Juubeliüllatus Leili Muugalt

Mai Levin

Etüüd maalile „Orkester”. 1962. Selle näituse kuraator on Leili Muuga. Näituse idee tekkis kevadel, mil kunstnik oma ateljees revisjoni tehes leidis hulgalisel etüüde-eskiise, mida ta polnud kuskil välja pannud, ka mitte isikunäitustel Adamson-Ericu muuseumis 2003. aastal ja Kastellaanimaja galeriis 2005. aastal.

Sõbrad vaimustusid sellest materjalist ning Aime Unt aitas seda praktiliselt korraldada, leides lihtsa ja efektiivse mooduse, kuidas Kastellaanimajja mahutada 118 tööd. Sellises tiheduses toetavad nad üksteist kenasti ning toovad Leili Muuga maalijanatuuri võlu esile vahetumalt ja värskemalt kui seda oleks ehk suutnud teha mõni paraadlik retrospektiiv.

Varaseim töö näitusel on „Tädi Aksella portree” 1946. aastast. Järgmisel aastal astus Muuga Tartu Riiklikku Kunstiinstituuti. Õpingute ajast, 1949. ja 1952. aastast, pärineb kaks autoportreed, milles võib juba näha portretistivõimekust. 1951. aastal Tartu instituut suleti ja Leili Muuga lõpetas 1953. aastal Tallinnas ERKI diplomitööga „D. Mendelejev tervitab Tartu Ülikooli 100. juubeli puhul” (Tartu Ülikooli kunstimuuseum). Sündmus leidis aset 1902. aastal, Mendelejev polnud Muugale pelk nimi, kuid eelkõige köitis teda võimalus maalida ülikooli aulat selle valge valgusega: valgusega, millest sai tema loomingu juhtmotiiv.

Diplomitöö tarvis maalitud portree-etüüde on näitusel oma pool tosinat, neid oli rohkemgi. Etüüd kui harjutus, kui suurema kompositsiooni eeltöö oli akadeemilise stuudiumi lahutamatu osa, oli olnud seda akadeemilise kunstihariduse algusest peale. Maal oli professionaalselt nii heal tasemel, et Muuga suunati aspirantuuri Leningradi. Ent asjaolud kujunesid nii, et ta sinna minna ei saanud – ja ta pole seda hiljem kahetsenud.

Nimelt hakkas akadeemia positsioon juba siis veidi kõikuma, millest annab tunnistust Leili Muuga näitusedebüütki 1953. aastal etüüdidega. See oli aeg, mil tunnetati dogmaatilise surve nõrgenemist ja näitusepildis muutus ülekaalukaks kammerlik žanr ja formaat. Oli ka impressionistliku traditsiooni juurde uuel ringil naasmise aeg ja teatavasti just seoses impressionismi levikuga XIX sajandi lõpul pani etüüd end lõplikult maksma iseseisva, täisväärtusliku kunstivormina, igatahes asjatundjate silmis. Sest sajandeid on etüüdi tehtud ka etüüdi enda pärast: puhtast maalimis-, voolimis- või joonistamisrõõmust ning temas on kõige ehedama väljenduse leidnud kunstniku natuur, anded ja oskused.

1950. aastatel ja hiljemgi oli kombeks töötada loomingulistes baasides ja Muugagi on maalinud innukalt maastikke, olustikku, inimesi sellistes kunstnike kogunemispaikades Krimmis (1955), Moskva lähedal (1955), Koola poolsaare põhjaosas Port Vladimiris (1956). Sealt on ta kaasa toonud etüüdisarju, mis ei üllata üksnes realistliku meisterlikkusega vaid ka ulja pintslikäsitlusega, koloriidi varjundirikkusega ja muidugi valgustundlikkusega. Hiljem on tal lisandunud kauneid etüüdikimpe Budapestist (1961) ja Itaaliast (1979). Ent eriti rohkelt on neid Eestist: Tartumaalt, Lohusalust, Muhust, Saaremaalt. Kui tänu kunstiajalugudele on Muugal eelkõige kompositsioonimaalija ning portretisti maine, siis etüüdid lubavad temast kõnelda kui omapärasest maastikumaalijastki. Seda tahku oma loomingus on Leili Muuga tutvustanud õieti küll varem, juba 1982. aasta isikunäitusel Tartu Kunstnike Majas, kus oli kõrvuti lillemaalidega väljas nii suuri kui ka väikseid Saaremaa maastikke.

Etüüdliku vabaloomingu kõrval pakuvad näitusel suurt huvi ka etüüdid ja eskiisid kompositsioonidele „Ettevalmistus laulupeoks” (1956, EKM),

„Kohvikus 1940. aastal” (1957, EKM), „Esimene samm” (1959, EKM), „Kalurid” (1961, TKM), „Orkester” (1962, EKM), „Kaluri perekond” (1965, Tretjakovi galerii). Need võimaldavad sügavamalt mõista kunstniku taotlusi, viivad lähemale professionaalsetele probleemidele, mida kunstnik on neis kompositsioonides lahendanud.

Mitte kõik pildid sel näitusel pole etüüdid-eskiisid. On lihtsalt väiksemaid pilte ja mõned suuremadki kompositsioonid, mida kunstnik on tahtnud veel kord näidata: näiteks „Roheline liikumine” (1986, Tallinna Kunstihoone Fond). Leili Muuga on läbinisti rohelise mentaliteediga ja teinud viimastel aastakümnetel palju rohelisi pilte. Või „Maja” (2002-2003), mille kallal ta on edasi töötanud.

Tore on näha 85aastast kunstnikku veel maalimas ja aktiivselt osalemas näituseelus: aastast 2000 on tal olnud juba kuus isikunäitust.

Kahtlemata on tal endal huvitav heita pilk tagasi oma maalilistele rännakutele läbi kuue aastakümne. Kuid see näitus teeb kindlasti rõõmu maalisõpradele ning oleks üpris õpetlik kunstitudengitele, kes enam maalikastiga looduses ei käi.