paratamatult inimloomuse juurde. Kristi Kongi asjadest lähtuv maalinäitus kinnitab (juhuslikult?) Raul Erdeli mõtet tänapäeva ühiskonnast kui tooteismi usupesast. Kogunud piisavalt asju, mis tagavad ühiskonnas hea positsiooni, tuleb riietuda-käituda korrektselt nagu Andres Tali „nähtamatu mees”. Ja kuigi võib tekkida hetk, mil meelemürkide  mõjul või mõne emotsionaalsema hetke ajel paljastub inimese „tõeline mina”, saab endale alati öelda „I shall never surrender” ning jätkata samas vaimus.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht