Jalutuskäik galeriides

Reet Varblane, Andri Ksenofontov

Mees, kes astub saatusele vastu Duncan Robertsoni näitus „Õitsev needus” Hopis kuni 20. I. Tõdemuses, et Hopi galerii on väikeste kompaktsete projektide näitamiseks väga hea paik, ei ole midagi uut. Šoti kunstnik Duncan Robertson on aga ühe tervikprojektina – selle sees – esitanud kümmekond üksteist sisuliselt täiendavat kunstiprojekti. Nimelt projekti, ükskõik kui halvasti see sõna eesti keeles ka ei kõla, sest tema väljapaneku osised ületavad kunstiteose sisulised piirid ja mahu. Duncan Robertsoni väljapanekut võib vaadelda kui äraspidist matrjoškat, kus suure nuku sees ei ole hulk järjest väiksemaid nukke, vaid otse vastupidi: tema „maailma” sees on ridamisi mitmeid märksa suuremaid „maailmu”. Väljapaneku raamistiku moodustavad ümmargustes tikkimisraamides eksponeeritud lillelisele kangale tikitud tankikujutised, kõik korrektselt ühesuguste vahedega ühes reas nagu illuminaatorid. Tikanditaust on tekstiilivabriku ülejääk, kangaribad, mida kaubandusse ehk siis ringlusse ei saa saata. Mõned neist ribadest on nii väikesed, et kunstnik on pidanud mitu kokku õmblema, et tikkimisraam oleks korralikult kaetud. Nii-öelda kokkuhoiust on saanud teose „Blooming War” või nagu see on eesti keelde tõlgitud „Õitsev needus” sisuline täiendus. Pealkirja oleks võinud tõlkida ka „Pagana sõda”, kuid siis oleks läinud kaotsi osutus lilleõiele kui argielu muserdusest vabastavale ilule, olgu siis eksootilise taime või šoti rahvuslille tähenduses. Praegu on näituse korraldaja Silja Saarepuu ohverdanud osise pealkirjas, mis on ühtlasi ka kogu näituse pealkiri, „sõja”, vahetades selle „needuse” vastu ning andnud sellega Robertsoni Tallinna näitusele ning matrjoška äraspidise efekti tõttu suurele osale kunstniku loomingust saatusliku, lausa antiikkreeka tragöödia tähenduse. Nii et mitte ainult sõda, võitlus, vaid saatusest kaasa antud needus. Tanki, olgu siis Esimese maailmasõja aegsed Saksa, Teise maailmasõja aegsed Prantsuse või lausa nüüdisaegsed Ameerika omad, on üldjuhtumil digitaalse tikkimismasinaga tehtud, täpsed ja korrektsed, kahuritoru on lilleõiele suunatud nii, et süütust ilusümbolist on saanud hävitava plahvatuse märk. Kunstnik ei ole leppinud masinliku korrektsuse iseloomutusega ning on toonud teadlikult sisse ebakorrektsuse ehk katkestuse: lohakalt kokku õmmeldud ribad kui hävituslikule plahvatusele eelnev märk ehk viide saatusele, millest pääsu pole, ning käsitsi markeeritud amatöörlik tankikujutis ühevärvilisel pinnal kui arglik protest saatuse vastu, soov needusest vabaneda.

Tikandiprojekti ajendas kunstniku tegema vanaema pärand, kunstniku kalleim varandus: vanavanaisa rindelt saadetud Esimese maailmasõja aegsete tikitud lillepostkaartide kogum. Väljapaneku keskmel, hiiglaslikul valgel baroksel pulmakleidil, mis on välja pakutud sõjaväetelgina, on samuti seos kunstniku naisliini esivanematega: antud juhul emaga, sest pulmakleidi korduv motiivistik algas ema, perekonna kooshoidja pulmakleidi teosest. Pulmakleidi leidis Robertson pärast ema surma, selle eksponeerimine seina kinnitatuna on kui märk lõksuaetusest, kuigi vahaga töödeldud kleidi modelleerimisviis osutab ühtlasi ka tugevusele, vastupidavusele, turvatundele. Kui selles võtmes vaadata pulmakleidi modifikatsiooni, sõjaväetelki, siis võib siingi näha kahte tasandit: emaüska kui ainust tõelist turvapaika, kuhu ihatakse naasta, ja kui ajutist ohtlikku peatuskohta. Installatsiooni sees tillukesel ekraanil jookseb valik kunstniku olulisi teoseid ehk siis oma tähendusvälja ja kontekstiga projekte. Paljudel neist kordub pulmakleit kui lõksuaetuse, ka turvatunde sümbol, mis  aga Robertsoni seljas omandab veel homoseksuaalsusele viitava mõõtme. Just homoseksuaalsuse seotusele kultuurilise kontekstiga.

Duncan Robertsoni kunst oleks väga hästi kõlanud ka suures ruumis, rohkem töid oleks vaid vaja olnud. Tema tikitud tankiprojekti tahaksin väga vaadata näiteks Riia lähedal Rundāle lossis.
Reet Varblane

Tallinna kunstitalv kaksteist-kolmteist

2012. aasta lõpus loojus Sirp järjekordsesse polaaröhe, kuid kunstielu lokkas edasi troopilise lopsakusega, heitumata saabuvast maailmalõpust. Üks kunstnikest, kes ei maganud maha võimalust maailmalõppu etendusega tähistada, oli Jaan Elken. Esimene ristike sai tehtud maiade kalendrisse, mis maiade tsivilisatsiooni lõppu õigesti kuulutas, aga optimistlikult kauge tähtajaga. Teine ristike Gregoriuse kalendrisse, mis selle maailmalõpu 21. XII 2012 ette nägi. Siis laskus Jaan Elken Hobusepea galerii keldrisse, kus ta „Strawberry Fields for Ever” laulu saatel ja projektsiooniaparaadist näidatud laulusõnade paistel näoga vastu ekraani seisis nagu „kannatav Kristus”. Kolmas ristike sai märgitud Julianuse kalendrisse, sest näitus ise avati Vabaduse galeriis 3. I ehk selsamal 21. XII 2012 vana kalendri järgi, kestab kuni 22. I.

Kolm on kohtu seadus, aga Jaan Elkeni vanemad küüditati Siberisse igasuguse kohtuta. Sinna läks kaks, tagasi tuli kolm koos kolmeaastase jõnglase Jaaniga. Laps selles eas ei mäleta veel ennast, kuid laps õpib tundma maailma, Jaan Elkeni puhul Jenissei jõe äärset Siberi maastikku. Enamik maale mõjub põlluvaadetena, mis laiuvad kaugusesse. Kannatusi ja ülekohut, millest tagantjärele kuuldud, väljendavad abstraktsed värvilaigud ja värvi sisse kraabitud sõnad. Nende maalide elutruudus on pärit mälestuseelsest teadvusest, kuhu talletatud pildid jäävad elu lõpuni salapäraselt pulseerima.

Tulemus on tugev, jõuab vaatajale pärale. Kuid autori asend videos, käed 45 kraadi kehast eemal, ei ole kannatava, vaid õnnistava Kristuse poos. Seljaga vaataja ja Jaani kiriku poole, seisab Jaan Elken ekraanil näoga vanalinna suunas, õnnistades seda, ka teisi kunstnikke näitustel, sealhulgas oma õpilasi. Tema juhendatud Paavo Käämbre maalid on Aatriumis (7. XI –
4. XII 2012). Nendele laadilt sarnaseid, mõõtudelt vist isegi võrdseid poolabstraktseid maastikke näitab Anna Hõbemäe Tallinna Linnagaleriis (kuni 27. I). Need pildid pulseerivad salapäraselt, ka Laura Tootsi video „Howevermuch” Temnikova ja Kasela galeriis (kuni 10. II) ning paljude teiste noorte kunstnike videotööd.

Mida sellest salapärasest pulseerimisest välja lugeda? Et mingi kunstielu veel köeb meistrite linnas Tallinnas? Tõepoolest, mõned kangekaelsed, kelle Tallinna vanalinna romantika omal ajal kaugelt lõunast siia peibutas, püsivad veel. Armeeniast Ašot Jegikjan, keda isegi talvel Pika jala müüri ääres on näha. Ukrainast Aleksandr Savtšenkov, kelle õlimaalid ja akvarellid katavad pood-töökoja Ichthus seinu Katariina kloostri taga, põimides lugusid Tallinnast, inglitest ja Karlssonist katuselt. Võrust Heiki Trolla, Navitrolla galerii pidaja, kes kasvatab oma pintsliga Brookusmäele punt pundi haaval lõbusaid lojuseid ja geoloogilisi seeni. Ukraina katoliku kirikus Laboratooriumi tänaval elab-toimetab terve kunstnike-meistrite Ljutjukkide pere. Munga tänava nurgale on tekkinud kauplus Kunstiaken, mille ühe akna moodustab Aknagalerii. Praegu on seal vaadata Virge Jõekalda lõõskavpunase graafika komplekt. Teine „aknanäitus” tuli koos vastse Tallinna Vene muuseumi galeriiga, sealt paistab Pikale tänavale suurte õlimaalide väljapanek „Kui kohtuvad jõed” (27. X 2012 – 13. I),  vasakult esimene töö on Uno Roosvaldilt. Taasavatud EKA galeriis avati põnev näitus „Met-fond 1950ndad” . Mis jutt see on, et enam ei näe „rahvale arusaadavat” kunsti, nagu „vanal heal ajal” tehti? Tallinna kunstielu teebki just võluvaks selle vaheldusrikkus, kättesaadavus ja valik igasugusele maitsele. Kui jutt ennist Uno Roosvaldist pooleli jäi, siis selle kinnituseks näiteid tuues võib edasi minna Mari Roosvaldiga, kelle tekstiilist inspireeritud maalide näitus oli Draakoni galeriis otse enne adventi (19. XI – 1. XII 2012). Tõelised võluvaibad. Samal ajal oli Hausis Lauri Sillaku (Laurentsiuse) seeria „F(r)ame 2” (23. X – 1. XII 2012), kus kunstnik pööras võrdselt sügavat tähelepanu niihästi väikseformaadilistele valget roosiõit kujutavatele maalidele kui ka laiade mustade raamide baroklikule detailirikkusele. Laurentsiusele järgnes Hausis Stina Murakas-Kasemäe maalide näitus „Maailmad maailmade sees” (kuni 18. I), mille üks läbiv motiiv oli tiikide vaiksed veepinnad. Draakoni galeriis oli aastavahetusel Kelli Valgu graafikanäitus „Läbielatud” (17. XII 2012 – 5. I), mis tugines mälestustele 2011. aasta maavärinast, tsunamist ja tuumaelektrijaama avariist, mille tunnistajaks ta juhuse tahtel sattus. Suured tõmmised, suures osas surnutekultuse teemal, kujutavad üleminekut oleva ja kujuteldava vahel, mis jaapani kultuuris tajumatuks võib hajuda. Galeriis 008 oli avatud August Künnapu portreenäitus „Minu lemmikud” (8. XI 2012 – 8. I), kus väljendus tema maailmakogemus tuntud suurmeeste kujutamise kaudu. Kohaliku suurmehe Kaarel Kurismaa paaris luksemburglase Carine Krausiga tõi vaatajate ette galerii 1 (1. IX – 30. XII 2012). Juhtus kuidagi märkamatult, et Kaarel Kurismaa sõnumitoojad tulevikust minevikusaadikuteks muutusid. Kunstisaadikuks kuulsusrikkast Belgiast on saanud Margus Meinart, kelle nõtke labidajoonega aktid on vaadata Allee salongis Rohelisel turul (14. XII 2012 – 12. I). Raamatugraafikat võib imetleda Eesti maailmaränduri Adam Johann von Krusensterni reisiatlasest Tallinna ülikooli raamatukogus Rävala puiesteel. Lõpuks on Eesti Lastekirjanduse Keskuses tervelt kolm pildigaleriid: Edgar Valteri, Trepi- ja Illustratsioonigalerii, lisaks veel nukunäitused Pööningugaleriil. Kes arvab, et raamatuillustratsioon ei ole nüüdisaegne kunst, vaadaku Ragne Uutsalu pilte Draakonis (7. – 19. I) Oscar Wilde’i teemal ning rulasõitjast graafiku Attila Jágeri näitust „Siin olen!” Ungari Instituudis (kuni 1. II). Kust veel kunstnik paremaid narratiive leiab kui mitte ilukirjandusest? Tallinnas on vähemalt kolm kõrgetasemelist nukugaleriid lisaks eespool nimetatud Pööningugaleriile. Esiteks Nuku muuseum nukuteatris, teiseks Tallinna Linnamuuseumi lastemuuseum, kus praegu on väljas Emilia Tokmakova „Kordumatud konnad” (kuni 3. III) ning PiparkoogiMaania „PiparkoogiOlümpia” järelejäänud palad arhitektuuri- ja disainigaleriis 18. XII 2012 – 8. I). Eesti nukukunsti majas Katariina käigus saab vaadata rahvusvahelist „Autorinukkude  šokeerivat kunsti”, mis meenutab kohati näksitud piparkoogiparaolümplasi.

Isegi digitrükiajastul nokitsevad mõned meistrimehed valmistada suureformaadilisi kaameraid nagu vanasti päevapiltnikel. Nad ostavad kokku kemikaale ja leotavad omasegatud lahustes pilte ja sõrmi. Selliseid töid võib vaadata Raevangla fotomuuseumi näitusel „Koosolek” (22. XI 2012 – 7. I). Kiek in de Kökis korraldab traditsioonilisi aastaülevaatenäitusi Eesti fotokunstiühing. Kuid ega digitehnika käsitööfotole alla jää. Mitte ainult sotsiaalse sõnumi vaid ka klassikaliselt täiusliku kompositsiooni poolest paistsid silma Andres Tali tööd Draakoni galerii näitusel „Mu süda põleb igavesti! (visandeid St Rita teemal)” möödunud aasta detsembris (3. – 15. XII 2012). Arne Maasiku „Limen” (ladina keeles künnis, piirjoon), on juba pikemat aega Parikaste majas. Siin on tegemist foto ja installatsiooni piirjoone ületamisega. Tema ukse mõõtu pildid vana maja siseustest avavad justkui uusi koridore läbi Parikaste maja palkseinte, kust lahtine tapeet maha on kistud. Selleks, et oma piltide üldisi väärtusi rõhutada, on autor tööd pealkirjadeta jätnud. Seda põhimõtet kaitseb ka kunstikriitika.

Kui keegi üldse kunstikriitikat loeb, on need kunstnikud, sest publik ei hooli ja kirjutajatel ei jää kirjutamise kõrvalt lugemiseks aega. Kunstnikud jälgivad hoolega, millest räägitakse, tuletavad siis sellest mingi lihtsama valemi ja rakendavad loomingus. Niisugust valemi-idealismi esindab Maarja Nurga näitus „Katkestus” Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 3. II). Tema saatetekst on kontsentraat jutust, mida viimasel ajal joonistuse kohta või õigustamiseks on räägitud. Tulemus on pinnad, laiad kui laudlinad, jaotatud sentimeetrilaiusteks rõhtseteks ribadeks, mis on ühtlase tiheduse ja ühtlase kaldega läbi viirutatud. Rääkijatele on näidatud seda, millest nad ise räägivad.

Ent tõusmas on ka põhimõttest lähtuv idealism, millist esindasid näiteks Krista Mölder ja installatsioonikunstnik Neeme Külm, kes esinesid koos Kunstihoone galeriis aastalõpu näitusega „Kohalolu” (30. XI – 28. XII 2012). Uues galeriis Katarsis olid detsembri lõpus näitusel „Kunst või elu” (13. XII 2012 – 3. I) väljas Marge Monko juhendatud EKA fotograafiaosakonna üliõpilaste tööd, kus oli samuti uut idealismi märgata. Näiteks Hanna Parmase videos „Õdedele, armastusega”, kus kujutatud kaamerasse vaatavaid teineteisest aeglaselt mööda liikuvaid tütarlapsi. Abstraktne, otsese otstarbeta, aga rütmipärane liikumine – puhas formalism, mis on sellisena iseloomulik igasugusele platonlikule mõjule kunstis. Et interaktiivne kunst võib jääda ka kommunikatiivseks, näitas Ingel Vaikla „Autoportree”. See on raamatuke fotodest, kuidas inimesed Tallinna tuntud kohtadesse kinnitatud peeglisse vaatavad, juures plaan „sina oled siin”. Kui vaataja raamatu on läbi lapanud, märkab ta, et raamat ripub sama peegli, lihtsa õhukese ruudu kõrval, juures Katarsise plaan „sina oled siin”. Autoril õnnestub kõiki sama lõppüllatuseni viia.

Ka päevakajaline nüüdiskunst ei ole kuhugi kadunud, selle parimad näited olid nahakunsti- ja graafikaüliõpilaste „ssa*” ehk „Saladused saavad avalikuks” Tallinna keskraamatukogus ning Mikk Madissoni „Kört” Hobusepeas (27. XII 2012 – 7. I). Valdavalt sotsiaalset kunsti oli vaadata Katarsise „Kunst või elu” sõsarnäitus „Just Kids. Vol 2” Vaalas (8. – 2. XII 2012).

Pilti ja keskkonda mõistuspäraselt loovat kunsti esindasid juba omaaegsed eesti kubistid, keda tutvustas näitus „Geomeetriline inimene” Kumus. Nende jälgedes käivad Leonhard Lapin („Ainult arhitektoonid” kuni 17. II) ja Marko Kekišev („Signum – Märkide Ühendatud Kuningriik” kuni 3. II) arhitektuurimuuseumis. Ratsionaalse, formalistliku idealismi üks noorim lipukandja on Kristi Kongi („Soovin, et ma oleksin lind” Hobusepeas 5. – 17. XII 2012) koos aatekaaslastega grupinäitusel „Tinglik objekt” Raja galeriis. Aastavahetuse naelaks võib lugeda Tõnis Saadoja laemaali NO99 teatri fuajees. See on niihästi maali- kui ka ehituskunstiteos ja kujutatud on taevasse kõrguvaid mände.

Aastavahetus andis märku veel ühest arengust: harrastusmaalijad võtavad üle nüüdiskunsti motiive. Kadri Pihlakas Mäsu galeriis kasutab praegu laialt kasutusel värvi valgumise võtet, millele viitab ka näituse pealkiri „Leke”. Aire Aksiim Salme kultuurikeskuse fuajee väljapanekus on seda võtet järele maalinud töös „Valguv valgus”. Kunstiavangardile astutakse kanda – maailma lõpp!
Andri Ksenofontov