Kees Dorst oskab disainist paeluvalt kirjutada

Kai Lobjakas

 

 

Kees Dorst, Kuidas mõista disaini? 150 mõtisklust disaineri elukutse üle. Eesti Kunstiakadeemia disaini innovatsioonikeskus, 2006. 207 lk.

 

“Disaini üle mõtisklemine võib viia paradoksideni. Ühest küljest on äärmiselt põnev üritada mõista, mis täpselt disainimise ajal toimub. Teiselt poolt jälle tundub disainiteoreetikute töid lugedes, et disainipraktika käsitlemisel on nad sellest toredama poole välja jätnud. Kokku on pandud eriala ääretult kuiv ja abstraktne kirjeldus” (lk 67). Seda tõdenud, haaras disainer klaviatuuri järele ja asus kirjutama.

Arusaamad disainist, selle tähendusest ja piiridest on teemad, mis pole päevakorral vaid Eestis, kus disain on laensõna, vaid ka mitmel pool mujal. Kees Dorsti raamat on üks mõtiskluste kogum sel teemal. “Teema” on tegelikult isegi vale sõna, sest disainile on püütud selles raamatus läheneda väga mitmetelt külgedelt: on haaratud lai teemade ring disainerist disaini rollini ühiskonnas. Siia vahele jäävad disainiliigid, -elemendid, -haridus, -kogemus ja ohtralt muud. Tegu on vabavormilise analüüsiga, mille on kirjutanud autor, kes praktiseerib nii tootedisaineri, teadlase kui õppejõuna. Tema õlgadele on aja jooksul kogunenud koorem küsimusi, mille vastuste sõnastamine on vajalik olnud ka talle endale. Dorst on võtnud vaevaks väljendada oma arvamust paljude lihtsate ja selgete mõtete jadana (150 esseed) õhus hõljuvate probleemide kohta ja ta on teinud seda vägagi leidlikult. Tema tehtud tööd ei saa nimetada süvitsi minevaks, sest ükski mõtisklus ei ületa lehekülge. See ei ole aga probleem, sest lugejani jõuab seeläbi arusaam disaini kui nähtuse paljutahulisusest ja selle kombitsate haardeulatusest. Nii et kiita tuleb autori oskust näha disaini taga peituvate mehhanismide paljusust ja lugeja tähelepanu sellele juhtimist.

See on omamoodi käsiraamat disaineritele, sest nagu Dorst märgib “ /—/ tavaliselt ei suuda nad teistele seletada, mida, miks ja kuidas nad toimivad” (lk 66), ent samas on see ka sissejuhatus disaini olemusse. Autor suudab üsna vabalt vaadata disainile nii seest- kui väljastpoolt. Lugemiseks sobib see raamat ka laiale huviliste ringile, aitab hästi ergutada disainist mõtlemist üldse.

Raamat on oluline veel seetõttu, et eestikeelse disainialase kirjanduse maht on vägagi napp. 1978. aastal ilmus Uno Kammali ja Karl Tihase üldkäsitlus “Disain”, 2001. aastal Krista Kodrese interjööri- ja mööbliajaloo raamat “Ilus maja, kaunis ruum”. Meil on mõned kitsamalt teemakeskseid väljaanded nagu Jüri Kermiku doktoritöö põhjal valminud põhjalik “A. M. Luther. Materjalist võrsunud vormiuuendus” (2002) kohaliku vineeri- ja mööblitootja ajaloost, lisaks mõningaid spetsiifilisemad erialaväljaanded,  kus kohalikku konteksti puudutav disainitemaatika on vahetevahel esile kerkinud. Üldiselt oleme aga harjunud lugema disainiteemadel teistes keeltes ja seda suuremat õhinat tekitab üks eestikeelne disainiraamat. Seekord on kindlasti põhjust olla rõõmus, sest see raamat, ükskõik, kas selles sisalduvad mõtted on vastuvõetavad või ärgitavad vastu vaidlema, õigustab autori väljahõigatut: “Kui sellel raamatul on sõnum, siis seisneb see selles, et disain on kaasakiskuv.” Rõõmustav on ka see, et kuuldavasti on käsil veel mõnede disainialaste raamatute tõlkimine.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht