Kaasaegne kunst ei ole rahvale

Siim Preiman

See pealkiri on mul peas mõlkunud juba vähemalt aasta. Sõnamängu aluseks olev lööklause „Kunst on rahvale!” pärineb ajast ja ühiskonnast, mis on nüüdseks juba võrdlemisi kauge minevik. Mulle vähemalt, eriti kui silmas pidada viimase kahe kümnendi intensiivset arengut ja muutusi siinsel kunstiväljal. Äkki kaasaegne kunst ei olegi kõigile? Niisamuti nagu ei ole seda ka kirjandus, muusika, õigus- ja majandussüsteemid. Paradoksaalselt suudame meie, kunstiinimesed, mõista ja tarbida teiste valdkondade loodut, kirjanikud, muusikud, juristid, majandusinimesed aga pahatihti mitte.

Kunst ja eriti seda ümbritsev teadus on ju erialaülesed. Kunstiteadlane puutub kas või üheainsa teose uurimisel kokku mitme valdkonnaga: sotsioloogia, antropoloogia, semiootika, filoloogia, filosoofiaga – nimekiri on lõputu. Oma töös viitame nii kunstnike kui ka teadlastena filmidele, proosatekstidele, muusikale, kuid ei suuda oma kireva taustaga loomingut esitleda lihtsas, tihendatud ja ülevaatlikus laadis. Meie, kes me võlgneme kõikidele eelnimetatud aladele nii palju, jätame vastuteene justkui tegemata. Kunsti esitledes, tutvustades ja müües peab arvestama tõsiasjaga, et publikul ei pruugi olla seda ehmatavalt laiahaardelist taustateadmist. Kunstis ja ka kunstiga on võimalik jõuda suurema arvu inimesteni kui ainult need, kes seda ülikoolis õpivad või sellega leiba teenivad.
Elame paraku ostmise, müümise, kauplemise ja tarbimise ajastul. Meeldib see meile või ei, aga muuseumid konkureerivad kobarkinodega ja galeriid suveniiripoodidega. Seetõttu peame teadvustama kunsti kui toodet ja kogemist kui tarbimist.
Mitte mingil juhul ei tähenda see seda, et kunst peaks läbinisti ja lõplikult kommertsialiseeruma, allutama end massimeedia reeglitele ja imalatele müüginippidele. Nii nagu igaüks ei loe raamatuid ega kuula muusikat, ei pea igaüks ka kunsti nautima. Kuid kunsti valduses on lademetes vahendeid – suurepäraseid disainereid, kirjutajaid-kriitikuid, kuraatoreid, müügimehi, kirjastajaid, lihtsalt kunstitöötajaid ja ka kunstnikke –, et luua teose, näituse, festivali või mõne muu projekti näol professionaalne ja efektne, tabav toode, mis kutsuks end kogema nagu raamatuselg lugema või plakat filmi vaatama.
Selle asemel takerdume liiga tihti täpsesse (eriala mõttes muidugi efektiivsesse) maailma ja sellega kaasnevasse keelde. Paraku lõikame sel moel ära kogemuse võimaluse publikul, kellel on peamine – huvi, kuid puuduvad spetsiifilised kunstimaailma töövahendid. Liiga palju kuulen intelligentsetelt kultuuri tarbivatelt kirjandus-, muusika-, õigusteadus-, majandusinimestelt, et hoolimata sellest kui mitmendat korda nad südame rindu võtavad ja näitusele lähevad, olgu see siis Kumus või Hobusepeas või EKKMis, ootab neid jälle ees inimtühi saal, täis küll kunsti ja suuri ideid, aga selle kõige mõistmiseks on aknalaual vaid kuhi A4-formaadis pabereid, millele on trükitud kuiv ja ümmargune pressitekst või paremal juhul isegi kontseptsioon. Proovigu külastajad palju tahavad, aga nad ei suuda tarbida, mõista kunstimaailma tooteid, loomingut.
Nagu öeldud, kaasaegne kunst ei ole kõigile. Ma ei väida ka, et peaks olema. Ikka on väljapanekuid, kus ei ole võimaliku publiku seas peetud silmas kunstihuvilisi, vaid just nimelt paadunud kunstiinimesi. Sellised näitused taastoodavad paraku üha uuesti ja uuesti kunstimaailma suletud ringi, kuid nõustun, et sissepoole suunatud diskussioonita on välja ühine arendamine võimatu.
Kunstiinimesed paraku ei ütle üksteisele eriti midagi ja kui, siis ainult absoluutide näol: kas meeldib või ei meeldi, kas on hea või ei ole hea. Samamoodi polariseerus järsult aastatagune diskussioon nüüdiskunsti kohta. Tekkis kaks poolt ja ununes tõsiasi, et eesmärgid on ju samad. Konstruktiivset kriitikat kõlab harva. Olen üritustel ligi astunud nii tuttavatele kui ka võõrastele kunstnikele ja kriitikutele ning küsinud neilt otse selle kohta, mis nende loomingut tarbides kriipima on jäänud. Isegi kui ma olen kritiseerinud nende meetodeid või probleemile lähenemist, ei ole keegi mitte kunagi solvunud. Kui ma lõpuks olen küsinud, kas veel midagi öeldud on, tuleb tagasihoidlik vastus: eriti mitte midagi. Kui räägitakse, siis kolmandast isikust kahekesi omavahel, aga mitte otse näkku. Ise küsida on ju ka loll. Kas meeldis? Mis sa arvasid?
Kui näituse kuraatorite-loojate eesmärk on jõuda laiema publikuni, olgu see siis vastukaja, eneseväljenduse või raha teenimise nimel, tuleb pöörduda kunstihuviliste poole. Sel juhul peaks näitus endas kandma ka (isegi!) hariduslikku, hõlpsasti kättesaadavat tasandit, narratiivi, mõtet. Kui kaasaegne kunst oma keele ja vormiga on publikuvõõras, ei aita probleemi lahendada rasked erialakantseliidist kubisevad abitekstid.
Eestis on kunstiinimesi liiga vähe, et lubada endale omavahel mitte rääkimist. Meil on liiga vähe raha, et koostööst keelduda. Sellised konkurentsikartusest tulenevad iseolemise kibedad rõõmud peavad paraku jääma välismaa kunstnikele ja Eestimaa ettevõtjatele, sest neid on meist lihtsalt rohkem.