Kas postmees või postimees?

Riin K?sepp

Eemil Karila näitus “Postkontor“ Tallinna Linnagaleriis kuni 9. X.  

“Postmees. Ähvardus postfeministidele pre-postmodernistlikus Babülonis”. Selle pealkirjaga võtab Eemil Karila kokku oma loomingulise kreedo. Nii ideelise kui visuaalse pildikeele poolest on Karilal palju ühist oma kaasmaalase, skandaalse postmodernisti Teemu Mäkiga. Sarnaselt Mäkiga analüüsib Karila oma tööde kaudu justkui Marxi “Kapitali”, asetades sealjuures rõhu globaalküla kollektiivsetele hüvedele. Kõik, mida Karila meile ütleb, on jutumärkides, sest just selline on ka postmodernne maailm, milles elame. Kõik on “rahvusvaheline”, kõik on “geograafiline”, kõikjal on “allahindlus” ning kokkuvõttes on see “koloniaalaed”.

Karila kunstikontseptsioonis on oluline ka wittgensteinlik keelemäng: Karila muudab värve vastavalt sellele, kuidas maailma kogetakse.

Postmodernistliku kunstnikuna pole stiiliküllus talle mitte üksnes tähelepanu võitmise vahend, vaid eesmärk on väljakutse modernistlikule võimule, institutsioonidele ja kanoonilistele traditsioonidele.

Kuigi Karila loodud tegelased on pärit nn reaalse maailma kontekstist, vastandab ta ometi kaks diametraalselt erinevat ala. Meile näiv maailm, mis tundub peegeldavat reaalset, osutub kunstniku piltidel fiktsiooniks nagu spioonifilmis.

Koomiksilaadse jutustuse vormis kerib Karila oma maalidega meie ees lahti filmilindi, sest elamine postmodernses keskkonnas tähendabki vegeteerimist filmis, milles tõde ja väljamõeldis sulanduvad ühte. Me vaatame maailmale niisamuti, nagu me filme vaatame, kahtlustades, et äkki on see siiski illusioon.  

Suured narratiivid ja müüdid pole Karila silmis enam usutav. Kunstnikuna kogeb ta elu kui draamat ning tema peamine ülesanne on fabritseerida lugusid, mis võiksid kaudselt defineerida isiklikku identiteeti, andes sellega sotsiaalsele eksistentsile eesmärgitunde.

Karila pildilugudes puudub üksikisik-indiviid. Ta eelistab personifitseerimata, üldistatud tegelasi. Paralleele võib tuua Mihhail Bahtini Dostojevski romaanide käsitlusest, kus kinnitati üksinduse võimatust, sest inimene peab suhtlema. Inimesel puudub iseenda suveräänne territoorium. Ta asub alati piiril: endasse vaadates vaatab ta silma teistele või teiste silmadega.

Lisaks kõigele muule on märkimisväärne fakt, et Eemil Karila on pärit Lapimaalt. Sealne kunstimaailm erineb totaalselt muust Euroopa kunstikontekstist. Mõni aasta tagasi ei leidnudki ma Rovaniemis nn tõelist kaasaegset kunsti, kõik oli inspireeritud kohaspetsiifilisest patriootlikust rahvustundest ja etnograafiast. Ka tänases graafilises disainis ja reklaamikunstis kasutasid nad lokaalseid visuaalseid tingmärke.

Karila kasutab palju korratud kujundi ja sümbolina kätt, mis on ka laplaste uskumustes erilise tähendusega atribuut. Käsi, mis ulatab lilli; käsi, mis kasvab maast; käsi, mis näitab vabaduse märki. Viiteid Jumala käele leidub ka Vanas Testamendis küllaga. Maalidel sümboliseeris käsi tihtipeale Jumal-isa, sest endastmõistetavalt oli keelatud kujutada tema pead. Käsi, mis andis Juudale 30 hõbeseeklit või hoidis rahakukrut, osutas Kristuse reetmisele. Käsi oli ka üks Kristuse piinariistadest, kui talle löödi vastu nägu. Tavaliselt peeti paremat kätt tugevaks, vasakut nõrgaks. Mida kõike tähendab käsi aga Karila maalidel, teab ta vaid ise.

Kokkuvõttes on huvitav jälgida soome andekate kunstnike arengu- ja kulgemislugu. Taas meenub Teemu Mäki üks repliik, milles ta nentis, et on uhke selle üle, et elab Soomes. Seal on tal vabad käed teha seda, mida hing ihkab, ning riiklike abirahade süsteem välistab võimaluse, et keegi saaks teda panna tegema sellist tööd, mis oleks alandav või ühiskonnale kahjulik.  

Noore talendina on ka Karilal vedanud, et elab ja töötab Soome viljakates tingimustes, kus loovisikuid hästi koheldakse.