Kangelased üheks päevaks

Olga Temnikova

VILNIUSE kunstimess „Art Vilnius” 8. - 12. VII .Kuraator ja Hudožestvennõi žurnali peatoimetaja Viktor Miziano on öelnud: „Viimasel ajal konkureerivad kunstimessid tugevalt -biennaalidega. Meil ei ole tegemist kunstimessi taseme tõusu, vaid biennaalitaseme langusega”. Ilmselt seetõttu, et ma ei ole kunstisnoob, rõõmustab mind kunstisnoobide pettumus. Kunstniku ja galeristina olen publiku ja kunsti maksimaalse kontakti poolt. Kunstimessi formaat on minu arvates hariduse ja publiku  kaasamise poolest biennaalist mõnevõrra edukam. Esiteks on messil kõik võrdsed ja külastajal on võimalus valida vähem või rohkem kommertslike projektide vahel (kui kasutada snooblikku sõnavara). Teiseks võimaldab messi kompaktne struktuur demokraatlikult jagada külastaja tähelepanu. Moskva galerii on kõrvuti Tallinna galeriiga ja kõik 3400 külastajat päevas, nagu see Vilniuses oli, astusid läbi mõlemast boksist.

Näiteks Veneetsia tänavate  labürindis laiali paisatud uue Euroopa väljapanekud võivad aga kuu aega pärast avamist uhkustada ehk kümne kunstifanaatiku külastusega päevas. Vähe tähtis pole ka see, et klient on teadlik, et ta on kuningas, ja tunneb seega ennast messisaalides hästi ja üldse mitte ebamugavalt nagu jahedas eepilises biennaalisaalide ja paviljonide õhkkonnas. Kuningale osutatakse positiivset tähelepanu ja teadmiseseeme (andestage see paatos), mille on  külvanud heatahtlik galerist, langeb viljakasse pinnasesse. Tõsiasi jääb tõsiasjaks. Vilnius rõõmustas meid väga: nii suurepärase organiseerimise, suurejoonelisuse, kvaliteetsete bokside kui ka paljutasandilise satelliitprogrammiga. Messi intiimses õhkkonnas võis külastajatega (kelle hulgas olid Miziano ja Moskva kaasaja kunsti keskuse juhataja Leonid Bažanovi kõrval ka Moskva tuntud kollektsionäärid nagu melomaan Artjom Troitski,  rahvusvahelise muuseumisõprade klubi esimees Michel Raingeard, Sotheby kunstiinstituudi kunstiäri osakonna juht Iain Robertson, samuti palju Baltimaade kunstikogujaid, võibolla veidi räsitud majanduskriisist, kuid ometi väga aktiivsed) suhelda mõlemale poolele sobival viisil. Rahvusvaheline press, tõsi küll, väheke ignoreeris „Art Vilnius’t”.

Kõik ootasid ajakirja Artforum esindajaid, kuid nood ei ilmunudki välja, samuti ka ainuke Ameerika galerii. Ka Eesti kunstikogujaid ning kunstielu aktiivseid tegelasi ei olnud näha. Kuid see on ka mõistetav: kunstimessil osalenud ArtDepool läheb niigi kõik hästi ja on meil siis välismaise kunstiga midagi pistmist? Kaheksa tundi autosõitu ei tasu seda ära (samas ikkagi loodame, kui Tallinn saab 2011. aastal kultuuripealinnaks, siis ei pea armsad naabrid seda 600 kilomeetrit eriliseks probleemiks). Need leedukad on ju alati olnud suured avantüristid:  mõtlesid välja messi ja ekspordimaht on neil Baltimaade suurim, mis siis selle kõrval on mingi 600 kilomeetrit? Keerulise majandusliku olukorra kontekstis on kindlalt käibesse tulnud väljend „pidu katku ajal”. Seoses Vilniusega tahaksin seda taas kuritarvitada. „Art Vilnius” andis adekvaatse ülevaate kunstimaastikust ja meile sai selgeks meie auväärne koht selles. Uuendasime kontakte kõige väärikamate kunstiinstitutsioonidega,  osalesime aktiivselt dialoogides kunstimaailma otsustajatega, külastasime keskmise tasemega korralikke Soome, Saksa, Poola, Läti, Portugali, Ukraina galeriide bokse.

Rõõmustasime kunstieksootika üle Armeeniast, Kasahstanist, Argentinast ja Indiast. Hindasime äsja valminud rahvusgaleriid. Raske aga oli mõelda sellele, et see suurepärane üritus ei kujune kunagi traditsiooniks, sest vana Euroopa galeriid, solvunud, et vähe osteti, vaevalt  järgmisel korral tulevad (seekord maksis kõigi galeriide osalemise kinni „Vilnius – kultuuripealinn 2009”). Eestlased ei tule kohale, Euroopa ei anna raha, kohalikud rahvusvahelise suunitlusega galeriid aga jätkavad provintslike intriigide tõttu ürituse boikoteerimist.

Ja mis siis veel head. Kriis süveneb. Nii et tuleb katsuda võtta paratamatut mitte liiga isiklikult ja rakendada ellu õiglaselt vihastanud Miziano soovitust, kes, olnud Vilniuse paneeldiskussioonil  „Millised on galeriide võimalused rahvusvahelisele kunstiturule minemisel?” Ukraina galeristi Jevgeni Karassi argise ja sapise ettekande tunnistajaks, soovitas Ida-Euroopa galeriidele, kellest enamik loodab tema arvates lahti harutada kommertsedu alkeemilist saladust: „Siin on kõik palju lihtsam. Teilt nõutakse vaid, et esitate süstemaatiliselt ja eesmärgikindlalt kvaliteetset kunsti, ja kõik toimib iseenesest”. See aga tähendab, et meie  poolel on tõde ja me võidame nagunii.

Tõlkinud Ants Kriis