Jalutuskäik galeriides. Väikelinnad – Ava oma hing
Näitus „Leonhard Lapin, Malle Leis, Villu Jõgeva. Popkunstikujundid nõukogude perioodi Eesti kunstis“ Avangardi galeriis Pärnus kuni 29. VII ja rahvusvaheline linnaruumi projekt „Kilomeeter skulptuuri“ Rakveres kuni 24. VIII.
Väikelinnade käesoleva suve kunstinäitused tunduvad olevat hingelt soojad – olgu see väide siis subjektiivne või objektiivne. Publikut ei püüta šokeerida ega vägisi harida, kunstnikud ja kuraatorid näivad olevat otsustanud end tunda samasuguste surelikena nagu nende publik. Kunstnike hulgas tundub valitsevat pigem soe õlatunne kui muidu nii tüüpiline halastamatu konkurents.
Hingesoojust ei peeta meil üldiselt väärtuseks. Avalikkuses kvalifitseerub see enamasti nõrkuseks. Üldjuhul ei tohi kunstimaailmas tegutsedes olla nõrk. Ka praeguse kunsti ja laiemalt kultuuri filosoofiline taust toetab pigem hinge kui sellise elimineerimist.
Et niisugune suhtumine pole tingimata ainuõige, saab aru siis, kui suhelda teistest kultuuridest pärit kunstnikega. Näiteks vormib Vene kunsti väärtushierarhiat müstiline душа. See on temperatuurilt ja temperamendilt palju kuumem kui hing või soul, kusjuures ka viimane erineb nii hingest kui душа’st.
Eesti kunsti hing peidab end sageli külmuse, mõistuspärasuse ja iroonia taha. Kunstniku ülesanne näib olevat hoolitseda selle eest, et publik näeks vaeva ja ületaks takistusi, enne kui saab preemiaks võimaluse vaadata teosesse pandud hinge sisse. Ja lõpuks võib tunduda, et maskeering oli nii täiuslik, et hinge üles ei leitudki.
Pärnu hing
Võib-olla on see Pärnu kunstikoolkonna eripära, mis on jäänud õhku heljuma ka pärast Academia Non Grata lõppu, et noored tegevuskunstnikud peavad oma hinge esile tooma. Meenub Marianne Männi kunagine graafiline pilt tekstiga „Open your soul“. Seesama tekst eesti keeles (Ava oma hing) kõlanuks ilmselt kohatult, lausa naeruväärselt. Kunstniku seisukohalt isegi vahest ohtlikult, sest hinge avamist loetakse nõrkuseks.
Just selline hingeavamise näitus Pärnu peatänava äärses väikeses Avangardi galeriis ongi. Suhteliselt kohmakas pealkiri – „Leonhard Lapin, Malle Leis, Villu Jõgeva. Popkunstikujundid nõukogude perioodi Eesti kunstis“ – ei tõota uudisväärset. Ometi toob väike galerii esile hingesoojuse tasandi, mida Eesti suurtelt popnäitustelt nii tugevana ei mäletagi. Ehk toetab seda kunstnike ja korraldajate sarnane perekondlik ja põlvkondlik taust. Võib-olla ka osalejate ühised mälestused ja möödunud aegade tundehellad aspektid.
Näituse sümboltöid on Malle Leisi serigraafia „Milvi“ (1975), kunstniku üks soojemaid ja hingestatumaid portreesid. Modelliks on noor Milvi Torim, suurte õilsate silmadega graafik. Otsaseinal on eksponeeritud kunstniku kaks tööd, mida lahutavad aastakümned: abstraktne maal „Kümme apelsini“ ja serigraafia „Kuus apelsini“. Stiilsemat kooslust on raske kujutleda.
Galerii tagaseinal on kolm fotot lillelastest Malle Leisist ja Villu Jõgevast 1960ndate Pärnu roheluses, metsmaasikad rohukõrre alt paistmas. Samad fotod on väljas ka Tallinnas, Kumu uues nõukogude perioodi väljapanekus. Avarad muuseumisaalid aga kahandavad fotode kodusust nii, et nende hing hajub.
Leonhard Lapin on eksponeerinud mustvalget popilikku graafikat, mõned 1960ndate originaaltõmmised, mõned hilisemad kordused. Lapini väljapanek on külluslik ja rikkalik, nagu kunstniku isiksus, täis lamenti ja veidi häbematut naeru.
Näitus juhatab mõtteliselt sisse Andy Warholi näituse „Elu pärast supipurki“ Pärnu muuseumis. Selle korraldajate, galerist Marian Kivila glamuurne soeng ja Sandra Jõgeva bravuurne sõnavõtt Eesti lillelaste tööde keskel signaliseeris New Yorgi kui suurlinna vaimset lähedust. Warhol tuuakse Pärnusse provintsliku kompleksi või tõmbluseta. Meie tingimustes on see märk uuest suhtumis- või haridustasandist. Miski pole enam kättesaamatu ja me tunneme end suurlinna omadega võrdsetena.
Väljapandud Eesti popkunstnike tööd on tõeliste kunstnike omad ja neid saab ka osta. Muuseumiväärse kvaliteediga tööde hinnad on võrreldes poekaupadega alandlikud, sest selle põlvkonna kunstnikele pole loodud turgu, õiglast hinnakujundust, eestkostjaid ega mänedžere. Pärnus tajud, et midagi on kunstikorralduses väga proportsioonist väljas.
Kultuuripoliitiline kõrvalepõige
Mis ühendab Andy Warholi näitust Pärnus, Louis Kahni taasavatavat väljapanekut Kuressaare lossis, järjekordset näitust „Kilomeeter skulptuuri“ (KmS) Rakveres ja kindlasti veel mõningaid teisigi selle suve näitusi väljaspool Tallinna? Ükski keskne kunstiinstitutsioon neid omaks ei pea, seega ei pruugi need mahtuda praeguse kultuuripoliitika huviorbiiti.
Tundub, et lähiaastate kultuuripoliitika aur ja raha läheb megapidustustele „Eesti Vabariik 100“ ehk siis väljaspool Eestit või peamiselt Tallinna-kesksete institutsioonide poolt korraldatavatele sündmustele. Ülejäänud algatused kipuvad kultuuriministeeriumi ja kultuurkapitali taotlusvoorudest saama negatiivseid vastuseid.
Arhitektuuris on asjad vastupidi. „EV 100“ raames on välja kuulutatud seniolematult palju avaliku ruumi arhitektuurivõistlusi just väikelinnades: Põltsamaal, Kärdlas, Viljandis, Kuremäel, Elvas, Kuressaares, Pärnus, Rakveres, Valgas, Raplas, Võrus, Tõrvas, Põlval, Tartus. Lisaks toimuvad arutelud Tallinna peatänava üle ja arhitektuurikonkurss.
Väikelinnade suvised hingega kunstinäitused on seega kunstipoliitilised vaeslapsed, mis ei ütle midagi kvaliteedi kohta. Korraldajatele jääb töörõõm ja osa arvete tasumine oma taskust. „KmS“ korraldajad püüdsid olukorda lahendada Hooandja annetuste abil, ent seegi kukkus läbi.
Skulptuurikilomeeter
Vaatamata takistustele avati Rakveres taas rahvusvaheline näitus „Kilomeeter skulptuuri“, mis toimub koos teatrifestivaliga „Baltoscandal“. Kunstinäitus osutub aga rõhutatult introvertseks ja mööda linna hajutatuks, nii et sellest on esialgu raske sotti saada. Mõned tööd on ära peidetud ja neid peab aktiivselt otsima, kui on ikka teada, mida ja kust otsida.
Ajaleheformaadis tutvustusest saab teada, et näitus koosneb kahest osast ehk põhi- ja kõrvalprogrammist. Põhinäituse „Püsimatu püsivus“ kuraator Anna Virtanen keskendub monumenditeemale, kõrvalprogrammi fookusest on raskem aru saada. Nagu ikka, jääb hajutatuse keskel paratamatult mõni töö nägemata.
„KmS“ jätkab väikeste sekkumiste poliitikat, mis töötab minu arvates just väikelinnas, kus kunstnikud on kohal ajutiste külalistena, nagu eelmisel suvel Võrus. Taolised väikesed sekkumised kunstiteoste abil töötaksid veel paremini ehk juhul, kui oleks kaasatud ka kohalikke kunstnikke ja muudki rahvast. Võib kujutleda, kuidas inimesed vahetaksid salapäraseid uudiseid kunstiteoste kohta, nii et väikelinna kõmu ja klatš, millest Gregor Taul eessõnas kirjutab, oleks keskendunud kunstiteostele ja see leviks naabrilt naabrile. See nõuab muidugi lisapingutust, sihipärast tööd publikuga ja haridusprogrammi, mille potentsiaal on töödes juba praegu tugevalt olemas.
Ega siis midagi, nimetaks oma lemmikud. Avapäeval esinenud Carl Giffney, kelle skulptuurideks olid pronksi valatud läikivad Hollandi stiilis puukingad, millega kunstnik vaevaliselt mööda linna jalutas, ise käigu pealt inimestega suheldes. Kristi Kongi installatsioon „Ajamasin“ – maalingute vormis väikesed sekkumised, mis tuli pargipõõsaste vahelt üles leida. Parki olid peidetud ka kohaspetsiifilised maalid, mille värvid pärinevad pargist endast ehk Kevin Malcolmi „Mõned maad eemal“ ehk betooni valatud pähklid. Hanna Piksarve „Võsalipud“ – võpsikusse heisatud siiditikandid, mis kuninglikult päikese käes läikisid, ainult, et lipu olemasolu põhjuseks oligi ümbritsev võsa. Lola Bezemeri „Seinade koreograafia“, mis annaks suurepärase võimaluse tööks publikuga – eks sellisena see ruumiinstallatsioon oligi loodud –, kui ideed ka targalt rakendada.
Sellisel näitusel ei tahagi kohata destruktiivseid akte, mis suurtel näitustel on vaat, et kohustuslikud. Hingesoojus pole kaasaegsest kunstist kuhugi kadunud, aeg-ajalt leitakse see lihtsalt üles ja tuuakse näitusele kokku.