Kohastumus eluks vee ääres

Laura Kuusk

Integratsioon, loodus, meedia, enese- ja teiste leidmine on tänavuse “Ars Baltica” põhiteemad. Kui eelmisel “Ars Baltica’l” kolm aastat tagasi olid vaatluse all fotograafia kui ühe võimaliku meediumi jutustatud lood, siis seekordse näituse teema on toimetulek muutustega Läänemere regioonis.

Näitusele sisenejat võtab vastu Tellervo Kalleineni ja Oliver Kochta Kalleineni “Kaeblejate koor” (2005-2006): kolmel ekraanil kaebavad laulvad koorid, et Internet on liiga aeglane ja pealagi hakkab kiilaks jääma. Kuigi Soome, Suurbritannia, Vene- ja Saksamaa kaeblejad pisut erinevad tooni, esituslaadi ja kaebuste sisu poolest, mõjub kooris kaeblemine tervendava, üldinimliku ning hoomatava psühhoteraapiana. Alexander Vaindorfi videoinstallatsioon “Kasutu/Avalik kiri valitsusele #2. (On sust kasu, mu väike sõber?)”  (2006) koosneb ühes Stockholmi koolis korraldatud vestlusringi dokumentatsioonist ning tahvlile kinnitatud kaebekirjadest valitsusele.  Koolilapsed ja filmitegijad arutavad Rootsi ühiskonna ja heaolu üle, millest nad ei ole valmis loobuma. Keegi osalejatest teeb ettepaneku saata see video valitsusele, et nad midagi arutluse all olnud probleemide osas ette võtaksid. Selle peale pahvatavad teised naerma, kuna keegi ei usu, et see midagi muuta võiks. Kui Kalleineni kaeblejad naeravad oma virisemise üle ning kutsuvad üles ka teisi seda tegema, siis Vaindorfi lähenemine on hoopis tõsimeelsem ning ka süngem. Tema vaatleb koolilapsi kui ühiskonnale tulevikus kas vajalikke või mittevajalikke osiseid ning tõdeb, et otsustajad kaovad kaebekirjade kuhjadesse ning ka kaebajad ise ei usu muutustesse või kardavad neid.

Kui Vaindorfi tööst kumab immigratsiooniteema vaikimisi läbi, siis Kolonel ja D. Ramadan keskenduvad sellele probleemile. Nad püüavad tänavaküsitluse abil jälile jõuda, kuidas suhtuvad taanlased muulastesse ning kas suhtumine oleneb muulase päritolumaast. Ramadani videos näeb tema lapsepõlvemaad, oma kommentaariga lisab ta justkui kõrvaltvaatena mõjuva kommentaari. Halenaljaka video lõpul tõdeb duo, et poliitiliselt on Taanis kõik korrektne ning ilmselt on probleem ikka neis endis. Samasse ruumi Taani duoga mahub veel leedu kunstniku Kaspars Goba teos “homo@lv”, mustvalgete paarisportreede seeria Leedu geiaktivistidest. Teose alus on see, et katoliiklikus Leedus tuleb geisid kaitsta, ning seda on kunstnik kõrgekvaliteediliste mustvalgete fotodega ka suutnud. Tanja Nellemann Poulseni “Võrdsuse korraldamine, ühtsuse paradoks ja aususe kompromiss – samad žestid, samad stsenaariumid?” (2007) on kollaaž. Taani ajakirjade väljalõiked, mis organiseeritud temaatilistesse gruppidesse (pintsaklipslased-mehed, vihmavarju-alused, magamistoa-paarikesed jm) edastavad ajalookirjutuse võimalusi. Samas ruumis Poulseniga on ka ainsa Eesti kunstniku Katrin Teesi “Risustaja käsiraamat edasijõudnuile” (2004). See kujutab endast kauneid looduspilte ja õpetlikku teksti, kuidas laotada oma prahti feng shui ja ilumeelega kooskõlas.

Kuigi Eesti kunstnikke osaleb vaid üks, on soomlanna Anu Pennaneni video “Sõprus/Družba” Eesti temaatikaga. See mitme-ekraani-mängufilm  on audiovisuaalne uurimus eesti ja vene noorte suhetest, taustaks Viru keskuse atmosfäär. Erineva sotsiaal-kultuurilise taustaga noored sõbrunevad pärast mõningat vastasseisu ning moodustavad paintball’i-ühisrinde Viru keskuse Veenuse vastu.  Kahtlemata on Pennaneni töö visuaalselt professionaalne ning kolme ekraani vaheldumist on põnev jälgida. Kahtlaselt lihtsameelne lugu vene ja eesti noorte sõprusest jääb alla filmi aluseks olnud dokumentaalsetele lugudele. Samas on võttepaigad nagu Viru keskus, Maarjamäe memoriaal ja  mitmed fotogeenilised Tallinna põõsastikud juba iseenesest huvitavad, eriti kui neis hängivad teismelised kangelased, kelle kasvuraskusi dokumentaalilähedase näitlejatööga edasi antakse.

Petra Baueri “Rana” (2007) on kirjade järgi lugu 13aastase Rootsi islami tüdruku abielust 18aastase mehega Liibanonist. Sotsiaalselt terav teema on esitatud kuuldemänguna, mille puhul määratlus “fotomeediumi kasutamine” tundub pisut üleliigsena. Talleiv Taro Manum “Tervitused Ringesist” (2007) on dokumentatsioon, aastail 2000–2006 korraldatud kunsti- ja muusikafestivalist, mida Manum korraldas Oslo lähedal oma farmis.  See kohaspetsiifiline ja nostalgiline töö haakub meeleolult samasse ruumi paigutatud Olga Tšernõševa “Piduliku unenäoga” (2005). Low-tech video näol on tegemist joodiku unenäoga nõukaaegast äärelinnast, kus rahal polnud veel mingit tähendust.  Toidupoe tagaruumis tegutsev kirstupood, tüsedad ja määrdunud põllega sööklatädid, majade vahel tantsivad paarid ja posti otsa ronivad noorsandid mõjuvad teisest, unenäolisest ajast tulnuina. Omamoodi haakub sellega leedu kunstniku Kristina Inčiūraitė videoinstallatsioon “Soo” (2006-2007), mis räägib maumastest, soode põlistest elanikest, kellel soode kuivendamise tõttu pole peagi kusagil elada. Leedu televisiooni lastesaadetest tuttav hääl, loodusfilmide pikad aeglased soode kaadrid ning tõsine montaaž mõjuvad realistlikena, ainult tühine tõsiasiasi, et maumased on muinasjutu tegelased, keerab loo metafooriks. Tänavuse “Ars Baltica” kunstnikele meeldib linnast ära minna.  Jalutuskäigu või teekonna motiivi kasutavad Julita Wojciki töö “Kui sa midagi näed, anna teada” (2007)  ning Sven Johne “Jalutuskäik läbi Lausitzi (12.–17. juuni 2006)”. “Kui sa midagi näed, anna teada”, on New Yorgi metroo turvakampaania ainetel loodud video Norra mägedest, kus kunstnik liigub ringi valjuhääldajaga, et ta saaks kõva häälega teatada, kui on leidnud järjekordse kauni vaate. See linnakeskkonna peatuskoha märgistamise viis mõjub loodusesse tooduna kummastavalt, ent korra juba ivale pihta saanuna ei ole seda enam huvitav vaadata. “Jalutuskäik läbi Lausitzi” on infrapunafotode seeria, kus kunstnik liigub väidetavalt huntide jälil, kes püüavad naasta oma kunagisse elupiirkonda. Lausitz on peaaegu inimtühi maapiirkond, kus hirmu huntide ees võimendab sensatsioonihimuline ajakirjandus. Johne segab ajakirjandustekste fiktsiooniga: seeria toimib hirmu ja keskkonna vastasmõju uurimusena. Tänu monumentaalsele vormile kompab teos ka fakti ja fiktsiooni piirimaid. Fiktsiooni ja dokumentatsiooni jälgi segavad ka Anna Baumgarti skulptuurid.  “Weronika AP” (2006) käsitleb meediakangelast, kelle foto avaldati ajalehes pärast seda, kui temaga oli juhtunud õnnetus.  Baumgart on jäädvustanud selle ühepäevakangelase skulptuuri, igavikulisse kunsti. Sellega pöörab kunstnik pahupidi nii skulptuuri kui meediakangelase mõiste.

Arturas Valiauga “Ära virise, ole uudishimulik” tõstab ootused kõrgele, kuna parodeerib ju tuntud hitti. Tegelikult kõlab “ära virise” palju paremini kui “ära muretse”, sest virisemine on lähemal ironiseerimisele ja muudele kunstimaailma lemmiktegevustele kui muretsemine, mis kõlab kuidagi liiga igapäevaselt. Väljas on mitmesugused plaadikaanekujundused, mis annavad edasi autori meresõitude meeleolu, kohatud inimesi on kunstnik püüdnud süstematiseerida. Initsiaalide J&K taha varjuva duo  teos “Kõik ülejäänu on lihtsalt üks sõber, keda sa veel kohanud pole” on kultuuride kokkupõrkest kõnelev supermarketi kevadkampaaniat meenutav fotokollaaž. Kulutatud materjali hulk pole küll vastavuses tööst saadava muljega, aga näituse kui terviku seisukohalt on selgi teosel oma mõte.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht