Jalutuskäik galeriides – Noored ja vanad mässavad ruumiga

SIRAM

Jass Kaselaane näitus „Majakas“ Tallinna Linnagaleriis kuni 29. XI; Anna Mari Liivranna näitus „One Becomes Many, Many Become One“ ehk „Ühest saab palju, paljust saab üks“ EKA galeriis kuni 19. XII; Kaarel Eelma isikunäitus „Aiamaja laiendus“ Hobusepeas 5. – 23. XI; EKA I kursuse magistrantide näitus „Pind“ EKKMis 20. – 22. XI; Jüri Kase näitus „Valge joon“ Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 12. XII ja näitus „Uusimat Eesti graafikat. Stonerollers Tallinnas“ Tallinna Art Space’is kuni 31. I 2016.

Jass Kaselaane vaikus. „Jass Kaselaane autoritehnikas installatsioone iseloomustab teadlik sõnaline vaikus,“ öeldakse tema Tallinna Linnagalerii näituse „Majakas“ pressiteates. Sellega peab nõustuma. Kuigi Kaselaane tööd on alati mõjusad, siis kirjutada nendest väga lihtne ei ole. Tagaruumis on must kast, mis piiksub – see ongi majakas. Meenutab veidi ikoonilist tahukat filmist „2001. Kosmoseodüsseia“. Eespool on hiiglaslik tume kängar, mis võiks olla näiteks üleelusuurune deformeerunud golfipall või ehk ka meremiin. Objekt täidab ruumi külluslikult, nagu ei tahaks sinna hästi mahtuda – seda nippi on Kaselaan ka varem kasutanud. Kui paljudel kunstnikel on mure, kuidas isikunäitusega ruum ära täita, siis Kaselaane kunsti jätkub alati ja jääb ülegi.

Ruumitajuga manipuleerimine on vaid üks tema tegevusliine, alati on siiski oluline ka kujutatu. Isegi kui see jätab üsna abstraktse mulje, nagu antud juhtumil, on seal alati sees mingi mõõde, mis puudutab inimest ja inimtegevust. Antud juhul on augud känkras sisse pressitud inimpeadega. Seda ei pruugi esialgu märgatagi, kuid see fakt annab tööle uued tõlgendusvõimalused. Inimeste ärakasutamine, mutrikesteks taandamine, vahendiks muutmine on kindlasti üks võimalik mõtteliin. Kaselaan ei tõstata probleemi ega vii läbi uurimust, vaid võimendab emotsiooni, mida on võimalik ühendada tegelikus elus toimuvaga.

Anna Mari Liivranna väikesed vildist objektid. Anna Mari Liivranna teine isikunäitus liigitub samuti installatiivse skulptuuri valdkonda. Siin on efekt vastupidine: sõna on antud asjade väiksusele. Teda on huvitanud asjade struktuur ja koospüsimine ning tundub, et erilise tagamõtte või metafoorsete viideteta. On fotod kivihunnikutest, näeme, kui erinevad võivad olla kivid ja nendest moodustunud hunnikud. Paratamatult kõnelevad need ka oma vaikset sotsiaalset lugu kõigest sellest, mis on väljendatav ehitamise ja lammutamise kujundiga. See on meeste maailm, kus valitseb robustne jõud ning tugevama õigus.

Galerii põrand on ühtlaselt hõredalt kaetud väikeste objektidega, mis meenutavad esmapilgul ka kivikesi. Tegelikult on igal neist omaette abstraktne või kohati ka veidi kujutav, mänguline vorm. Vilt materjalina ja viltimine tehnikana loovad kontrastiks naistemaailma, mis on detailne, pehme, tehtud hoole ja armastusega. Mõlemast kokku moodustub terviklik homogeenne ruum, mis ilmselt on eesmärk, kuna galeriivalvur kui segav tegur on n-ö välja visatud ja ära peidetud tavaliselt videote jaoks mõeldud boksi. Kummalisel kombel mõjub ta oma helendava kuvariga siiski justkui näituse osana.

Aiamaja kui elustiil. Ehituse teema jätkus Hobusepea galeriis Kaarel Eelma isikunäitusel „Aiamaja laiendus“. Eelma pole üsna ammu näitust teinud, seega on põhjust rõõmustada juba näituse fakti üle. Põhiliselt, oli ta ruumi muutnud – allkorrusele ei saanud. Seda on küll ka enne samas kohas tehtud, kuid Eelma juhtumil lisas kõnekust fakt, et sissepääsu peale oli ehitatud maja. Kuna me teame, et all on ka kelder, hakkab fantaasia tööle: mis seal võiks küll toimuda? Kas see on üks neist keldritest, kus pealtnäha korralik kodanik hoiab seksiorje või meisterdab pomme?

Korralike kodanike teemaga Eelma tegeleski, on ju aiamaja selle elustiili sümbol. Maja on akendeta ehk kilplaste arhitektuuripärandi traditsioonis. See sümboliseerib suletust, inertsi, rutiini, soovimatust teha muutusi ehk kõiki väikekodanlikke väärtusi. Ometi olid ava­used olemas: maja polnud veel päris valmis, katusest oli osa puudu. Aga see seis oli ajutine, küllap suleti ka see vähene ühenduskanal maailmaga. Igasugune protsess, näiteks ehitamine, on loovam ja pakub rohkem võimalusi kui tulemus, ent sageli ei suuda protsessi nautida, vaid oodatakse stressates millegi valmissaamist et uuele ringile minna, seada endale jälle eesmärk, mis peaks elukvaliteeti parandama.

Koolitöö näituseks. Paaripäevane EKA I kursuse magistrantide näitus „Pind“ EKKMis suuri üllatusi ei pakkunud. See pole mõeldud etteheitena: tegu ju koolitööde projektiga, mida juhendas Anders Härm. Kõigepealt peab arvestama, et vabade kunstide magistrantuuri astunud on erineva taustaga, lõpetanud bakalaureusena ehk mõne teise eriala või hoopis teise kooli, seega võib nende kujutavast kunstist arusaamine olla kõikuva tasemega. Teiseks, ka õppe jätkamise otsus on tehtud ilmselt mitmetel motiividel ja suureks kunstnikuks saamine on vaid üks võimalikest. Kolmandaks, kooliülesanne on kooliülesanne, see ei pruugi igaühele olla võrdselt südamelähedane ja inspireeriv. Positiivne on kindlasti see, et koolitöö on vormistatud näituseks: see annab autoritele võimaluse tehtut kõrvalt vaadata.

Ülesandepüstitus oli järgmine: „Näitus tõukub ära „maastiku“ mõistest, mida kursuse raames käsitleti nii (kunsti)ajalooliselt kui ka poliitilisest ning sotsiaalsest aspektist. Näitusel esitatud tööd jagunesid kaheks. Esiteks tuli üliõpilastel leida kirjandusest neile huvipakkuv maastiku kirjeldus ning seda lõiku illustreerida ning kaardistada. [—]. Teine ülesanne oli n-ö vaba: leida maastiku teemaga seonduvalt endale huvipakkuv motiiv ning seda endale meelepärases meediumis edasi anda.“ Nii et teema pakkus võimalusi, kuid maastik on linnalastele siiski võõras: nad ei oska maastikku lugeda ja see tundub neile seetõttu suhteliselt igavana. Ehk peaks järgmist sellist kursust alustama nädalase ellujäämismatkaga? Soovitavaks kirjanduseks pakun soome kunstniku Jussi Kivi raamatu „Kaunotaiteellinen eräretkeilyopas“.

Esimese ülesande lahendused olid õigupoolest illustratsioonid, enamjagu neist võinuks olla tehtud eskiisidena ka näiteks 1979. aastal graafikakursuse raames. (Kunsti)ajaloolised, poliitilised ning sotsiaalsed aspektid olid kursusel ilmselt kõne all, kuid töödesse sellest palju polnud jõudnud. Oli näha, et osa autoreid on tulnud kunsti õppima, kuna neile meeldib joonistada ja see kukub neil ka hästi välja. Oli ka muid lahendusi. Kolmemõõtmelisuse poolest eristus Madlen Hirtentreu töö. Ta oli otsinud vastet Jan Kausi visuaalvärsile ja jõudnud võrguni, mis on igasuguse struktuuri olemus.

Vabamas vormis ja vabama sisuga teine ülesanne tõi lapsikute katsetuste nagu „toome puulehed tuppa“ kõrval ka kunstilisemaid lahendusi. Sotsiaalne aspekt avaldus kõige selgemalt Johan Hendrik Pajupuu töös „Kunstniku maastikud (praeguste ja tulevaste omanikega)“ ehk siis maalilised fotokaadrid kinnisvaratehingutest. Giulia Landonio, ilmselt välistudeng, oli veetnud tunde ja päevi postkontorisabas järjekorranumbreid illustreerides ning see töö teeb ilmselt südame soojaks paljudel meist, kes on Eesti Posti lõpututes järjekordades passides oma aega raisanud.

Enamasti tegeldi siiski introvertsemate ning isiklikumate teemadega nagu mälestused, emotsioonid ja taju. Karl Saksa võbeleva sabaga jaanalinnumuna pole küll palju maastikuga seotud, kuid see-eest filosoofiline ning esteetiliselt kaunis. Hirtentreu oli leidnud uudse viisi video eksponeerimiseks: seda tuli vaadata binokliga, nagu maastikumängule kohane. Näha küll väga midagi ei olnud.

Leidus ka mõningaid tugevaid maalijaid. Liisa Jugapuu nipp panna kokku maal ja video pole küll esmakordne maailmas, kuid oli välja kukkunud üsna mõjusalt. Triin Marts tegeles faktuuride ja pindadega, mida võib vaadelda kui maastikust välja suumitud detaile.

Margot Õunapuu väike maal maastikust pimeduses andis aimu autori osavusest värvide käsitlemisel ja ka sellest, et tal on tõepoolest oma, kogemuslik suhe maastikuga. Ta oli kasutanud ka suurepärast trikki publiku köitmiseks, eksponeerides taiest ainsas soojapuhuriga köetavas ruumis, mis oli jääkülma talvise muuseumi taustal igati positiivne elamus.

Ann Pajuväli oli käsitletavaks maastikuks valinud põhjapooluse, mis selgus joonisele lisatud koordinaatidest. Joonis ise meenutas natuke Jüri Kase loomingut.

Taas figuratiivne Jüri Kask. Vanameister Kasel on aga endalgi praegu Tallinna Kunstihoone galeriis näitus üleval. Nüüd on ta oma teada-tuntud joonte abil ruumiliste struktuuride loomise oskust veelgi edasi arendanud, tekitades juba escherlikke optilisi efekte. Ja see pole veel kõik. Kui varem taandas ta ruumi siiski peaaegu abstraktseks, siis nüüd on tööd muutunud figuratiivseks. Teostelt võib leida varasemast rohkem mehikesi ja äratuntavaid esemeid ning, mis kõige ootamatum, kuid siiski ka ootuspärane – ohjeldamatult naisakte. Vägisi kipub pähe mõte, et meeskunstniku vanuse lisandudes suureneb progresseeruvalt ka paljaste naiste hulk tema piltidel.

Seda teooriat tõestab ka Mark Kalev Kostabi panus Tallinn Art Space’is avatud näitusele „Uusimat Eesti graafikat. Stonerollers Tallinnas“. Ega temagi enam väga noor mees ole. Hiilgeaegade teostel on küll ka erootilisi stseene, kuid need on ümbritsetud cool’i metroseksuaalse auraga. Uued litotööd nõretavad aga puhtast igatsusest inimliku läheduse järele.

Päris uhke litonäitus. Visnapid, litokeskuse ja kõnealuse näitusepinna mootorid, on kokku pannud aga päris uhke näituse, mis oli äsja eksponeeritud ka Tartu Kunstimajas. Nad on litot tegema pannud terve hulga inimesi, kellelt seda nagu ei ootakski. Väga lahe on näiteks Jüri Ojaveri performatiivne uudisgraafika. Meeldiv üllatus on ehtekunstnik Kadi Kübarsepp, kes on maha saanud seeriaga, mis loob graafikavahenditega täiesti oma ja läbimõeldud maailma. Ka Jaak Visnap ise on üle hulga aja teinud paar korralikku tööd. Näha saab Voronja galeriis väljas olnud rohkem muusikuna tuntud Tarvo Kaspar Toome drooniseeriat ning kirjanik Jan Kausi tekstipõhiseid pilte. Vanameistreid esindavad portreega katsetanud Evi Tihemets ja konstruktivistlik-pornograafiline Leonhard Lapin. Ka esinduskunstniku staatusesse tõusnud Marko Mäetamm on vanale tuttavale litole truuks jäänud, eksponeeritud on nii mõnedki hitid tema hiljutiselt isikunäituselt Kumus.