Kas kunstil on piirid?
Noari korraldatud Tallinna kunstinädal oli tõeliselt populaarne, võib isegi öelda, et see tõi kunsti publikule lähemale.
Tallinna kunstinädal (Tallinn Art Week 11. – 8. VI Vabaduse väljakul, Telliskivi loomelinnakus ja Ülemiste Citys) viis kunsti galeriide ja muuseumide kaitsvate seinte vahelt pealinna populaarsetesse kogunemiskohtadesse. Vihmasele nädalale vaatamata õnnestus korraldajatel publik mugavusest välja raputada. On omamoodi sümboolne, et kunstinädala järelkajaks kogunesime just Wabaduse-nimelisse kohvikusse, kus lõppenud festivali teemadel vahetasid mõtteid Andra Orn, Kadri Uus, Marko Mäetamm ja Maarit Murka, virtuaalselt ühines vestlusega Sandra Jõgeva ning sissejuhatava küsimuse esitas Reet Varblane.
Reet Varblane: 1990ndate keskelt peale on ka Eestis kunsti piire jõuliselt nihutatud (ikoonilised väljapanekud nagu Sorosi Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse aastanäitused või Ants Juske „Kunsti piirid“ 1994. aastal ajalooinstituudi galeriis) ning galeriist ja muuseumist avalikku ruumi toodud (kas või Sorosi aastanäitustel), aga ka kõiksugused üritused ja projektid, olgu Tallinna või Tartu botaanikaaias, Haapsalus, Kiltsi lennuväljal, Paldiski linnaväljakul, Paide tegevuskunstifestivalil. Mille poolest erineb praegune üritus varasematest püüdlustest?
Andra Orn: Me ei tahaks end võrrelda ei Paide ega teiste festivalidega. Me tahtsime julgustada publikut oma seisukohta võtma. Professionaalne kriitika meid nii väga ei huvita. Kunstinädalal näidatu oli just niivõrd lai, et võimalikult erinevad sihtgrupid leiaksid sealt midagi endale sobivat.
Kadri Uus: Tõime kunsti Vabaduse väljakule, et publik saaks olla kunstiga kontaktis väljaspool muuseumi või galeriid, eelkõige need inimesed, kes näitusi ei külasta. Tahtsime, et inimesed satuksid kunsti keskele loomulikul moel ja saaksid siis kujundada oma arusaama. Kui mõned külastajad kujundavad oma arvamuse ainult kajastuste põhjal, siis meie festivali vorm aitab selliseid arvamusi lõhkuda.
Sandra Jõgeva: Minu meelest ei olegi enam suuri projekte, mis viivad kunsti institutsioonidest välja. Viimane meelde jäänud festival oli 2010. aastal Haapsalus, selle korraldas Jaan Toomik. Mulle tundub, et kunst muutub järjest hermeetilisemaks, ma ei näe selle festivali kõrval ühtegi teist suurejoonelist kunstiliikumist väljaspool institutsioone.
Publik ootab enamat
Andra Orn: Vabaduse väljaku avalöögil olid väljas erineva suunitlusega galeriid nagu Haus, Fahle, Avangard, Tartu kõrgema kunstikooli galerii Noorus, kunstilaenutus Kaleidoskoop, korraldajana kaasaegse kunsti keskkond Noar.eu. Väljapanek muudab ruumi, kohavaim luuakse ürituste kaudu. Kutsutud galeriidega lõime uue koosluse, sellest tekkis täiesti omalaadne sünergia. Avaliku ruumi suuremate projektide puhul ei ole kunagi kõik rahul. Inimene, kes on näiteks Laurentsiuse näitust näinud, läheb järgmisele juba kindla ootusega.
Marko Mäetamm: Alati jääb risk, et vaataja ei pruugi üldse haakuda. Formaadipõhine kunst on seetõttu palju turvalisem.
Maarit Murka: Minu meelest ei saa publikut lahterdada ja kindlasse kasti panna, mõeldes juba ette, millist kunsti keegi tahab näha. Kunstnik peaks lähtuma sellest, mida tema ise tunneb. Minu meelest tuleks keskenduda ruumile, mitte publikule. See dikteerib rohkem kui inimene.
Orn: Pigem ütleksin, et meil alahinnatakse publikut. Arvatakse, et ta ei saa aru. Publik ootab alati midagi enamat.
Mäetamm: Ma ei mõtle niivõrd publikut, kuivõrd kommunikatsiooni. Ma ei taha pidada sisemonoloogi, tahaksin teistega rääkida. Tahaksin, et dialoog resoneeriks sellega, mida ma teen. Kuidas see tegelikkuses toimib, seda ei saa nagunii dikteerida. Arvan, et suur osa kunstnikest mõtleb sellele, kuidas paremini võtta ette teemad, mis on kunstis parasjagu haibid. Pole midagi lihtsamat, kui siis ree peale hüpata ja sellega kaasa loksuda. Sellist kunsti on väga palju ja ka kunstnikke, kes vahetavad helistikku vastavalt sellele, mis parasjagu laineid lööb. See on trendi- või formaadipõhine kunst. Osa kunstnikke aga ei kuuletu trendile. Arvan, et tuleks igasuguses ajas lasta endast välja voolata sellel, mis meeldib, on endale huvitav.
Jõgeva: Mis on trendid? Kas trend on Hobusepea galerii selle aasta kava või ideed, mida näeb Miami kunstimessil? Arvan, et on palju lokaalseid trende. Eestis puudub kunstiturg ja mina arvan, et see mõjutab ka üsna palju seda, mida tehakse. Kui rääkida näitustest Tallinna galeriides, siis mulle tundub, et trend on anda endast maksimaalselt vähe, et see ei nõuaks liiga palju raha ja aega, ning saavutada mingisugune ruumiefekt. See on praegune trend ja nii-öelda statistiliselt on sellist lähenemist kõige rohkem. Ma ei ole päris kindel, kas kunstnik, kes on saanud kunstnikupalga, peab tegema sellel esimesel aastal, kui ta on kõigi luubi all, just sellise teose, et eemaldab ühest vanalinna galeriist käsipuu ja riputab selle üles teise tühja galeriisse. Ma ei ole päris kindel, kas see lähendab kunsti publikule ja tekitab üleüldise arvamuse, et jah, meil on vaja kunstnikupalka.
Hille Karm: Minu meelest on Tallinn väga skisofreeniline linn ja kunstnikuna ei ole siin lihtne ellu jääda. Siinset publikut arvestades on see üsna riskantne koht nii kunstnikule, kunstifestivalile kui ka galeriidele.
Jõgeva: Enamik iseseisvaid kunstiruume on oma tegevuse lõpetanud. Ma ise olin Polymeriga seitse aastat seotud ja see on nüüdseks läinud, ka Nancy Nakamura ideeriiul, Ptarmigan ja Märtz. Tegin Sirpi 2011. aastal galeriide ja iseseisvate kunstiruumide giidi, kuid neist kohtadest ei ole peale Metropoli midagi alles. Meil on vähe galeriisid ja nende valik ei ole just eriilmeline: kunstnike liidu galeriid, Tallinna Kunstihoone, Kumu. Ja ongi kõik.
Mäetamm: Praegu üritatakse siiski mitmel pool jõudusid koondada. Ka EKL paistab seda tegevat Arsis, et tekitada sinna kunstnike mesitaru. Kuigi ma ise tahan pigem, et minu ateljee kõrval ei oleks teiste kunstnike oma.
Orn: Ei ole olemas tüüpkunstnikku. Mõni kunstnik tahab suhelda ja sedagi, et ta ateljee oleks seal, kus on melu ja elu, ta elabki sellest. Mõni teine on eraklik ja vajab loomingu tegemiseks rahu.
Tallinna kunstinädalat korraldades tundsin just vastupidist: kõik see energia, mis siin nädala jooksul on olnud, on väga tugev. Nii galeriid, institutsioonid kui ka publik on üritustega väga hästi kaasa tulnud. Kas või Vabaduse väljaku üritus. Siinne energia tuleb paremini esile koostöös ja jõuab nii ka publikuni.
Jõgeva: Eve Arpo korraldas avatud ateljeede ürituse juba mõned aastad tagasi. Mina ei näe selles suuremat sorti ühinemist. Pigem näen kadumist ja ka sellega leppimist. Et Arsis pannakse kunstnike nimed uksele, on nunnu, aga see ei ole märk millestki suuremast.
Mäetamm: Arsis on siiski õhus soov vähesedki riismed kokku ajada, tekitada kooslusi. On hirm, et kunst lahustub lõplikult ära või et ühiskond on vaenulik. Seal taga on mingi kood või muster, miks nii tehakse.
Uus: Ideaal on, et muutused jääksid ka toimima. Publik on siiski palju muutunud. Näiteks ateljeede külastusele registreeris end nelikümmend, kohale tuli aga sada inimest. Meile oli üllatus just avatud ateljeede päevast osavõtjate arv ja huvi. Meil oli tükk tegemist, et kõik ära mahutada. Sama kordus performance’i-plahvatusel Telliskivi loomelinnakus, see tõmbas mingi hämmastava jõuga inimesed kaasa. Kui öeldakse, et kunstist ei saada aru, siis on asi tõlgendamises.
Orn: Ateljeede külastused andsid hea ülevaate, kui erinevad kunstnikud on. Kui räägime Al Paldrokist, siis tema puhul ei tea kunagi, kus on piirid. Ta nihutab piire nii, et ei saa päris hästi aru, kust jookseb turvalise ja ohtliku piir.
Kunst keset linna
Karm: Tõenäoliselt tüütab turvalisus mingil hetkel ära, nii et minnakse otsima vastaspoolust.
Mäetamm: Ei ole ju mingi uudis, et tahame vaadata katastroofe, aga mitte neis osaleda. See on lihtne skeem. Kui auto plahvatab, lähen vaatama. Samamoodi toimib suur osa kunstist.
Uus: Tallinnas ongi just seetõttu huvitav, et linnaosad erinevad totaalselt. Näiteks Telliskivi loomelinnak oli sellise sündmuse jaoks hea koht.
Murka: Või kui sattuda Ülemiste Citysse, siis see on nagu mingi teine linn. Ei olegi vaja välismaale sõita. Tajusin seda teravalt, kui sattusin sinna oma seinamaali pärast.
Karm: Ülemiste City on sellise maaliformaadi tarvis üsna keeruline paik, aga maal sobib sinna väga hästi. Kuidas selle paiga leidsite?
Uus: Linnaruumikunst kuulub Ülemiste City kuvandisse. Pikalt on arutletud selle üle, kuidas just seal siduda uus ja vana tervikuks ning tuua sellega ruumi mängulisust ja positiivset energiat. Esimene sealne monumentaalmaal on „Ülemiste tüdruk“ (selle kavandi autor on tänavakunstnik Indrek Haas ehk Von Bomb – R. V.). Koos Murka teosega hakkab moodustuma tervik.
Murka: Minu eesmärk oli, et need teosed oleksid võimalikult erinevad. Kui „Ülemiste tüdruk“, esimene sealne teos, on tänavakunstniku tehtud, siis järgmisega võiks tehniliselt edasi liikuda. Mind huvitab, milline tuleb kolmas töö ja kas see astub olemasolevatega dialoogi.
Karm: Kas sind segas, et pidid suhtlema institutsioonide ja inimestega, kes ei saa võib-olla päris hästi aru, miks ja mida kavandate?
Murka: Selles osas olin pisut nagu õpetaja rollis. Tellijad olid kinni „Ülemiste tüdrukus“. Ei saa lõputult kunstiloenguid pidada, aga see annab siiski võimaluse natuke laiemale ringile kunstist rääkida. Linnaruumiprojekt on täiesti teistmoodi töö kui oma näituse tegemine. Minu maali teostamisele eelnes pool aastat läbirääkimisi. Grafitikunstnikud, kes teevad tellimustöid ööklubidesse ja mujale, ongi rohkem nagu tarbekunstnikud.
Karm: Vihmase ilmaga on hea kohvikus istuda ja arutleda kunsti piiride üle. Kas aga saab rääkida piiride lõhkumisest ajal, kus kõik piirid on juba ammu lõhutud? Kunst on väga loomulikul teel segunemas teiste valdkondadega ning imbunud sfääridesse, kus seda pole seni nähtud. Näiteks on Sandra Jõgeva oma stand-up’idega üsna huvitaval viisil raputanud meie poliitikuid.
Murka: Võid kõrvaklapid pähe panna ja ka telekast eemale hoida, aga poliitika imbub ikka sisse.
Mäetamm: Minu meelest on meil poliitilist kunsti küllaga. Näiteks vene avangardistid teevad siin poliitilisi aktsioone.
Orn: Kunst kompab piire kogu aeg. Kristina Normani kuldne sõdur, mis tuli pärast pronkssõdurit, on hea näide. See oli omal ajal üsna terav väljaastumine. Meil on tugevaid poliitilisi kunstnikke ja kui rääkida poliitilisest kunstist, siis mõnes mõttes võib enamiku kaasaegsest kunstist sinna alla paigutada. See on taas piiride tõmbamine, kust üldse algab poliitiline või sotsiaalne kunst.
Jõgeva: Mingi osa kunstist edastab alati poliitilist sõnumit. Minu eesmärk see ei ole, ma pole teinud loosungeid. Küll korra mängis elu mulle kätte võimaluse teha poliitilise taustaga stand-up-etendus. Mind värbas üks Eesti partei, mina tegin sellest hoopis etenduse. Ma ise poliitikat eriti ei jälgi, nii et kokkupuude selle partega ja viis, kuidas mingitele sotsiaalsetele probleemidele tähelepanu tõmbasid, oli minu meelest irooniline. Mul paluti osaleda ühes avaliku ruumi aktsioonis. See oli vägivallavastane aktsioon, mis on praeguste sündmuste valguses eriti ajakohane. Ma osalesin selles teadmisega, et teen sellest aktsioonist „Made in Estonia“ maratonil etenduse. Näitasin seal videot, kus tantsin koos poliitikute grupiga, ühtlasi paljastan oma hirmud ja ihad, mis seotud võimaliku poliitilise karjääriga. Publik võttis selle elavalt vastu.
Stand-up-komöödia on selles mõttes hea žanr, et näeb kohe, kas publik reageerib või ei reageeri. Näituse puhul seda kogemust ei saa. Tallinna kunstinädala stand-up-tragöödias mängisin klatši mõistega. Huvitaval kombel on see, mida me nimetame klatšiks või kuulujutuks, väga harva kuulujutt selle traditsioonilises mõttes. Põhiline osa kunstimaailma klatšist puudutab korruptsioonisüüdistusi ja hirme, et midagi maha müüakse. Väidetakse, et keegi on saanud ametikoha ebaseaduslikult või konkursid on ebaausad, üks või teine institutsioon pannakse üldse kinni.
Orn: Igasugune piiride tõmbamine on üldse suur probleem. Piiride tõmbamine on inimloomusele omane, aga piir peaks olema paindlik, et seda saaks nihutada. Usun, et tänavuse kunstinädalaga oleme piire tugevalt kombanud.