“Kapitalist” (sulgudes endasse)

Andreas Trossek

Kuna näitusel ei esine eesti kunstnikke, siis on impordituse alandav tunne paratamatu.

Susan Kelly ja Stephen Morton. Mida saab teha? 2002 – 2006. Segatehnika. Piia Ruber

 

Algatuseks lugejale hoiatuseks, et näitus “Kapital (see veab meid alt)” kuulub tahes-tahtmata pedagoogiliselt määratletud kategooriasse “edasijõudnutele” ehk “for the advanced”. Selle all ei pea ma silmas mitte niivõrd näituse teemapüstitust (kuigi “üks tont käib ringi mööda Euroopat” stiilis ajalooteadmised oleksid üsna kasutud ehk nii poolteist sajandit aegunud), vaid pigem formaalset tahku – keelt, mida see väljapanek edasi kannab. Sellist pretensioonikas probleemitsemises ja maailmaparandamise tuhinas liikuvat visuaaliat nimetatakse Eestis juba tükk aega kaasaegseks kunstiks (contemporary art). Et kohalike keelereeglite järgi peaks sõna “kunst” ette käima hoopis määratlus “nüüdisaegne”, näitab see eelistus meie lugejale kätte ka laiemad ruumilised jõujooned ehk kust dikteeritakse selle keele leksika. 

Vaadata on projektid, mis on kas sotsiaalsesse sfääri otsese sekkumise (pseudo)dokumendid (Rootsi feministlik kunstnik vallandab skandaaliga ühiskondliku debati ajale jalgu jäänud missivalimiste teemal) või pakuvad näitusekülastajale avalikus ruumis kaasarääkimise võimalust (puhtale paberilehele võib kirjutada oma vastuse Lenini ühes bolševismibrošüüris püstitatud küsimusele “Mida teha? ”). On võimusuhteid väljajoonistavaid skeeme, kuidas maailmas asjad n-ö tegelikult käivad (mitte segamini ajada vabamüürlaste ja juutide salasepitsusi paljastavate kliinilise paranoia case’idega), ja ka ajakirjanduslikus võtmes mahukaid (ühe videoformaadis eksponeeritud projekti kogupikkus on väidetavalt 6 tundi) arvamusuuringuid kapitali sügavama olemuse kohta, kui nii võib öelda. Ühesõnaga, midagi sellist, mida peaks suutma tarbida iga inimene, kes on suutnud lähikunstiajaloo staaridega tutvumisel jõuda ajaskaalal Warholist veidi edasi, kas või 1970ndate “Documenta” ja teiste kontseptualiseeritud suundumuste juurde. Selline näitusekülastaja, kes teab, et kriitiliselt mõtlev kunstnik ja tema kunstile sama kriitiliselt reageeriv vaataja on nähtusena täitsa okei ja loomuomaselt iluleva kunstisfääri suhtes ei ole sooritatud mingit väärtegu.

Seega – ja olgu see nüüd ka välja öeldud – mõjub see näitus põhimõtteliselt kui järeleaitamistund. Selline, mida kõrvalt vaadates ülimalt demokraatliku näitusepoliitikaga Ku vahetevahel ikka korraldab – näide värskema kunstikeele olemasolust Läänemere regioonis. Kusjuures see võib Tallinna Vabaduse väljaku saalides vabalt välja vahetada ürgandeka Evald Okase akadeemilise täiuse või mõne teise siinse juubilari töödekomplekti. Ja ei ole mingit probleemi.

Kui näitusepaketti kuuluks ka mõni Eestist pärit kunstnik, muutuks siinse kirjutise rõhuasetus aga hoobilt ja iga kriitik kirjutavas pressis toodaks sõnavõtte, mis kubiseksid retoorikast stiilis “globaliseerumine ja suurkorporatsioonide leviva võimuga kaasnevad ühised pained” vms. Artiklites räägitaks otseselt asjast ja seosest kohaliku kontekstiga. Nii päriselt siiski teha ei saa, kuigi näituse teema ei peaks võõras olema ka Eestis, mis figureerib jätkuvalt majandusvabaduse indeksite esirinnas. Ja kuigi Tallinna Kunstihoone on märgitud projekti kaasprodutsendiks, s.t mingil moel sõnaõigusega instantsiks. Puhtast väiklasest patriotismist on see hinnang küll juuksekarva kaugusel, aga teatav impordituse alandav mulje on omamaise toodangu puudumise tõttu paratamatu. Ilmselt oli näiteks Marco Laimrel (eesti nn sotsiaalse kunsti konkurentsitult üleekspluateerituim nimi), kel kindlasti midagi kapitali (ülem)võimu kohta öelda, muude tegemistega kiire, kes teab. Ja teised võimekamad olid kusagil loomelaagris kadakaid maalimas.

Aga ega eestlaste puudumises ei ole ka midagi üllatavat; teatavasti on tahtmatus kehtivate võimudiskursuste kohta sõna võtta iseloomustanud siinseid kunstnikke peaaegu alati. Ka kaine talupojamõistus manitseb rääkima vaid sellest, mida tead, ja olgem ausad – ega keegi ei eeldakski adekvaatset võimu- või rahajuttu sellelt häguselt sotsiaalselt vabamängijalt, kelleks kunstnik on Eestis taandunud.

Ja siin on ehk teinegi tõrge. Näituse pealkiri “Kapital” ja sellele lisanduv määratlus “see veab meid alt” viitaksid vaikimisi justkui kohustuslikule kapitalismikriitikale, kuigi päris nii ühemõtteline see teemapüstitus ei ole. Kapital on mõistena nagunii igasuguste haaramiskatsete jaoks nii otseses kui ülekantud tähenduses liialt laialivalguv. Teame väga hästi, et sõnaraamatu definitsiooni kohaselt on kapital väärtus või omand, mida saab kasutada lisaväärtuse loomiseks, ja et inimeste tavateadvuses ei hõlma see tegelikult midagi peale kinnisvara ja raha. “Kui me pappi ei saa”, nagu ütleb üks regilaulusalm, siis on asi selge, kuid näiteks väljend “aeg on raha” viitab juba keerulisematele kapitaliväljadele. Et on olemas materiaalseid ehk käegakatsutavaid väärtusi, seda tunnistavad kõik inimesed, aga et on ka raha ja rahategemise potentsiaali sümboolseid ekvivalente, see seik jääb juba sageli vaid teeneliste kultuuritöötajate sõnavarasse, teisisõnu huvidepõhisesse getosse. Kuigi näiteks sümboolse kapitali tähendus peaks juba esimestest klassiõhtutest olema igale inimesele, kes mäletab, kuidas kahe-kolmekümnepealine noor inimhulk kogunes vääramatu tõmbejõuga vaid ühe-kahe klassivanema või liidri ümber. Sest nende sõna maksab. Nende liha räägib tulevikust.

“Kapitali” kesksemad tööd joonistavadki välja pigem positiivse alternatiivi puudumise kehtivale korrale, mis väljendub paradoksaalselt just piiramatute valikuvõimaluste kaudu (seega täielikult vabaturu loogikale alluva protsessina). Kõigil on õigus oma subjektiivsele eelistusele kaubaletilt (üks projekt refereeribki alternatiivseid majandus- ja riigimudeleid), kuid tunneli lõpus ei ole valgust, ammugi mitte rahvast täis ja kohe-kohe lahkuvat rongi, vaid ikka ja ainult sa ise. Oma lolli sajanditaguse Lenini tsitaadiga, et mida teha.

Anyway. Mida nentida kohustuslikuks kokkuvõtteks? Ega te ei pea seda väljapanekut vaatama minema. Keerulised asjad ei tähenda kunagi head. Halvemal juhul võib asi tipneda pikaajalisema iseseisva mõtlemise elufaasiga ning tundlikuma natuuri puhul peab sekkuma meditsiin. Kellel seda jama vaja on? Go home and play with your joystick.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht