Jalutuskäik galeriides

Mario Laul, Andri Ksenofontov, Vappu Thurlow

Enesepeegeldused ja tulevik Näitus „Pöördumised” Hobusepeas kuni 29. IV. Kuraatorid Anu Vahtra ja Reimo Võsa-Tangsoo ja näitus „Ekadents” 1. Mai galeriis kuni 28. IV. Kuraatorid Marten Esko, Siim Ghert Preiman ja Gregor Taul. Ühisnäitusel „Pöördumised” jätkub viie noore kunstniku huvi ruumi ja selle spetsiifika vastu. Kui aasta alguses projektiruumi Katarsis näitusel „Aknast ei näinud muud kui taanduvat halli” võis näha samade autorite töid, kus tõsteti esile ruumi rolli kunstiteose kehtestumisel ning kohati isegi hägustati teose ning eksponeerimisruumi piire, siis seekord on mindud veelgi kaugemale: näituse subjekt on Hobusepea galerii kui näitusepind ise. Kristina Õllek on raaminud alumise korruse varuväljapääsu võtme ning katnud ukse kardinaga. Mari Volens eksponeerib prinditud tänavavaadet Hobusepea lähistelt. Aap Tepperi videotöö, kus vaataja näeb otseülekandes galeriid ning iseennast selle sees, kutsub äärmiselt lihtsa nipiga esile ületeadvustatud ruumitaju. Kogemuslikult mõjuv on ka Mari-Leen Kiipli valge sein, mille taga kutsutakse mikrofonidest külastajat näitusepinnaga sõna otseses mõttes füüsilisse kontakti astuma. Visuaalselt tõuseb enim esile Kulla Laas, kelle mitmest pigmentprindist koosneva töö terviklikuks kogemiseks tuleb seista galerii ees tänaval. Taas on kavalalt sekkutud vaataja ruumitunnetusse. Kuivõrd eksponeeritud tööde subjekt on näituseruum ning seega kaudselt ka kunst ise (ruum kui osa teostest), siis loodetavasti ei panda mulle pahaks, kui kirjutan siinkohal natuke ka kunstist kirjutamisest. On selge, et see, kuidas ning milliste hinnangute toel me alustavate kunstnike loomingust kirjutame, mõjutab vähemalt osaliselt seda, kas üldse ning millist kunsti nad homme „tootma” hakkavad. Kunstiteoste puhtalt tehniline kirjeldamine ning nende kandvate ideede esiletõstmine on seejuures võrdlemisi ohutu. Teine lugu on kriitiliste hinnangutega. Hinnang lähtub aga paratamatult mingisugustest kriteeriumidest, olgu need siis kehtestatud teadlikult või mitte. Siit küsimus: milliste kriteeriumide alusel hinnata fotograafiatudengite näitust Hobusepea galeriis?

Tuleb arvestada, et tegemist on tudengitega, oma kunstnikuteekonna alguses noorte inimestega. Kõnealune näitus on teatud mõttes nagu praktika, käeharjutus, tuleproov. Pedagoogilises mõttes on teostest endist ehk isegi olulisem nende valmimis- ning laiemalt näituse korraldamisprotsess. Tudengitele tuleb siinkohal anda au: nad on sõnastanud selgelt näituse kui terviku idee ning loonud sellest lähtuvalt arusaadavad tööd.

Et mitmel tudenginäitusel on mind tabanud emotsionaalse segaduse tunne, mille põhikomponendiks on kas siiras segadus või sõna otseses mõttes tühi nõutus, võib öelda, et alustuseks sellest täiesti piisab. Kuid eeldada sõbralikku empaatiat igalt galeriiuksest sisse astuvalt külastajalt on ilmselt liig. Jättes välja meie pisikese koduse kunstivälja heatahtlikumad funktsionäärid, kes noorte loomingulist tegevust pikema jututa nagunii tervitavad, kunstnike endi tuttavad, kes räägivad igast tööst sõpruse tõlgi abil, ning kroonilised avamistel käijad, kellele pole kokkuvõttes suurt vahet, mis seintel ripub või ei ripu, on igal väikseimalgi näitusel koos oma kajastusega oluline roll Eestis tehtud kunsti ning selle laiema avaliku retseptsiooni püsival kujundamisel.

Külastasin võrdluseks ka 1. Mai galerii näitust „Ekadents”, kus pressiteksti järgi nauditakse „kaasaegset kunsti küll mõneti dekadentlikult, kuid siiski sellisena, nagu see on” ning proovitakse „välistada näitusele ning teostele vaid eelarvamustel põhinevate hinnangute andmine”. Leian, et mõlemad näitused on hiljutiste kaasaegse kunsti ebapopulaarsust puudutavate diskussioonide taustal aktuaalsed. Nagu mõnda aega tagasi on Marek Tamm täheldanud, võib kaasaegset kunsti näha suures osas iseendasse sulgunud süsteemina, kus „vaatajate arvamus või külastajate hulk mingit [erilist] rolli ei etenda” (Postimees 23. IX 2012). Ehkki kunsti enesepeegeldust käsitlevad tööd ei ole juba enam ammu haruldased, näib diskussioon võtvat üle juba terved näitusepinnad. Noorte kunstnike looming puudutab üha otsesemalt küsimusi, mis avalikes aruteludes esile on kerkinud. Väga palju on töid, mille eesmärk ei näi olevat ei kogemusliku ega esteetilise elamuse pakkumine ning mis ei näi pretendeerivat ei uudsusele ega meeldejäävusele. Tööde teema on kas otsesõnu või vähemalt kaudselt kunst ja kunstnikud ise. Kuid ehkki väljaga ühel või teisel moel seotud inimestele võib see kõik vähemalt mõnda aega olla põnev ja hädavajalik, ei saa seda sorti kunst laiema avalikkuse silmis ilmselt mitte kunagi meetilgaks Eesti kunsti tõrvapotis. On kummaline, et sellise olukorra taustal on just viimasel ajal saanud paljudele Eesti kunstnikele osaks rahvusvaheline tunnustus. Mis siis ikkagi viga on?

Kunst, kus tegeldakse laiemalt võttes peaasjalikult iseendaga, on peeglisse vaatamisena igati loogiline koht, kust viidatud diskussiooni taustal alustada. Aga kuidas ja millise publikuga edasi? Julgust ja jõudu noortele kunstnikele sellele küsimusele vastuse kujundamisel!

Mario Laul


Kunsti jõuväljade terendused

Mihkel Ilusa näitus „Robusto” Draakonis kuni 27. IV, Anne Parmasto näitus „Hape” 1galeriis kuni 30. IV.

Mis on kunsti elementaarühik? Mihkel Ilusa näitust võib mõõta „Robusto” sigarimahvides, Anne Parmasto „Happe” võib lahti võtta ühesuurusteks pildiklotsideks. Neid kahte näitust ühendab see, et kokku pole need näitused pandud mitte tavapäraste figuraalsete kompositsioonidena või esemetute tundeüldistustena, vaid jõuväljadena, nagu oleme harjunud nägema jõuväljade illustratsioone füüsikaõpikutes. Jõuväljad ei pillu Newtoneid õuntega, kuid jõuväljad ümbritsevad pidevalt niihästi õunu kui ka Newtoneid. Neile kahele näitusele on iga vaataja teretulnud kaasa võtma oma, piltlikult öeldes õuna ja Newtoni, kunstnik vaid võngutab talle kutsuvalt jõuvälja nagu esteetilist võrkkiike.

Mihkel Ilusa tööd „Claro”, „Robusto” ja „Obscuro” on sigarimargid. „Robusto kaalub 600 kilo. Kogu näitusekomplekt üle tonni. Vahet pole, aga ikkagi on vahva, kui „maaliraame” peab galeriisse kraanaga tõstma,” kirjeldab Mihkel Ilus oma väga tugevat kunsti. Tema jõuväljad on nagu kaitsevõrgud või tolmukiled tellingute vahel, turritavate konstruktsioonide tõmbetuules lendlevad plaanid, mis juhatavad kunstiinvestoreid nagu Buratinosid Päikeselinna oma kuldmünte istutama. Päikeselinna tõusvate kiirte motiiv meenutab logo sigarikarbi kaanel. Kuid see on lubaduste muusika ja jätab Buratino pika ninaga nii, et selleks isegi valetama ei pea. Illusioon nagu teatrilavastus, nagu sigarisuits. Võib ju lohutada end sellega, et kes sigarist ei unista, see pläru ei saa. Võib ka tervet mõistust appi võttes küsida, miks ei võiks sigar olla lihtsalt sigar, mitte ilmtingimata fallos. Võib ilmset absurdsust tsiteerida ja tobi kohta „see ei ole piip” öelda. Kuidas Buratino ka kunstimaailmas kolki ei saa, millistesse vastuoludesse ta ka ei satu, märkamatult juhtub tõeline ime – puunukust saab päris poiss.

Anne Parmasto töödes pulbitseb hape. Kirgaste toonidega üle värvitud paisuvahu pinnad võiksid vabalt sillerdada vikerkaaredieedil Pegasuse pabulatel. Väetis ajudele nagu LSD või hape, mis samamoodi ajud kobrutama paneb, aga palju ohutumal, vaimsel viisil. Roosa särab pildi reljeefsetel konarustel nagu mäestikulumi päikesevalguses. Kui tegemist on kontrastvärvidega, siis ühe värvilaigu kontrastjälg silma võrkkestal on sama tooni nagu naabervärvilaik ning pildipinnal tantsiv silmatera hakkab neid värvilaike ja kontrastjälgesid omavahel segama, mis süvendabki muljet justkui materjali seest paistvast helendusest. Tekib illusioon varjatud valgusallikatest, mis värvilist helki heidavad. Pildi iga element on eraldi valatud ning kunstnik on neist kokku pannud näitusel vaadeldava terviku. Kuid sama hästi oleks võinud pildid ka teistmoodi kokku panna. Pealegi, silm on niikuinii nii krillis, et tükke ümber tõstmatagi tundub, nagu liiguksid need omatahtsi. Tegemist on piiramata pindadega nagu tarbekunsti mustrid, disainifaktuurid, mis võivad täita lõputut nägemisvälja.

Andri Ksenofontov


Kevad

Virge Jõekalda näitus „Igatsedes kevadet” Kunstihoone galeriis kuni 30. IV.

Igaühel on tema oma aastaajad: kevad, suvi, sügis ja talv. Vaheldumisi tõstavad need pead: põlemine, hõõgumine, raugemine ja puhkeseisund. Teatud eas on õitselepuhkemise palang tugevam, teinekord jälle elatakse läbi mälestust. Võitlemise soov võib taltuda, armastuse asemele tulla leebus.

Virge Jõekalda näitus „Igatsedes kevadet” on pealkirjale vaatamata kõigist aastaaegadest: punane tähistab kevadet, roheline suve, kollane sügist ja sinine talve. Ainsaks erandiks on üks päikesetõus roosal hommikul, kui koidu hahetus annab põõsastele pimestava kuma. Väga suured, punased, kuivnõelatehnikas trükitud õied on arvatavasti need, mis toonud Virge Jõekaldale suure populaarsuse: tema töid oodatakse välisnäitustele, kodumaal on need iga väljapaneku, olgu suure või väikese vaieldamatuks ehteks. Punane äratab tundeid ja emotsioone, äratab igas vaatajas mõne sõnadesse panemata salajase mälestuse. Krookused, mis selle külma kevade esimeste kuulutajatena end lõpuks Viru värava bastioniküljel näitama hakkavad, tekitavad meis samasugust heldimust. Virge Jõekalda mitmekordselt suurendatud punased õied näitavad veidi lähemalt hapra taime puhkemisjõudu, mida väikese lille juures mõnikord tähele panna ei osata.

Me ei oska märgata: aastaaegade vaheldumise suhtes võime üsna pimedad olla. Järsku on kevad juba möödas ja võime vaid kahetsusega meenutada märtsi-aprilli erilist lumesulahõngu. Või veeta üldse kogu elu oodates: talvel kevadet, kevadel suve, suvel rannahooaega, ikka sisimas rahulolematuna käesoleva hetkega. Vihmad ja päikesed jäävad nõnda nägemata, mõtted ei saagi puhata, sisemine kärsitus ei anna asu. Aga kunst võib meile näidata.

Suvisel ajal võlub kunstnikku kasvamine, aeglane liikumine, rohupuhmad, mis tuules kiiguvad. Kui nende vahele piiluksime, võiksime näha, kuis seal putukad ringi sibavad; kui käega katsuksime, oleks rohulehtedel karmid servad, peenemad seevastu tunduksid pehmed ja painduvad.

Sügise värvid piltidel „Kesa” ja „Sügiskuld” on kollakas-küpsed. Alles paari nädala eest on need rohupuhmad tulirohelised olnud, ent juba sigineb neisse kuluvärvi ja ritsikad alustavad saagimist. Ja pärast sügist tuleb alati vääramatult vaikuse, endasse süüvimise aeg, põhjamaalaste kohustuslik meditatiivne aastaaeg. Helid on jää ja lume all peidus. Kunstnik tunnistas 13. aprilli „Kultuurikajale” antud intervjuus, et ta vajab enese tarvis aega: üksindust, suhtlemisest hoidumist, ainult siis tekivad tal visioonid. Ta ei tunnetagi oma elu kunstniku teekonnana, lihtsalt aja voolamisena nagu päevaraamatus, mis kulgeb rahulikult ühest hommikust teise.

Nii on rohi, lilled ja puud. Kui tuul puhub, siis painduvad nad pigem ja annavad järele kui osutavad vastupanu. Kangekaelne murdub, see tähendab – hukkub. Ka kunstniku looming on tegelikult paindumine sisemise, vaimse tuule käes. Inimene tunnetab mõttega tuld – miks siis mitte ka õhulist mõtet või voolavat vett? Tunnetab mõttega – ja kunstnik ka käega: kevadet, suve, sügist ja talve.

Vappu Thurlow

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht