Kogu tunnustus korraldajatele

Tänavused kultuurkapitali kunstipreemiad läksid organisaatoritele.

REET VARBLANE

Kultuurkapitali autasud on siiani kunstipreemiate seas rahalises mõttes ühed kopsakamad, kui mõelda eelkõige aastaauhinna ehk peapreemia peale, mis on 7000 eurot, aga ka elutööpreemia peale, mis on lausa 10 000 eurot. Ega kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali aastapreemiagi materiaalses mõttes just sümboolne tunnustus ole: seekord on kõik viis võrdselt 3500 eurot. Kui kultuurkapitali peapreemia on iga valdkonna laureaadile ühesugune ja suure nõukogu kinnitatud, siis väikesed preemiad – nii suuruse kui ka arvu mõttes – on sihtkapitali nõukogu enda otsustada. Ka elutööpreemia kuulub sihtkapitali nõukogu pädevusse.

Sihtkapitali nõukogu liikmed esitavad oma kandidaadid – kunstnikud, kriitikud, kuraatorid, kes on eelmisel aastal saatnud korda midagi eriti meeldejäävat. Ning valivad siis välja parimad, olgu hääletamise või muidu kokkuleppele jõudmise teel. Tänavu siis üheksa õnnelikku, sest kaks preemiat ehk kultuurkapitali aastapreemia ja üks sihtkapitali väikestest preemiatest läks kahe tubli tegija vahel jagamisele.

Kristjan Raua auhinnast rääkides ei ole rõhutatud mitte ainult selle soliidset iga (kõige vanem kunstipreemia), vaid ka laiapõhjalisust. See on kolleegide tunnustus ehk kandidaate võivad esitada kunstiga seotud institutsioonid, EKLi volikogu liikmed, laureaadid ning valijaskond. Volikogu on suur ja mitmepalgeline, koosneb nii alaliitude esindajaist kui ka otse üldkogul sinna valitud inimestest. Sihtkapitali nõukogu aluseks on küll kunstiinstitutsioonide esitatud kandidaadid, sinna kuulumise valiku teeb kultuurkapitali esimees ehk siis minister.

Tänavused laureaadid valis verivärske sihtkapitali nõukogu, kuhu kuuluvad Anu Allas, Maria Arusoo, Inga Heamägi, Kristjan Mändmaa, Anneli Porri, Berit Teeäär ja Reimo Võsa-Tangsoo. Nõukogu esinaine on Maria Arusoo ning suures nõukogus kaitseb kunstiprojekte Berit Teeäär. Arusoo on ainukesena kulka toetuste saajate otsustajate ringis teist korda kui võtmeisik, järjepidevuse ehk siis mõistlike algatuste jätkumise tagaja. Seekordne nõukogu on üsna tasakaalus: ainuke institutsioonijuht ongi Maria Arusoo, ka kunstnike (Võsa-Tangsoo, Teeäär, Heamägi) ja kuraatorite (Allas, Porri) vahekord on paigas, seda enam, et kunstnikutaustaga Mändmaal ja Arusool on tugev administratiivne kogemus. Meie ja ka rahvusvahelise nüüdiskunstiväljaga on kõik liikmed hästi kursis.

Ei saa kuidagi kurta, et tänavused laureaadid ei oleks tunnustust ära teeninud. Nad on kõik oma tööd väga hästi teinud ning nende ettevõtmisteta oleks meie kunstielu märgatavalt vaesem. Kuid enamik tänavusi preemiaid anti millegi korraldamise, õigemini mingi ürituse korraldamise traditsiooni säilitamise ehk siis mingi nähtuse, mõtteviisi kinnistamise eest. Peapreemia said Anders Härm ja Neeme Külm „EKKMi juhtimise ja arendamise, Köleri auhinna ehk nüüdiskunsti erapreemia algatamise ja korraldamise ning loomingulise ja areneva keskkonna rajamise eest“, väikese preemia Rael Artel „Tartu Kunstimuuseumi näituse- ja publikuprogrammide jõulise arendamise ja kaasajastamise ning lokaalse tegutsemise ja rahvusvahelise haarde ühendamise ning julgete valikute eest direktori ja kuraatorina“, Kristel Raesaar „Tallinna fotokuu korraldamise ja järjepidevuse tagamise ning laiaulatusliku haridus- ja publikuprogrammi loomise eest“, Külli Kõiv „Kohila rahvusvahelise keraamikasümpoosioni vedamise ja korraldamise, puupõletuskeraamika oskusteave võrgustiku kasvatamise, populariseerimise ja noorte kaasamise eest“ ning Laura Pappa ja Elisabeth Klement „graafilise disaini uusimat teooriat ja praktikat tutvustava ning mitmete riikide noori disainereid Eestisse kokku toova suvekooli Aterisk järjepideva arendamise ja korraldamise eest“.

Vaid Eha Komissarovile antud elutööpreemia puhul rõhutati tema loomingulist poolt ehk silmapaistvat kuraatoritööd, täpsemalt „laia haaret“ ja „teravat pilku kunstiajaloo kaanonite ümberhindamisel“ ja ka „kirglikkust nüüdiskunsti eest võitlemisel“, ning Greta Koppeli puhul „julget ja põhjalikku kriitikat ning eriala spetsiifika avamist ajalehes Sirp“. Komissarovi pärgamise elutööauhinnaga teeb aga iseäranis nauditavaks ning osutab väga heale valikule asjaolu, et tänasest on Kumus vaadata tema kureeritud kunstiajaloo kaanoneid taas revideeriv näitus „Romantiline ja edumeelne. Stalinlik impressionism maalikunstis 1940. – 1950. aastatel“. Komissarovi, ka möödunud aastal Raul Meele puhul tähendab elutööpreemia küll tagasivaatelist tunnustust, aga selle kõrval ka praeguse erksa ja kriitilise vaimuga tegutsemise äramärkimist. Greta Koppeli tunnustamine rõõmustab mind lausa isiklikult, sest tema põhjaliku arutleva käsitluse ümber tekkinud väiklane ažiotaaž sundis mind toimetajana temalt teise ja veelgi sügavamalt Euroopa klassikalise kunsti uurimise spetsiifikat avava artikli tellima.

Nii et Eesti on või vähemalt 2015. aastal oli üks vingete organisaatorite ja korraldajate maa, kus samaväärseid vingeid loojaid, olgu siis kunstnikke või ka kuraatoreid ei olnud. Kui aga lugeda kas või kunstiaasta kokkuvõtteid, siis on meie eduloo määranud rahvusvahelisel areenil esile tulnud kunstnikud (kas või Kris Lemsalu või Katja Novitskova). Kõrvale ei saa jätta ka Jaanus Samma väga uhket esinemist Veneetsia biennaalil või Marko Mäetamme ülivaimukat, eneseiroonilist ja lausa valusat näitust Kumus. Anders Härm ja Neeme Külm on suurt autasu enam kui väärt, aga möödunud aastal, kui Härm tegi „Musta maja“ näitusega EKKMis suurepärase kuraatoritöö ning Neeme Külma selle näituse tarvis loodud installatsioonist, majakesest EKKMi katusel, on saanud selle edumeelse institutsiooni sümbol, oleks suur tunnustus veelgi kohasem olnud. Praegu tundub see tibake tagantjärele tunnustamisena Kristjan Raua preemiate viimase aja vaimus.

Rael Artel kinnitati teist ametiaega Tartu kunstimuuseumi direktoriks. See oli lausa ainuvõimalik otsus, sest kui ta esimese kolme aastaga lõhkus vana institutsiooni, siis nüüd tuleb see tal üles ehitada. Pole vähematki kahtlust, et ta saab sellega hakkama. Praegu tundub tunnustus veidi nagu avansina, sest tema kuraatoriprojektiga „Minu Poola“ kaasnes skandaal ikkagi eelkõige kommunikatsiooni puudumise tõttu. Kuigi, kas teadlikult või ebateadlikult, suutis ta tõstatada olulise, siiani visalt kõrvale tõrjutud diskursuse – holokausti tähenduse meie ajaloos.

Need etteheited saab hõlpsasti ümber lükata: kui pole laia haarde ja sügavusega nüüdiskunsti ettevõtmisi, pole uute andekate loojate esiletulekuks ega ka nende loomingu mõistmiseks pinnast. Ning mitte ainult inimesed ei otsusta, vaid ka ajavaim toob olulise esile. Tunnustagem korraldajaid, kes ikka jonnakalt jätkavad. Kirjanike ja kunstnike palga saanute vestlusringiski jäi iseäranis kirjanike suust kõlama vajadus agendi, vahelüli, innustunud korraldaja järele.

Arhitektuur, helikunst, kirjandus ja teater on võtnud sihtkapitali nõukogu preemiad, lisanud sinna veel kõiksugused oma valdkonna tunnustusavaldused ning korraldanud suure ja särava auhinnatseremoonia. Lehtedes kirjutatakse, teles näidatakse, raadios räägitakse. Avalikkuse tähelepanu ja valdkonna positiivne imago on tagatud. See võib ju näiline olla, aga imagoloogilises maailmas ei maksa seda alahinnata. Sellele tasuks ka kunsti puhul mõelda, sest praegu kipuvad kõiksugused auhinnad lihtsalt ära kaduma. Erand on EKKM ja Köler Prize.