Kas see on koloniaalne situatsioon?

Krista Piirimäe

Ühel möödunud detsembrikuu teisipäeval küsisin Tartu Kunstimuuseumi direktori Rael Arteli käest, millised on muuseumi teadustöö teemad. Direktor vastas, et muuseum ei ole teadusasutus. Tardusin soolasambaks: „Seda uudist annab seedida.” Artel naeratas: „Jah, seedi.” „Kunagi oli Tartu kunstimuuseum Tartu kunstiteaduse keskus?” – „Enam ei ole. Nüüd on uued ajad.”Kuna olen juba kaheksa aastat muuseumitööst eemal, pöördusin viie muuseumi direktori poole küsimusega: „Kas teie muuseumis tehakse ka teadustööd?”

Sirje Helme, Eesti Kunstimuuseum: Kuna muuseumides on ajaloolised kogud, eeldab muuseumitegevus ka teadustegevust. Juriidiliselt on paika pandud, et kõik muuseumid ei ole ametlikult teadusasutused. Teadusasutusena toimimiseks on oma reeglid, kohustused ja töökorraldus. Pole siiski võimalik käsitleda kogusid ega korraldada muuseuminäitust, kui sellele ei eelne tõsine uurimistegevus, mis kasvab vajadusel üle pikemaks teadusuuringuks. Seepärast on palju räägitud muuseumiteadusest. Teadust ei saa kaheks jagada, teadusuuringutel on selged kriteeriumid ning pole oluline, kas neid täidab akadeemilises õppeasutuses või muuseumis töötav uurija. Pole mõeldav, et muuseum ei positsioneeri ennast tõsiseltvõetava partnerina teadusmaailmas. EKMis peame uurimispõhist mõtlemisviisi äärmiselt oluliseks ning hindame (ka palgas) doktorikraadi. Tööle võtame ainult magistrikraadiga inimesi, toetame igati doktoriõpet. Praegu töötab EKMis viis doktorikraadiga inimest, doktorantuuris õpib seitse töötajat. Muuseumis on teadusnõukogu, mille pädevuses on muu hulgas arutada ka muuseumi strateegilisi tegevussuundi. Muuseum annab välja ajakirjana registreeritud toimetisi, mis annab ETISe punkte. Meil on kaks rahvusvahelist teaduskonverentsi: Kumu sügis- ja Kadrioru kevadkonverents.
Janika Kronberg, Eesti Kirjandusmuuseum: Iga muuseum on ja peab mingil määral olema ka teadusasutus, mis eristab seda näiteks galeriist, kus igaüks võib raha eest näitusepinda rentida. Muuseumis toimuva mõtestatuse tase peab nõksuke kõrgem olema, Minerva pilk tabama hetketrendidest ülemat.
Tõnis Liibek, Eesti Ajaloomuuseum: Teadustöö on muuseumile jätkuvalt elulise tähtsusega igal tasandil. Muuseumi töötajad peavad olema võimalikult hea erialase haridusega spetsialistid ning ajaloomuuseum püüab igati toetada kraadi- ja täiendusõpet. Laialdasi erialateadmisi on vaja juba uute esemete vastuvõtmisel, nende teaduslikul kirjeldamisel ja uurijate abistamisel. Ideaal on, et iga koguhoidja suudab teostada ka erialast ekspertiisi.
Muuseumi igapäevase teadustöö väljund on näitused, trükised ja ettekanded. Kindlasti on võimalik spetsialiste projektipõhiselt kaasata, kuid elu on näidanud, et see pole odavam ega anna paremaid tulemusi. Koostöö on alati tervitatav, nõnda on muuseum viimaste aastate jooksul sõlminud mitmekülgsed koostöölepingud TÜ ja TÜ VKA, TLÜ, RA, EKA jt teadusasutustega.
Kuigi formaalselt ei ole ka ajaloomuuseum teadusarendusasutus, siis sisuliselt on seda kogu aeg oldud. Jätkuvalt on meil teadusosakond (ühendatuna kogude osakonnaga), teadur-kuraatorite ja teadusdirektori ametikoht. Teadustöötajad peavad loenguid ülikoolides, juhendavad kraaditöid, osalevad nii siseriiklikel kui ka rahvusvahelistel konverentsidel jne. Samuti teeme jätkuvalt alusuuringuid, nt anname välja allikapublikatsioone, korraldame arheoloogilisi väljakaevamisi. Eestis jääb aina vähemaks töökohti, kus saab teha süvenenult uurimistööd. Muuseumid peaksid olema ja jääma nende hulka.
Merike Toomas, Tartu Linnamuuseum: Muuseum on mäluasutus  ja et olla atraktiivse vahendamise kõrval ka usaldusväärne ajaloo mõtestaja, peab tegema uurimistööd teadustöö printsiipe järgides. Linnamuuseumi eesmärk on Tartu ajaloo uurimine ja vahendamine. Teadurite igapäevatöö on linna pärandiga seotud teabe kogumine ja vahendamine, olgu selleks siis kogude täiendamine, näitused, haridusprogrammid või ettekanded ja artiklid. Igal aastal ilmub muuseumi aastaraamat, teadurid esinevad teaduskonverentsidel, ettekandepäevadel nii oma muuseumis kui väljaspool.
Lea Leppik, Tartu Ülikooli Muuseumid: Muuseum ei ole uuema põlvkonna silmis enam teadusasutus, kuigi muuseumiseaduse ja rahvusvahelise määratluse järgi siiski on. Minu selge isiklik seisukoht on, et atraktiivsus ja rahva poole pööratus – ja kui soovite, siis ka meelelahutuslikkus – ei ole jätkusuutlik, kui teaduslik uurimine puudub.

Mind ärritas Rael Arteli kureeritud näitusel „Kas me sellist muuseumi tahtsimegi?” XVII – XIX sajandi reisimeeste võõraste kultuuridega kohtumist kujutavate piltide juures küsimus „Kas see on tüüpiline koloniaalne situatsioon?”. Ikka põhjusel, et mind, vaatajat, peetakse lolliks. Oligi nagu tüüpiline koloniaalne situatsioon, kus valge mees (näituse kuraator) oli tulnud võõrale maale (provintslikku Tartusse). Siinset kultuuri mõistmata ja isegi uurimise vääriliseks pidamata asub vaeste paganate hingi päästma …